Iseseisvuspäev pole kunagi jõudnud kohale sellisel kombel kui eile. Vanalinna kooli aktuselt, kuhu ma üritasin minna ka pilli puhuma, sai alguse Mariana ja Nele ja Krissu järjekordne Saksa sõjaplaan. Kuuldes, et ma kavatsen ka õhtul Rüütli platsil rääkida, otsustasid nad tõsiselt võtta käsile fännklubi tegemise, sest et selle eest pidi välja antama eriauhind. "Võtame pillid kaasa ja," üritasid kolm aktivisti ka Chrisi ja Karinit ära rääkida. Plaanid läksid nii tõsiseks, et varsti lõigati mind kuuldekaugusest üldse välja. Paistis, et asi on ikka päris hull. Läksin igaks juhuks päris minema, kell oli juba üksteist ka ja Sütevaka aktusele oli keegi samuti arvanud heaks mind rääkima panna.

Hakkas pimedaks minema, kui lumesajuse ja tuulise ilma kiuste ilmus Rüütli platsile üha rohkem inimesi. Esimesed kaasvõistlejad, Tauri, kes aina ootas, et saaks inimesi lumehangedesse lükata, siis ilmusid Karl, Krissu, Nele, Mariana, Raili, isegi Raiks ja Märten, ja Vivian, kes pooljuhuslikult sinnakanti sattus - pärast telefonikõne "...ja Nele esineb orkestriga!"

Show oli esmaklassiline. Puhkpillid, potikaaned, värvilised plakatid ja sinimustvalged põsemaalingud, kärts ja mürts. Loogiline, et kõne ise jäi selle taustal kahvatuks, sest see oli ikka vägev. Fotograafid piirasid neid terve aeg ning otse loomulikult said nad ka väärilise auhinna.

Öeldi, et patriotism polegi Eestist kadunud, mis siis, et meie jaoks on oma riik iseenesestmõistetav. Öeldi, et kõnevõistlusi peaks sagedamini korraldama, sest on näha, et rääkima tullakse hea meelega.

Meie tantsisime Endla rõdu monumendi ees puntratantsu ja läksime siis INi, et pärastpoole päriselt tantsida saaks. Muidugi juhtus vahepeal veel terve rida toredaid üllatusi, sest eile juhtus pidevalt midagi toredat, näiteks Bonzo kontsert ja juustupannkoogid ja...

Jumal ikka hellitab meid hullupööra.

Pühapäeva õhtu, ühes kodudest.

Tantsupalavik vähemalt 38 kraadi sümptomite järele. Midagi päris hullu on lahti. Enam ei saanud maal kodus tavaliste sammudega liigutudki, ikka kippus sambaks või valsiks või mingiks hoopis hullemaks ära minema. Hommikust õhtuni, vahepeal eriti suurtes kogustes, omaette. Vaikuseperiood sai läbi, nüüd tuli uuesti muusika, ja murdis ikka täielikult sisse. Võimas.

Kodus oli kummaliselt kodutu tunne. Põgenesin klaveri abil tema kummalisse, pooltoonika võrra normaalsest madalamasse maailma, sõrmed ikka jäävad vahel mõttest maha, aga nüüd võib juba kauemaks ära kaduda, nii et mõtted muutuvad muusikaks ja teised inimesed hakkavad juba vaikselt loobuma kontakti saamise üritamisest. See on imeline tunne. Nagu tantski. Ainult et tantsimiseks on vaja rohkem kui ühte inimest. Üldiselt.

Vahepeal üritasin tubli ka olla ja lugesin Oksaneni "Puhastust", aga see oli nii masendav, et ma pidin alla andma. Lumekorp aknal tegi toa mõnusalt hämaraks ja nii sai laupäev õhtusse diivanil muusikalisi unenägusid nähes.

Kes ei tea, mis on muusikalised unenäod, siis pangu muusika mängima ja silmad kinni ja olgu pikali, kuni tuleb selline mõnus rammestus ja pooluni ja muusika muutub kuuldavast nähtavaks. Ja siis mõnikord läheb see sujuvalt üle päris unenägudeks. Seekord kadusin ma kuidagi mingi laua- või arvutimängu sisse ära, ja kui sealt välja pääsesin, siis oli meil toas kummaline oranž loom. Ema väitis kindlameelselt, et see on orav, aga see osutus hoopis rebaseks, ja see ajas kassi taga. Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis meil isegi ei ole kassi.

Siit moraal: unenäod teevad vahel asjad veel segasemaks, kui nad on. Aga senikaua, kuni tegemist pole hirmuunenägudega, siis mulle need meeldivad. Ja tõele au andes tuleb väita, et oligi ju aeg lõpuks ka pisut Une-Matile võlga tagasi maksta. Kaua sa ikka paratamatuse eest põgened. Kui sa just paradoks pole.

Paradoksaalsel kombel aga oli tänane pühapäev peaaegu veel ebaloogilisem kui unenäod oravatest, mis muutuvad rebasteks. Me otsustasime õues kalapulki grillida ja pärast katuselt alla hüpata. Tuld tehes ja grillides hakkas külm, aga katuselt alla hüpates oli tükk tegemist, et end lumest välja kaevata. Siis sõitsime ATV-ga bussijaama ja tuul lehvis juustes ja kell saiviis ja saigi jälle minekuaeg.

Nüüd ma igatahes olen tagasi linnas. Kuulan peotantsumuusikat ja unistan, et saaks tantsida ja natuke häbi on ka, sest matemaatika ruumiline kujund mitte kuidagi ei edene ja ajalugu ei taha ka mitte kuidagi pähe hakata. Akna taga tõuseb lumi katusteni ja isegi Tõnu läks juba MSNist minema ja MP3 on täiesti täis laetud ja tuleb vist välja, et mitte midagi muud pole teha kui ära magama minna.

Imelik.

Inimesed on varalaekad. Mõned on uhkelt kaunistatud, teised üsna tagasihoidlikud, aga sees on kõigil enneolematud ettearvamatud seninägemata väärtusega aarded.


Ja magamine on nõrkadele.

Ära küsi, misasi on vaikus
või milleks teda on vaja.
Vaikus on igavik - ta kestab meis üle aja.

Vaikus on klaas,
mis mõtte teeb selgeks ja säravaks.
Vaikus on kuld,
mis avab hääletu rikkuse värava.
Vaikus on oja,
mis kiigutab kujutuid vetikaid.
Vaikus on tarkus,
mis kõnetab lapsi ja nutikaid.

Vaikus on hääletu armastus sugulashingede vahel.
Vaikus on tuulevaikus.
Vahel on vaikus vaevumärgatav
valjude mürade vahel -
vahel on ometi vaja,
vaja, et oleks vaikus.

Täna oli väga värviline päev. Võtsin endale pika hommiku, maadeldes süütundega, et jälle tuleb ekooli puudumisi juurde, aga kiusatus võitis - kiusatus nautida pisutki üksindust ja vaikust enne päeva, mis tuleb veeta võõraste mõtete müras. Laulsin ühtesid vanu sõnu, mis viimasest unenäost kummitama jäid: Vaikus, kurdistav vaikus, ja kärbeste varjatud lend...Paari tunni pärast pidin rääkima vaikusest inimeste ees, mina, kes ma kunagi eriline kõnepidaja pole olnud.

Andres küsib, mis ma sellest ootan. Mõtlen. Midagi ma ei oska oodata. Midagi ei oska karta ka. Teen vaikselt oma etteütlust ja kirjutan konspekte. Pärast ajaloo tunde läheme linnavalitsusse, mu sammud kajavad kaugele läbi labürinti meenutava maja. Kolmandal korrusel on elu. Saal on väiksem ja inimesi vähem kui ma ette kujutasin, kuid ootuspärast närvikõdi pole ikka kusagil.

Lobisen Gerliga. Kritseldan märkmikusse joonistusi. Kirjutan värvikamaid fraase üles. Ja vahepeal ja lähen räägin saali ees Beethovenist ja John Cage'ist ja konnapoegadest, kes otsustasid puu otsa ronida. Ja paistab, et inimesed ei haigutagi igavusest, vaid kuulavad üsna tähelepanelikult. Ja ma avastan, et mulle meeldib rääkida.

Teisi kuulata on muidugi ka huvitav, nii ütlengi kaameramehele, kes meid pausi ajal piirama tuleb, et kuulamine on vast tähtsamgi kui ise rääkimine.

Ja siis tuleb žürii oma salaruumidest tagasi ja jagab välja kõiksuguseid eriauhindu ja teise ja kolmanda koha auhinnad ja põhikooli Kuldsuu diplomi ja mina juba hakkan asju kokku panema, ja siis kuulen äkki enese nime välja hüütavat. Tegin "(:O)" ja kõpsutasin saali ette, ja oligi tõsi. Kuldsuu diplom, minu nimi peal. Ja kaameramees uuesti:"On sul aega natuke rääkida?!" ja naine diktofoniga: "Paar sõna Pärnu Postimehele ka?" Vau, ütlen. "Kas see ongi kuulsus?" Gerli vähemalt naerab minuga kaasa. Kui kedagi enam peale meie saalis ei ole, saame ära minna. Raamatukokku ja laulma.

Vaikus
Kurdistav vaikus
Ja kärbeste varjatud lend.

Tahaksin
minna üles
ja otsida iseend.

Tahaksin
tulla alla
veereda sinuga koos

Mis siis,
et määrime ära
oma riided mänguhoos.

Vaikus.
Keegi ei tule.
Ja keegi ei lähe ka.

Mis siis,
et päike paistab.
Ja kärbsed lendavad.

Tere, veebruar!

Vahel on olla nii kerge. Sõnad tulevad justkui iseenesest ja hea on olla koos inimestega ja päikese kollane naer heliseb hellalt üle talviste muserdatud põskede.

Teinekord libiseb pilk raskelt mööda tallatud lund ja möödasõitvad autod undavad minoorsetes toonides. On see vabaduse koorem, mis inimest rõhub, või sihitu kiirus, tingitud olemise talumatust kergusest?

Inimesed on justkui mässav noorus, kes pimedas usus, et ainult ise on võimalik olla õnnelik, löövad tagantkäe ukse kinni ja jooksevad ära. Iseseisvust, ükskõik mis hinnaga! Inimesed ei oska olla jumalad, nende silmad näevad liiga uduselt lähedasi asju. Ja kui midagi läheb nässu, siis süüdi on ikka alati keegi teine.

Mürkroheline viha kasvab meis nagu baobabid Väikese Printsi planeedil, uuristades oma juured aegamööda sellest läbi. Kui planeedile õigel ajal puhastust ei tehta, siis läheb ta katki. Kui palju purunenud hingedega inimesi on meie ümber iga päev?

Mu aknast möödub kollane Ecolines'i buss ja kõrvaltoast kostab klaveri magusvalusaid meloodiaid. Mälestused, kollased ja mürisevad, tulevad müriaadina mu akendest sisse. Ei oska ma veel olla nii puhas, et vältida valesid, ei oska ma veel olla piisavalt kannatlik, et elada rahus, ega piisavalt hea, et mitte olla valiv. Ikka arvame, et me ise oleme kõige targemad. Meil on veel pikk tee käia.

Ei tea, mis uss see mind täna tuli närima. Tahaksin peaaegu et hüüda välja : aitab, ma ei jõua enam. Raske on uskuda neid sõnu, mida ma kord kuulsin - et minus olevat piisavalt materjali. Kahtlen, kas see on kadunud, või oli see eksitus ning seda pole koguni olnudki. Tunnen end tühja kestana, mis võib iga kell kokku vajuda.

Homme pean kõnelema vaikusest. Vaikus pole tühjus, vaikus on hoopiski muusika. Aga minu muusika on nii vaevukuuldav, hädine, et nii tihti tundub, nagu teda pole hoopiski.

Mitte et ma tahaksin halada. Ei, tahaksin hoopis kirjutada sellest lendamisetundest, mis tavaliselt on. Mis eile oli. Mis nädalavahetusel oli. Sellest, kuidas me laupäeval kelgutasime, nägu põletavalt külma lund pilgeni täis, naerusuud tuules kõrvuni; sellest, kuidas me kujutletavat linna ehitasime, kohupiimakooki sõime ja klaverit mängisime, kuni Kallil meie leelotustest kõrini sai; sellest, kuidas ma pühapäeval vanaisa talu vana roostes kiige peal kiikusin ja Tommiga metsas lumes sukeldumas käisin; sellest, kuidas ma bussis nii The Shacki süvenenud olin, et Dagnetki ei märganud; sellest, kuidas Chris ja Karl eile autos laulsid, nii et naer tahtis kurku minna; sellest, kui tänulik ma kõige selle eest olen.

Aga inimesed peavad alati ju elu enesele raskeks tegema, sest muidu tundub, et pole piisavalt haritud ja huvitav.


Lapsemeelsust!