tuul peatub korraks, et taskutes sorida
tirida juukseid ja katsuda pilvi

mööduvad autod sind pritsivad poriga
vastu hommikupäikest kissitad silmi.

vahel on udu. siis maa muutub taevaks
ja ühtlaselt silla all üheks saab jõega

teinekord tormise öö üle kaebaks
ja vastutuult jooks nõuab tohutult vaeva.

siis äkki lehtedest paljad on puud.
ja taskutes külmadest kangestund käed.

tahaks -
tahaks alati midagi muud...

kuid... paratamatult kaob kuhugi aeg.