Kaua siin koopas enam välja ei kannata. Pean kuhugi saama, midagi tegema. Veel ei tea, mida, aga Maris on siin ja temal on vist ka igav ja õues ei saja ega midagi. Ja ma tunnen end juba päris inimesena ka.

Siis saab varsti jälle metsa minna.

Hullud ideed olidki vahepeal juba kuhugi ära kadunud. Nüüd on siis nii, et nädala pärast läheme kõik Metsamajja. Sellepärast et minul on sünnipäev ja Tõnul on sünnipäev. Ja pole kaua seal kaugel käinud ka. Ja siis teeme ahju tule ja mängime Aliast ja paneme trepi peale teeküünlad ja räägime anekdoote ja naerame ja joome teed. Üsna niiviisi ta võiks olla. Või siis jälle hoopis teistmoodi, eks seda pärast näha ole.

Printisin oma aastatöö välja. Iga vastprinditud asi lõhnab hästi. Noh... vastprinditud asja moodi üldiselt. Ehk siis hästi. Mõelda, kohe on reede, kohe saab see aeg läbi, kohe on Kevad!

Tänavatuled mõjuvad endiselt kalgilt läbi pimeda, niisamuti nagu nad on mõjunud läbi talve. Hetketi tuleb tüdimus peale, tüdimus kõigest. Pimedast, koolist, bussidest, autodest, majadest, sellisest elust. Silmad muutuvad siis sinisest tuhmhalliks ja igasugune inspiratsioon kaob.

Siis pead seda jälle kusagilt tagaaedadest ja roostikest otsima minema. Või metsast, näiteks. Järgmisel nädalavahetusel.