Teel

Su käed on nii suured, soojad ja pehmed, ma kaon üleni nendesse ära, ja kui Sind pole, tunnen ma ikkagi neid käsi igal pool enda ümber. Ja ma olen tervenisti ärkvel - mitte nagu kevadine karu, vaid painduv nagu ahv, nagu pisike pärdik, kes ronib üle palgihunniku teisele poole jõge.

Vaata, lund sajab, kevade pehmet laia sulalund. Sauna teisel korrusel on mõnus puu ja õhu lõhn ja taevas helendas öösel, kui ma üksinda heinarullide otsas muusikat kuulasin ja ootasin.

Veel üks TEE (Tõeliselt Elatud Elu) hetkedest.

Kunagi ma räägin Sulle selle loo, siis kui tuleb paras aeg.

ühest etendusest teise, vahel samade kostüümidega, kuid sootuks erineva lavakujundusega.
mida tunneb inimene, kui ta hakkab surema? mida tunnevad inimesed, kui nende ümber surrakse? vesi voolab. kunagi ei saa astuda samasse jõkke. ja inimesed peavad surema, et ruumi teha neile, kes nende järel tulevad.

küsib, et mida sa tundsid. mida sa tundsid, kui sa surema hakkasid. ja vastab hoopis midagi muud. et oli saarestik, ei saanud aru, kus ta on, nägemine läks kehvaks, vana olla oli kohutav. aga surm ise, surm oli ainult äraminemine. enne pidi oma enese eluga leppima, ja siis võis minna. ainult et need, kes järele jäid, need veel ei mõistnud. need, kes veel surmast aru ei saa, need veel ei mõista. ja peidavad enese mõistmatust meeleheite või raevu taha.

Surm on protsess, mitte mingi isik, kuigi Pratchetti oma tundub vägagi sümpaatne. See on see, kui mingisse eelmisse maailma kuuluv rohelise taftkleidiga üleelusuurune maadam hüppab jääpurika kilksu saatel lavapõrandalt publiku poole põrandale, üle mõttelise piiri sealpoolse maailma ja ühe teise maailma vahel. nende poolt vaadates ära. äkki kuhugile sisse?

10 sekundit surmani... kuidas surrakse haiglas, kuidas surrakse väljamõeldud kandilistes terasest kuupides, vanglates, mingite torude, aparaatide küljes? ma ei küsi seda esimesena, aga see mõte jõudis minuni ühelt Kunstnikult - ja veel ainuüksi palja artiklipealkirja kaudu. Ja siis on see vee mälu, siis on need võõrad hilbud riidekapis, mida "valesti välja kukkunud" üksteisele võõraks jäänud tütred ühel meeleheitlikul, kanepisel õhtul selga passitavad, justkui nii püüdes oma alati kaugele emale lähemale jõuda /---/

et miks ma keset ilusat kevadist õhtut äkki surmast kirjutan.

tuli tahtmine.

surm on müstika. igal aastal sureb maa ja ärkab taas ellu, täpselt nagu "naised, kes jooksevad huntidega" raamatus too Elu/Surm/Elu hingus. Tõepoolest, ega surm pole kunagi lõplik: kõik kordub mingis muus võtmes kusagil mujal, teistes oludes. spiraalselt nagu ajalugu ikka. surm on äraminek, ja kes ära ei lähe, ei saa ka kunagi tagasi tulla.

---ja siis võttis Surm põuest filigraanselt kaunistatud liivakella ja silmitses - või vähemalt oleks silmitsenud, kui tal oleksid olnud silmad - , kuidas viimased terad ülemisest püramiidist alumisse libisesid. ON AEG, sõnas Surm.---

Ohtlik mõte, see surm. Kuidas kunstis võib sellega mängida, aga päriselus ei või, päriselu on selleks liiga fataalne, liiga lõplik, liiga päris. Ei saa küsida inimeselt, mis tunne on surra. Võib vaid kujutleda- aga siis polegi see enam päriselu, siis on kunst, siis on teater. Ja teatris ei sure näitlejad kunagi.

--

ja Orion paistis aknast ja tegi maailma avaramaks :)

ma elan oma elu nädalahaaval.

see algab esmaspäeval uniselt koolis, kus ülesärkamine saabub alles viimasteks tundideks. lõpmata unine on seal koopas olla. istun ja olen, istun ja kirjutan ja loen ja kuulan ja olen. järjepanu need kaheksa- üheksa tundi. enam ei üritagi mõelda, misjaoks see kõik. ega muu poleks suurt mõttekam kui see.

edasi läheb tuttavat rada pidi, liiga lühike esmaspäeva õhtu ja veelgi unisem teisipäeva hommik, mida edasi, seda kiiremini läheb lõpu ja uue alguse poole. ainult et iga uus lõpp ja algus loob tunde, nagu oleks viimasest algusest jube palju aega möödas. siis on see kulgemine lausa peaaegu füüsiliselt tajutav ja vahel uskumatult kurb.

eelmisel nädalal samal ajal olin just tulnud kohast, mis minusse kummaliselt mõjub. ma võin sinna mistahes ajal minna akusid laadima, metsamajas on alati kerge ja hea olla. Jäime neljakesi veel terveks teiseks päevaks, alles õhtupoolikul ärkasime lõpuks äraminekule ja sõitsime tagasi tsivilisatsiooni. oleks vist veelgi kauemaks jäänud, aga nemad ei tahtnud ja meil oli siiski demokraatia. kunagi ma lähen üksi sinna.

mitte et mul inimeste vastu midagi oleks, mkmm. ja kasside. sest nii kurb ja tühi on kortergi pärast seda, kui katrin ja mini ära läksid. ma juba harjusin, mulle meeldis, et nad olid, mulle meeldis katsiga kõrvuti raamatut lugeda ja kassi silitada, meeldis kolmekesi kaarte mängida, meeldis tunda end mitte üksi, vaid inimeste juures.

inimpelguse hood vahelduvad filantroopiahoogudega... ükspäev oli jälle niisugune meeleolu, et vedas üksi randa tühja kätte mõtteid selgitama. regina spektor laulis, päike sillerdas vastu kalameestest siledakslihvitud rada ja kevad tuli rohkem ja rohkem minusse, aga koos sellega ka talve surm.

ma vist ei suudagi enam nõnda positiivne ja kerge ja lihtne olla, kuigi tahaksin. miks m ja h ja kõik nemad teised suudavad, aga mina mitte. kardan inimestele tüütu olla, kardan, et nad mu juurest ära lähevad, kardan enesegi musti mõtteid.

jääb pooleli.
terje.

viimasel ajal on nii, et iga kord, kui ma orkestrisse lähen, muutub ilm ilusaks. Laupäeviti paistab päike ja täna oli õhtul selline hingematvalt tore päikeseloojangujärgne hele taevas, et peaaegu peletas kevadväsimuse minema.

Päevad venivad pikemaks. Aga venib ka kuidagi üldine olemine, alles koolipäeva lõpuks ärgatakse õieti nagu üles, ja siis kell üksteist õhtul vaatad äkki kella ja imestad, et juba. Nüüd tahaks hoopis päikese käes raamatut lugeda. Ja samas on aku nii tühi, et kogu aeg on teatud valmisolek uinaku tegemiseks. Vaevled nagu insomniak mingis zombistaadiumis, kuni järjekordne päev õhtusse kerib.

Midagi sarnast oli üheksanda klassi kevadel, kui ma paar päeva enne oma sünnipäeva olin nii katki, et kõndisin, pea maas, ja ei pannud miskit enese ümber tähele, isegi seda mitte, et kõik minu ümber olid tegevuses mulle üllatuspeo korraldamisega.

Seekord läheme kõik koos Metsamajja ja vaatame, mis saab. Ma nii tahaks, et kõik end seal hästi tunneks, aga vististi pole see üldse niiväga minu asi, sest sünnipäev on meil ju kahepeale ja koos, mitte mingi selline, nagu "Toomas Nipernaadi" Kadri ja Martini pidu.

Või, nagu Kati küsis, kas mina ikka lähen ka Tõnu sünnipäevale:)

Igatahes, soojad riided tuleb kaasa võtta ja magamiskotid, kes tulla tahavad.

Ja nii edasi.

etüüdid tuvihallidele hommikutele

esmaspäev:

Tuvid mu ees tõusevad lendu
kui läbi nende ja
inimeste
bussijaamast mööda
kiirustan
tiivustatuna taeva
kahesaja viiekümne kuuest
erinevast hallist
ja kolmest inimesest, kes alati hommikul vastu tulevad
peatänav on pilgeni lörtsi täis
sest miks peatänavalgi ei võiks
lörtsi sadada
kooli jõudes on jalad märjad
ja treppidel jooksmisest
märg
selg
aga ma tunnen end täna kergena
nagu tennisepall
tahaks hüpata, hüpata, hüpata
sest
Jüri ju ootab
päris ei oota ju.

teisipäev:

linn on mustvalge
mustvalge on teisipäevahommik
tuvid tõusevad jälle jalge alt lendu
kudrutades
krudisedes
sabasulgedes hommiku hallid toonid
neist jäävad tänavale maha
lörtsised jäljed



kolmapäev

peale hommiku suurt nagu midagi polnudki
tuvid kadunud
teatri ees suur hall buss

aga pärast paistis päike
juuksed sillerdasid kaerakuldselt märtsiõhtu
viimastes kiirtes

ja tuvid olid kadunud ja
tänav oli kuss.

käisin täna tallinnas.

Riigikogu hoone oli kõige tähelepanuväärsem. Stiili nimi on ekspressionism, seal on kolmnurgad ja peaaegu kitšilik värvivalik ja idee poolest igal nurgal ja kaarel oma sümbolistlik tähendus, näiteks pidid kolmnurgad ajakirjanike vestibüülis tähendama mõtteteravust ja teravat keelt. Sinine ja pruun ja kartulivagu ja taevast meenutav siksakiline lagi... Ainus, mis majalt väheke võlu ära võttis, oli fakt, et see on riigivalitsemise koht.

Muidu ei saanudki ma tegelikult aru, miks meid sinna viidi. Pidime turvaväravate vahelt läbi minema, tükk aega igasugustes vestibüülides ootama, üks natuke häirivalt pikk ja kuidagi läbitungiva naeratusega naine rääkis meile majast, siis rääkisid paar poliitikut sellest, et demokraatia on ikkagi rahva võim ja teie olete tulevik ja paljud teist on siin esimest korda.

Siis öeldi, et tore et tulite , üks politseinik küsis ähvardavalt: "Kuidas te siia saite üldse?" ja me läksime pooleteiseks tunniks vanalinna jalutama.

Ütleks, nagu ütles üks lasteaialaps tolle videfilmi lõpus: "Rohkem polegi nagu Eesti riigi kallal midagi viriseda."


Ainult et kevad tuleb sel aastal kuidagi valesti. Ma olen natuke hall ja mustvalge ja prillid, läbi mille maailma vaadatakse, on mul iga kord järjest rohkem porisemad.

Ja ma ei taha suureks saada, kohe üldse ei taha.

Aga kes minu käest ikka küsib.

Eesti perede lapsed

Tuttavas kooliteatris tehti hiljuti näidend viimase eestlase surmast, nii enamvähem 2050. aastal. Lugu oli selline, et kõik tõelised eestlased olid muutunud kosmopoliitideks, nad ei pidanud end enam eestlasteks. Ja kuigi lahkunusse suhtuti austusega – tegemist oli siiski matusega – ei suudetud hoiduda pidevast omavahelisest kraaklemisest, mis lõppes ühe matuselise kokkukukkumisega. Alles see sündmus kutsus esile mingisuguseid reaktsioone, inimesed, kelle suurim kirg paistis olevat teise jalge alla trampimine, võtsid liigutusest käest kinni, pöörasid silmad härdameelselt kuhugi kaugustesse ja pomisesid kaasa Tõnis Mägi "Palve"-le.

Viimastel aegadel oleks Eestis nagu üks tähtsamaid missioone uuesti positiivse iibe saavutamine. Et me väikese rahvakilluna ikka välja ei sureks, et eestikeelsus ja eestimeelsus säiliksid. Selleks meile emapalk, selleks kõik see poleemika lasteaiakohtade ja isapuhkuse üle.

Sealsamas lähevad isad Soome tööle ja praeguste noorte põlvkond pürgib Euroopasse, sest seal on suuremad palgad, suuremad majad, suuremad ideed. See pole enam uudis, see on juba klišee. Kuid see tähendab, et iive võib küll tõusta, aga eestlus sureb siiski välja ja sellega on kogu perepoliitika vett vedama läinud.

Kooliteatri näidendis oli stseen Viimase Eestlase nooruselust. See võis olla üsna millalgi praegusel ajal. Bussipeatuses sattusid kokku kolm noort inimest, just pärast laulupidu. Neist üks oli too tõeline eestlane, kes tegi juttu samasse sattunud tüdrukuga. "Muidugi ma käisin laulupeol, isamaale toetust avaldamas," väidab ta, mingisuguse naiivse kindlusega, et ainult selleks ju laulupeol käiaksegi. "Misasja," vastab tüdruk talle. "Mina käisin seal sõpradega pidutsemas, ega neid suviseid vabaõhupidustusi, kus sõpradega koos pidu panna, pole ju väga palju."

Mina käisin alles ühel see oli eelmisel aastal Laulva Revolutsiooni mälestuseks korraldatud Öölaulupidu. Inimesi oli enneolematult palju, just nagu päris laulupeol, lipud lehvisid ja õhupallid lendasid ja kõik oli justnagu kõige paremas korras. Laulupeole tuldi pereviisi, söödi rohu peal võileiba, lauldi laulikutest kaasa, isegi päris taga üleval mäeserval. Need paistsid olevat küll päris eestlased. Ehk veel pole põhjust kõike nii mustades värvides näha, nii kategooriline olla.

Võiks mõelda, et milleks meile seda vaja, eestlaseks olemist. Igapäevaelus on meil vaja raha ja ehk natuke kaasinimesi ja...noh, põhiliselt raha. Teoreetiliselt võiks me täiesti vabalt ära elada eurode, inglise keelega, ilma laulupeo ja lippude lehvitamiseta. Ei tea, kust taolised asjad üldse tulevadki- kodust igatahes mitte.

Kodust igatahes mitte. Kust siis veel? Kust saab rahvus alguse kui mitte kodust? Kunagi saime eestlasteks läbi selle, et maarahvas luges üksteisele õhtuti omakeelseid ajalehti ette. Siis juba Piiblit ja "Wagga Jenowewa Haledat Elu Luggu" ja siis saadeti paremad pojad ülikooli.

Edasi unustasid need paremad pojad vahel ära, kust poolt perest nad pärit olid, ja hakkasid kadakasakslasteks või pajuvenelasteks. Ja praegusel ajal on maapiirkondade põllud täis lepavõsa ja kesklinnad võsajänkisid. Sest time goes on ja ei saa ju ometi olla nii oldie ja takistada progressi.

Üldistamata võib öelda, et olgu kaldu vene, saksa või inglise poole, eestlased on individualistid. Kui võibki rääkida mingitest rahvuslikest joontest, mis on kaasasündinud, siis pole need niivõrd taevani kiidetud töökus või venelaste anekdootide lõpmata mõtlemisaeglus, vaid hoopiski võimetus allutada oma isemõtlemine mingi grupi või kogukonna omale. Isegi siis, kui vastne eesti haritlaste ring oli nii väike, et kõik kõiki teadsid, kisklesid nad alatihti oma vaadete pärast. Kõigepealt ei suutnud Jannsen ja Jakobson kokku leppida, kas venelased on head või halvad, siis läksid Jakobson ja Hurt tülli usuküsimustes, paarkümmend aastat hiljem ei

Jõudnud Tõnisson ja Päts üksmeelele, kas pürgida vabariigi või autonoomia poole.

Nagu nüüdne supermarketipere peab ostma mitu telekat, sest isa tahab vaadata jalgpalliülekannet, ema "Meie Annit" ja viieaastane hüperaktiivne poisipõngerjas ei jää enne magama, kui pole oma lemmikmultikat otsast lõpuni üle vaadanud. Siis istuvadki igaüks erinevas toas ja põrnitsevad ekraani ja kord hilisõhtul lähevad pesevad hambad ära ja heidavad magama.

Meid võib ju olla nii miljoni ringis, aga paljud on tõesti eestlased ja paljud uue aja juurtetud inimesed, sellest ei räägi ükski statistika. Laulva revolutsiooni põlvkond, need kes paatosega hääles kartulikoori lubasid süüa, need kasvatavad nüüd üles järgmise põlvkonna selle vaimus, et nood läheksid ja oleksid edukad ja rahvusvahelised. Siis pole vahet, mis keeles nad omavahel räägivad, nemad on rohkem eurooplased kui eestlased, kandiliste majade ja läikivate autode rahvas, mitte musta leiva ja linaste riietega rahvusromantikud.

Ometi tulevad ikka laulupidudele kohale, lehvitavad lippe ja laulavad kaasa. Ja nende lapsedki tulevad – vähemalt suur osa neist, unustavad hetkeks välismaa ülikoolid ja võtavad võõrastest kätest kinni ja laulavad härdalt ja rahvusromantiliselt: "Milleks need ladvad on kaarjamad..."

Selleaastase 24. veebruari kõnes rääkis president sellest, et paljudes keeltes polegi sellist sõna nagu kodu, aga meil on. Kõneleb see sellest, et meie jaoks on meie päritolu kuidagi tähtsam kui teiste jaoks? Kõigi nende kõrval, kes ulatuvad üle riigipiiride, andekus relvana ees, keeled suus ja raha või soojamaaihalus sihina silme ees, kõigi nende kõrval on meil siiski üks lauluväljakutäis inimesi, kelle silmad helgivad sinimustvalgelt veel nüüdki, kui pered pole enam pesuehtsad eesti pered ja omakultuurlust ei sunni otseselt välja näitama miski.

Nende jaoks teemegi laulupidusid. Nende jaoks lehvitamegi lippe ja hoolimata pidevast poliitika, kliima ja naabrite vihkamisest ei lähegi ära, vaid jääme siia ja hoiame üksteisel kord nelja aasta tagant käest kinni ja oleme nagu üks suur pere, kõik ühe suure eesti pere lapsed.

Ja mina ei usu, et me 2050. aastal viimase Tõelise Eestlase matame.

aga ma luban, et ma enam ei laula.

vähemalt ei lähe enam esinema lauldes.


--

aga ma võin ju igast muid asju teha.

näiteks aastatöid lugeda või blogisse crappi kokku kirjutada.

minu aastatöö tuli küll lühike ja lööv. koos lisadega kõigest 26 lehekülge. aga milleks toppidagi sinna igasugust jama, mis nurkapidi teemast mööda läheb. et seekord siis nii. mula võib mujal ajada.

headööd. head leilipäeva. või siis leiliööd.

mul on iiigaaav

tegelt ka.

kevad tuleb ja ma ärkasin korraga talveunest üles. ma viitsiksin nüüd asju teha. viitsiksin tunde jalutada, viitsiksin rääkida, viitsiksin kas või puu otsa ronida. aga midagi pole nagu teha. maria ei viitsi minuga jalutama tulla, iga kord on täpselt üks ja sama vastus "loll, mul on homseks niii palju õppida!". ja katrin läks ära, ja laura läks ära ja. aga iseenese seltsis on korraga puruigav.

päike paistis täna ja ma läksin ja ostsin bussijaamast paar saiakest ja istusin Koidula pargis nagu vanadel headel Daki-aegadel ehk siis eelmisel kevadel, kui ma poest Daki.elab.siin-nimelise raamatu ostsin ja Koidula pargis kujutlesin, et praegu ongi seesama paralleeluniversum.

siis oli ju veel tulbi-aeg. ma mäletan, ma tahtsin kevadet tuppa lasta ja tegin akna lahti ja istusin seal, pooleldi väljas, ja me tegime lõpmatuseni vanast tammest pilti. ja see kevadelõhn, seesama on mul praegugi sõõrmetes. ainult et akna peal niimoodi enam ei kõõlu, sest mis häda ongi esimesel korrusel möödakõndijate nina ees jalgu aknast välja kõlgutada. nüüd on teised ajad.

tule minuga jalutama. metsa või mere äärde, vahet pole. kevad tuleb, ja kevad on maailma ilusaim aastaaeg.

Kaua siin koopas enam välja ei kannata. Pean kuhugi saama, midagi tegema. Veel ei tea, mida, aga Maris on siin ja temal on vist ka igav ja õues ei saja ega midagi. Ja ma tunnen end juba päris inimesena ka.

Siis saab varsti jälle metsa minna.

Hullud ideed olidki vahepeal juba kuhugi ära kadunud. Nüüd on siis nii, et nädala pärast läheme kõik Metsamajja. Sellepärast et minul on sünnipäev ja Tõnul on sünnipäev. Ja pole kaua seal kaugel käinud ka. Ja siis teeme ahju tule ja mängime Aliast ja paneme trepi peale teeküünlad ja räägime anekdoote ja naerame ja joome teed. Üsna niiviisi ta võiks olla. Või siis jälle hoopis teistmoodi, eks seda pärast näha ole.

Printisin oma aastatöö välja. Iga vastprinditud asi lõhnab hästi. Noh... vastprinditud asja moodi üldiselt. Ehk siis hästi. Mõelda, kohe on reede, kohe saab see aeg läbi, kohe on Kevad!

Tänavatuled mõjuvad endiselt kalgilt läbi pimeda, niisamuti nagu nad on mõjunud läbi talve. Hetketi tuleb tüdimus peale, tüdimus kõigest. Pimedast, koolist, bussidest, autodest, majadest, sellisest elust. Silmad muutuvad siis sinisest tuhmhalliks ja igasugune inspiratsioon kaob.

Siis pead seda jälle kusagilt tagaaedadest ja roostikest otsima minema. Või metsast, näiteks. Järgmisel nädalavahetusel.

Mina läheksin.

Orkut. Jälle mingisugune "message". Tavaliselt on seal mingisugused saada-kõikidele-sõpradele-ühesugune-kaart teated või siis mingisugused naljad, mis pole naljakad.

Aga seekord oli seal hoopis entsusiastlik utoopiline plaan sel sügisel Balti keti mälestuseks veel üks Balti kett korraldada. Kõigest kahe päeva jooksul on kommuuniga ühinenud üle tuhande inimese, kuigi peale Idee pole seal veel õieti midagi. Räägivad "keegi võiks projekti valmis kirjutada" jne jne. Aga 89. aastal ei kirjutanud keegi projekte. Inimeste eneste sees oli piisavalt pealehakkamist ja ühtsust, et ligi kaks miljonit inimest võiksid moodustada sellise ürituse. Ja said. Kõik on võimalik.

Paar aastat tagasi tehti USA-s film nimega "Singing Revolution". Just täpselt USA-s, ja mitte Eestis. Ja selle kohta öeldi, et iga ameeriklane peaks seda nägema, et näha, et "ilma vägivallata on võimalik korda saata midagi sellist nagu see väike rahvas saatis".

Peaksime uhked olema selle üle, mitte üksteisele pidevalt hambaid näitama. Meie vanemate põlvkond oli Öölaulupeol ja Balti ketis, nüüd on meie kord teatepulk üle võtta.

Mina lähen uhkusega rahvariietes tantsupeole. Juba ei jõua oodata rongkäiku ja väljakutäit laulvaid inimesi, vihma, päikest, kleepuvat suppi ja pigistavaid käepaelu. Ja laulupeole lähen. Ja pillipeolegi, kui võetakse.

Suvi tuleb. Üsna varsti.

Ma ei taha homme kooli minna, tõesti ei taha. Hea meelega magaks veel, aga und ei ole rohkem - kui nüüd kokku arvutada, siis tuli tänane öö 16 tunni pikkune, annab peaaegu talveune mõõdu välja küll. Nii et nüüd istun tühjusse vahtides vaikselt diivani peal, pea ümber kummitab "AastatööAastatööAastatöö" ja kui mul vähegi liigutades pea nii valutama ei hakkaks, ma naeraks südamest selle klišee üle, et paar päeva enne tähtaega kavatsen puududa koolist vabandusega "haige".

Ühel Poe novelli peategelasel oli kahtlane haigus, keskendumismaania. Pärast eilset orkestriproovi see enam nii naljakas ei tundunudki.

Viimased lood... Kogu orkester mängib täiest jõust, suvatsemata vahepeal natuke mingit dünaamikat teha. Pea käib ringi, päike paistab selja peale, aga ikka on kohutavalt külm. Ja on tühjuse tunne. Mitte ainult kõht pole tühi, vaid ka käed ja jalad ja kõik. Nagu puhuks koos helidega kõik enesest välja. Nootide ümbert tõmbub tumedaks, ainuke asi, mis veel on, on see muusika, need paar nooti paberil...

Ei. Ma ei soovita mitte kellelgi niimoodi haigeks jääda.