öös helisevad hääled

ma avastasin praegu, et ma igatsen paljusid inimesi. just praegu, keset neljapäeva ööd.

aga see on avalik blogi, ma ei saa siin otse neid nimesid nimetama hakata, see oleks pugemine või midagi veel hullemat, vähemalt paistaks nii ja ma ei taha sellega riskida.

minu misantroopiaajad said otsa ja nüüd tuli äkki selline inimarmastus peale, täpselt nagu tuleb pärast lõbusaid õhtuid heatujupohmell (seos alkoholiga on puhtlingvistiline). kõik nemad, need klaaslaternainimesed, nemad teevad tegelikult selle maailma, kus ma elan. ja kõik on seotud - kõik on omavahel seotud.

kui ma poleks hetkeajel sütevakka sisseastumiseks avaldust täitnud, kui ma poleks esimesel koolipäeval puhtjuhuslikult chrisi kõrvale istuma sattunud, kui ma poleks kunagi kätte võtnud juttuotsast kinni hakata, orkestrisse minna... naljakas, aga nii paljud asjad juhtusid paljalt selle pärast, et ma kord seal ülejõe gümnaasiumi aula tagareas istusin.

tegelikult sai kõik alguse veelgi varem, kõigel on alati mingisugune eelpõhjus, et alustada täiesti algusest, tuleb minna maailma ajaloo kallale.

täna jättis üks liblikas kusagil Ees-Aasia metsades tiibu lehvitamata ja labajalavalsi ajal Paabeli lava ees tantsimine polnud päris. ma tulin pärast ära, jah. aga kellelgi ma olin ees, ma lausa tajusin seda füüsiliselt. liiga valge oli ka. taga laua ääres, kus küünal põles ja katrin ja merlin ja kaugemal anna ja hanna-stiina ja teised - palju teisi - seal oli parem, seekord.

ja ma mõtlesin, milline ma oleks ilma nende dzässiklubi ja salongiõhtute ja kontsertite ja muusikata, milline ma oleks ilma orkestrita, ilma koorita, vast ilma tantsutagi? milline ma oleks, kui ma poleks kusagiltmaalt oma seniselt teelt ära pööranud, ja kuhu ma oleksin pööranud siis, kui ma poleks pööranud sinna, kuhu ma pöörasin? on sel üldse mingisugust tähtsust?

et miks ma end uuesti filantroobina tundes ikka ainult enesest kirjutan? enese mina on kõigile alati kõige tähtsam, öeldagu mida tahes. aga sa poleks see, kes sa oled, ilma nendeta, kellega sa oled, või oled olnud. ja ma ei taha, ei tohigi unustada. vändrakaid, meie "gängi", kes me tegime playback'e ja moedem'e sama ägedalt kui meie praegused tertiad. meie praegust vändra "gängi", tõnugarrytanelpärthannaelisa, vahel isegi taavi; - just nendega tahaks üle pika aja jälle kohtuda, sest pole kaua näinud. aga teisedki, need, kellega praegu koos elama õpin, koolis, kodus - praegu on hea, aga pärast, siis, kui tuleb lõpuaktus, kui me jälle teeristis oleme- siis on kurb ja kahju lahku minna. nii on ja peabki olema, aga lill kahe kuristiku vahel on siiski väärt lill olemist.



ma loodan, et need, kelle peale ma mõtlen, pole mindki päris unustanud.

aa ja seda loodan ka, et homme hommikul on jää maas ja me saame uisutama minna.


p.s mitteametlik sütevaka moto: magamine on nõrkadele.

ne me quitte pas, mon cher
ne me quitte pas

öeldakse, et süües kasvab isu. nii on muusikaga ka. pärast kooli on juba selline tunne, et nüüd enam ei jõua, aga ometi lähed rahvatantsu ja pärast seda veel salongiõhtule ja pärast seda on selline vunk sees, et kodus ei tule und ka, laulame mariaga ja ma üritan klaverile ka pihta saada, aga - ju ma siis pole piisavalt andekas selleks.

Tänane menüü: koolis Pella, pärast Regina Spektor, Paabel, Antsu lokid ja uuesti Regina Spektor, nii et ma näen und ka sellest, kuidas Pariisis sajab vihma.

Down in Paris they walk fast
That is, unless they're walking slow
And in cafes they look away
That is, unless they look right in
And in the gardens I get lost
That is, unless I'm getting found
And if you are the ghost of New York city
Won't you stick around?

I love Paris in the rain...

Mu vanaonu oli mõmmi moodi

Mõnd inimest nähes tuleb mõtlematult pähe mingi nimi, mis kirjeldab teda paremini kui see, mis tal passis on. Karakterinimesed, nagu Moliére´il. Lontu oli selline, kogu ta olemus oli kuidagi... lontulik. Niivõrd, et ta pärisnimi jäi uue varju ja kui ükskord maria mainis, et teadkes pärnusse tuleb- hannes, siis mul kulus veel kauem kui tavaliselt aru saamiseks, et see hannes, see oli ju Lontu.

Ja eile oli niisamuti, täiesti võõras, uues kohas, seal vanaonu juures, keda ma elus esimest korda nägin. Istusime vakstuga kaetud köögilaua ääres, õues läks tasapisi videvikuks. Vanaisa jutustas autojuhilubadest ja kõrvakuulmisest, ta oli korraga nii noor oma vanema venna kõrval, kes rahulikult, mõtlikult aknast välja vaadates iga teise lause tagant "jah" ütles. Ma vaatasin tema käsi ja vanaisa käsi: vanaisa käed olid vanad ja kõhnad ja mõhnalised, vanaonu käed olid heleroosad ja vanad ja palju suuremad. Mina olin vait, minu käed olid noored ja sirged, sõrmusega rõngastatud, mina ainult istusin ja kuulasin neid ja vaatasin ja nad olid lummavad, nagu on kõik vanad inimesed, sest neil on palju rohkem öelda kui mul.

Elma tuli ja ütles, et ma sain 11. klassidest kõige rohkem punkte. Sandra võitis, tema läheb vabariiki. Naljakas. Kõik juhtub täpselt vastupidiselt sellele, kuidas midagi oodatakse. Või on see lihtsalt nii subjektiivne, et meile ainult tundub, kõik ainult tundub.

"Üks mu lemmikumaid akorde on seitsmenda astme vähendatud septakord, see mis ainult väikestest tertsidest koosneb."
"See on nagu küsimärk."

Mõni inimene räägib nii, nagu iga lause lõpus oleks küsimärk ja hüüumärk. Terry Pratchett oskab hästi kirjavahemärkide keelt. Ja kirjavahemärgid on üks neist põhjustest, miks msn võib ka olla Kunst. Järgmine kord siis on mul üks argument lisaks.

olge terved ja ärge sulage ära.
terje.

Kellele müra, kellele monument

Seal, kus vanasti MiniZoo oli, on praegu reklaamtahvel sõjaväkke kutsuva reklaamiga. Elu Kutse. Läksin sealt hommikul mööda, kiire oli - hommikuti on alati kiire. Reklaamitulba ees oli maa paberilehti täis. Ruudulisi vihikulehti. Üks ajakiri ka, aga see oli nii juhuslik. Ja üks mees kükitas. vana mees. Hall müts oli peas. Läksin mööda, ta vaatas korra üles minu poole, kaheks sekundiks. Tema pilk ütles, et ta teeb ainuvõimalikku asja, tema käed libisesid üle ruudulise vihiku viimase kahe lehe.

kooline

ma mõtlesin välja, mis mul viga on, mul on päikesepuudus, d-vitamiinipuudus. et kui c-vitamiini puudus on skorbuut , siis mul on dorbuut. lihtne matemaatika. aga kahjuks ei muuda midagi, nagu psühholoogilised teadmised ei tee veel inimest terveks ja muretuks. ja ajaloo arutluse D nullib kirjandi A ka ära, nii et kokkuvõttes pole kirjutamisegi üle põhjust rõõmu tunda. niivõrd, kui see kirjandi sada punkti tuli toreda üllatusena ja minu jaoks komplimendina autoriteedi poolt, samavõrd oli see ajalooasi nagu pangetäis külma vett. olevat liiga targutav ja liiga ebakonkreetne olnud - nojah, mida siis arutluses veel pihta hakata kui mitte arutleda, ma mõtlen.

vähemalt on mu aastatöö sealmaal, et ära eelkaitstud ja hakkab vaikselt kujunema. kui ta nüüd natuke ahvatleks endaga tegelema ka, siis oleks okei, aga kuidagi ei tundu tore lugeda korrelatsioonidest ja unehäiretest, kui on võimalus teha midagi muud, kas või inglise keele kodust tööd.

või helistada isale ja rääkida temaga, sest ma pole ammu koju helistanud ja kui arenguvestlus välja arvata, siis pole vanemaid sel aastal näinudki. siis me lobisesimegi kolmteist minutit, me pole vist kunagi nii kaua telefonis rääkinud. ja homme tuleb koos vanaisaga linna ja siis ma lähen ehk koos temaga külla oma vanaonule, keda ma pole kunagi elus näinud. - oleks ka viimane aeg oma sugulastega tuttavaks saada...

veel koolist- nalja sai, minu kulul. keset keemia tunni töömeeleolu tuleb äkki kusagilt hääl. kõvasti tuleb, selline kriipiv hääl, nagu keegi helistaks skaibis. tuleb otse minu arvutist, ekraan kinni ja puha. ma ei osanud esimese hooga midagi peale hakata, kuidas see üldse võimalik on, muusikat ma küll kuulata ei saa, kui ekraan kinni on?! otsisin siis suure hädaga kõrvaklapid kusagilt koti põhjast üles ja torkasin külge ja saabus vaikus, aga päris piinlik oli ikkagi. hullem kui karmeni arvuti huugamine.

üldiselt ma ei tea ise ka, mis häda mul on, aga mul pole enam üldse tuju kooli ega kuhugi minna, kui väikesi pinnavirvendusi mitte arvestada. asi polegi niivõrd enam selles, et ma oleks füüsiliselt haige või midagi - tuju ei ole ja punkt. ja kodus, suhteliselt üksi, on ikkagi natuke parem mornitseda kui koolis, kus on paljupalju nägusid, kes tahavad, et neid kuulataks, et nende küsimustele vastataks, nende naljade üle naeraks (kuigi mõne naljad isegi ei ürita naljakad olla) -vähemalt teeks välja.

..et sorri siis, kui ma natuke aega ei tee.

kas kas või natukenegi päikest ei võiks olla?! hale hakkab, kõike seda hallust vaadates.

ma pole punkt olen koma
olen piparkoogimehikese
köömneterast silm
olen päikese ja lõunatuulte oma
kui linnuna lähen
must järgi jääb tolm

mässin helevillasesse pilve valge soovi
ja lasen salasosina saatel lendu
kord maailma äärel kohtuda proovi-
me
vist on ta alles
kui kirja sai pandud

artikkel: eestis on kaks korda enam enesetapjaid kui liiklusohvreid

"Kui muidu on vabasurmade arv kümne aasta tagusega võrreldes vähenenud, siis 2024-aastaste hulgas on just viimasel ajal suitsiidi palju." -

no kui mina NII kaua elaks, ma tapaks ka end ise ära.

"Samas hoiatas Airi Värnik depressioonikultuse eest. ”See oleks ka nagu trend, et igaühel peaks olema depressioon. Tegelikult on meil ikka põhjust ka rõõmus olla.”H.E." -

ka minu esimene reaktsioon oli hehe.



mõtlemise koht.

"music is all around us.
all you have to do - is listen"

teate seda kollast märkmepaberi- kujulist asja vista ekraanil? sinna on jäänud ainult neli asja, millega tegeleda! täna on aega, aga täna ma ei viitsi ei jõua ei taha produktiivne olla. õigust öelda ei taha ma juba pikemat aega produktiivne olla, aga enne kui täna ei avanenud selleks lihtsalt ühtki võimalust. mõned esimeste tundide arvelt näpistatud hetked, et kodus natuke hiljem tõusta, harida end emakeeles ja teatriloos ja harjutada ja koristada ja teha vähemalt nägu, nagu kõik oleks vähemalt normaalne, kui mitte hea. nii hästi läks vähemalt, et need, millega tuli tegeleda, olid need, millega oleks mingis teises olukorras olnud hea meel tegeleda.


ja siis see viimane päev sellest tuligi ja alati just täpselt hetk enne seda, kui oleks hilja, said asjad jälle graafikusse. mõned kriipsud tulid ehk ekooli juurde, aga ma tean, et see oli vähemalt võimalikest parim variant.

aega nagu ei olnudki vahepeal, kui juba istusime valgusvihkude käes ja laulsime kellelegi sealpool pimedust, tõepoolest oli korraga tunne, nagu kõik on täpselt nii, nagu peab olema, kuskilt ei susisenud, miski ei kriipinudki nii väga kõrva. hiljem öeldi küll, et see ei kõlanud ja see ei kostnud aga rohkemgi oli positiivset ja üleüldse oli kõva saavutus sellest mikrofonihirmust, mis kolmanda klassi "värvukese"-võistlusest saati iga kord mingeid kahtlasi värinaid häälepaelades põhjustab, lahti saada ja ükskord ometi ka teha asi nii hästi-halvasti, kui ma tol hetkel suutsin.

tegelikult see ei ole ju vabandus, et ma nägin ühte lugu alles kolm tundi varem. ära siis roni lavale. ja eks ma olingi seal laval rohkem turvamees, nagu ma pärast ütlesin. aga seniks, kuni, oli seal hea, korraga kõik kontsentreerus, muusika on neljanda mõõtme kunst. eks lavaeluks saa me ju iga hetk kodus harjutada oma aknalaudadega, publik lihtsalt ei tea, kuspool lava on ja et ta üldse publik on. no ja vahel ju vaatavad ka.

ja siis korraga oli see konsentratsioon kadunud ja asemel oli vaid väsimus, koletu väsimus. muidugi, kõik jätkus sama värviliselt, istusime marteni ja kristjaniga tooli seljatoe peal ja ootasime, et klaver korda saaks, jalutasin üle silla koju ja vaatasin alla tumedasse vette ja kaugele rääma kaldale, sõin kodus janika tehtud ubapada ja istusin koos lauraga teatrikohvikus, kõik teised läksid koju tagasi, et sampust juua ja aliast mängida.

ma ei viitsinud. ma ei osanud enam kuidagi olla. nemad, kes nad ainult lehvitavad kaugelt, kui pole otsest põhjust läheduses olla, nemad kes kaovad hoopiski, nemad, kelle naeratus hajub meeltest, niipea kui nad selja keeravad ja need, kes hoopiski ei naerata ega tee märkamagi... aga me lauraga istusime ühelpool lauda, üsna kahekesi kokkuvõttes ja tegelikult sellest piisas vähemalt selleks hetkeks. nagunii läksime enne lõppu ära.

sorri. ma ei ole viimasel ajal enam mina ise. võib-olla tuligi see selle kurguvalu ja nohuga kaasa, see väsimus kõigest. või ongi praegu selline mõtlemise aeg. et olen natuke omaette, ei lähe poolasse ega kuhugi ja kuulan muusikat ja imetlen neid, kes on minust paremad ja saadan külalised naeratusega teele, sest praegusel hetkel on nii õige see nali: hea, et tulite, veel parem et lähete. sest ma nüüd oleks natuke aega üksi kodus ja laeks akusid, et siis jälle kuhugi joosta. ärge pahandage, nagu ütleb germo.


ma võiks ju veel igast asjadest kirjutada. sellest, kuidas ma üldse viimasel ajal igaltpoolt lauseid ja ideid külge korjan nagu puruvana, eklektik; sellest, kuidas ma eesti keele olümpiaadil mustandilehele vana kombe kohaselt igasuguseid asju joonistasin ja kirjutasin ja kuidas siis lõpuks teatati, et need tuleb ka ära anda. hm, okei, ma vägaväga loodan, et nad ei loe neid asju ja ei hakka enestele küsimusi esitama, miks üks inimene peab olümpiaadimustandipaberile vaarikaussidest ja lumistest puudest ja postmarkidest kirjutama; sellest, kuidas me kell kolm päeval minema hakkasime, et üheksast kinno jõuda, ja kõigest muust.

aga kui midagi on liiga palju, siis ei arva keegi kunagi, et sel võiks mingisugust väärtust olla. kõigest saab kunagi küllalt.

Nohu on palju vastikum kui angiin.

Kohati kasvab linnadžungel üle pea, kui kalender on täis kõikvõimalikke meeldetuletusi ja kellaaegu ja kuupäevi ja asju ja JAH, ma just ise kolmapäeval ütlesin Jaanale ka ja teistele olen öelnud, juba ennast korrateski, et ei suudaks enam paigal olles elada, aga hetketi tahaks aja maha võtta, rahus ennast välja magada, nii et peas ei tiirleks things-to-do -listid ja aega on nii vähe, et kellgi annab alla ja jääb seisma. - Äärepealt oleks hommikul teatrisse hiljaks jäänud.

Ja siis jooksin. Koolis jooksin, otsisin Elmat ja Valterit ja ei leidnudki, Elma tuli lõpuks ise mu juurde ja oli pahane ja noh, eks ma oleks ise ka tema asemel naernud selle äärmiselt lameda vabanduse üle-ma ei tulnud eesti keele tundi, sest ma õppisin kodus eesti keelt?! Rumal laps. Helistanuks siis kellelegi, öelnud. Aga ei.

Ma ei taha olla enese vastu ebaaus ega siin mingeid vabandusi enese jaoks looma. Peab, peab saama. Ma ei mäleta, kas ma selle viimase kirjandi panin siia üles, aga, ennast nii ambitsioonikalt juba sinna "andekate" /iroonilise hääletooniga, peaaegu mürgiselt/ hulka arvanud, tuleb üle saada ka nendest õhtutest, kui valutava peaga ei oska valida, millistest teha-asjadest pihta hakata, ja hommikutest, mil, silmad poolkinni, jälle sillale lähen, et koolikarusselliga uus tiir sõita. Õhtuni...hommikuni...õhtuni...hommikuni.

Et kogu sellest vaheldusrikkusest, sellest, et ma ei lähe iga päev ühtemoodi viiest koju ja ei vaata sama mustri järgi terve õhtu telekat, et sellest rõõmu tunda, peab mõnikord olema ka mõni selline viiest-vaba päev. Kontrasti mõttes. Hädasti oleks praegu üht või paari sellist vaja. Kui kusagil on mingi soodusmüük, öelge mulle ka.

Ma lähen vist ...magama? Kuigi see pole minu stiil.

yours,
mina

P.S Kinkige mulle lohutusauhinnaks raamaturiiul, keegi. Uputab.

MIKS VENEMAA IKKAGI VÕITIS PÕHJASÕJA

Narva lahing oli venelaste jaoks täielik läbikukkumine. Rootsi vägede üleolek andis selgelt tunda ning Vene vägi hävitati 1700. a novembris peaaegu täielikult. Ometi lõppes sõda venelaste võiduga ning Eesti alad jäid kahesajaks aastaks Vene võimu alla.

Tihti tõukab paigalseisult liikvele just allajäämine. Et allaheitlikkus muutuks motivatsiooniks, on vaja miskit liikumapanevat jõudu, katalüsaatorit, ja Vene sõjaväe jaoks Peeter I seda rolli kahtlemata ka täitis.


Mitte küll tihti, kuid vahel siiski tõusevad ajaloos esile isiksused, kes ainuüksi omaenese karismaga maailma võivad muuta.

Vaatasime filosoofiaringis Barack Obama ametissepühitsemist ja arutasime, kas see siis nüüd tõepoolest ka muudab midagi. Et kas tänapäeval on siiski ka ühel üksikisikul nii palju suutlikkust midagi reaalselt paremaks teha. Enam ei ole ju - vähemalt läänemaailmas- diktatuure, tsaare, kes ühtlasi ka väejuhid, riike ei vallutata osavate lahingutaktikatega. Tänapäeva relvadeks on sõnad ja nõukogud ja diplomaatilised kohtumised, selles valdkonnas maailmavalitsejaks tõusta on võrreldamatult keerulisem.

Aga 18. sajandi alguses oli Venemaa Peeter I ja Rootsi Karl XII nägu ja et Venemaa armeekorraldus kiiresti muutuks, piisas tsaari reformidest. Lühikese aja jooksul taastati ja suurendati oma sõjalist jõudu ja ajal, mil Rootsi kergendatult käsi hõõrus, et nüüd on oht möödas, tegid venelased tegelikult ümberkorraldusi kogu maa vallutamiseks. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Ajalugu kirjutavad teatavasti võitjad ning tähtsad on vaid need sündmused, mis nende jaoks mingisugust maamärki tähistavad.
Selge on see, et Põhjasõda polnud eestlaste sõda, see oli Rootsi ja Venemaa vaheline asi maatüki pärast, mida tegelikult valitsesid sakslased. Mis tähendab ka seda, et Põhjasõda on peamiselt vaadeldud Rootsi või Venemaa või baltisakslaste vaatepunktist, mitte eestlaste omast. Jah, riigikord muutus, mõningad talurahvagi jaoks olulised seadused viidi läbi, aga kõik see oli nagu muuseas nende suurte sündmuste kõrval, mis ajalukku kirjutati.

1701.-1704. korraldasid venelased hulgaliselt rüüsteretki Ida-Eestisse, üritati hävitada kõik elav, Tartu ja Narva vallutati, elanikud küüditati, linnad pisteti põlema. 1708. a küüditati kõik Tartu elanikud Venemaale ning tühjaks jäänud linn lasti õhku. Edu. Ida-Eesti oli võidetud. Aga. Rüüstamise ja samal ajal maad tabanud katku tõttu oli suur osa alast inimtühi. Mahajäetud talud, söötis põllud, võssakasvanud heinamaad. Ka linnad olid jäänud tühjaks - Tallinnas polnud katkujärgsetel aastatel ühtki kirikuõpetajat ega arsti. Sellise hinnaga maksti kinni vallutajate võimuahnus.

Ime siis, et terve inimpõlve kestnud hädaaja läbi elanud rahvariismed kujutlustes seda aega taga igatsesid, kui talud olid töökäsi täis, elu edenes ja kui võib-olla mõisnikud olidki liiga karmid, ei rüüstanud nad ometi kogu maad ära. Pealegi on ju alati enne muru rohelisem olnud kui praegu. Minevikuideaalid säilisid ja idealiseerusid rahvaluulepärandis üha enam ja nii kõneldi veel pärisorjuse kaotamise ajalgi vanast heast Rootsi ajast.

Rootsi ajal ja ka 18.sajandil kasvas ja õitses Narva linn, sest idakaubandus tõi sinna rikkusi ning jõukad kaupmehed ei saanud ometi jääta oma vara demonstreerimata. Parajasti valitsev barokkstiil kujundas linnapildi toretsevaks kõrgete kivikatuste, ärklite ja rikkalikult kaunistatud portaalidega miljööks. Narva võinuks olla praeguseks ajaks üks kauneimaid linnu Eestis. Aga ei. Paar sajandit hiljem, järjekordses sõjas hävitatakse kõik see Punaarmee pommirünnakute tagajärjel - linn, mida ehitati suuresti sellesama Punaarmee kodumaa rahade eest.


Nii, korduvalt erinevate sõdade hiidlainete alla jäänuna oleme täna siiski veel olemas. Samal alal, kus juba ürgajal koopainimesed savipotte voolisid, võimalik, et nende otsesed järeltulijad. Keelgi on oma ja enamvähem sama, mis algusest peale. Tartu on alles, Narva on alles, Tallinn on endiselt pealinn. Aeglaselt ja põhjalikult, nagu ühele stereotüüp-eestlasele kohane, oleme elanud ja edasi kandnud oma eestluse-asja, madalseisudest taas üle saanud, võimalik, et kokkuvõttes kasugi saanud neist, kes üle meie või läbi meie meile midagi õpetades meist taas läinud on.
Me oleme. Praegu veel. Aga kauaks?

Ja siis kõndisime läbi linnakuubiku oma suunas, tuled põlesid seestpoolt, ülal oli must öötaevas ilma ühegi täheta. Kõndisime, rääkisime, samm mõõtis rahulikult tänavaid ja juttu oli liigagi palju. Filosoofiaringist. See oli nii paigas täna. Humanismi humaniseerimine. Miks inimene inimkonna vastu nii vaenulik on? Ökoekstremistide arust oleks maailmal parem, kui inimesed üldse ära kaoks. Mina arvasin, et kellegi maailmapilt ei tohiks nii mustvalge olla, ja joosep tammol oli õigus, et kui kõikide seisukohtadega paindlikult nõus olla, kaob oma arvamus hoopis (väitleja sündroom). Vaatasime, kuidas Ameerika Ühendriigid tähistavad oma uut presidenti ja hoopis teiselt suunalt tuli taaskord Lummatusetunne.

Teate ju seda. Vaevutajutav, või koguni tugevam tardumushetk, mis tekib üliharva neil hetkedel, kui tabad Meistri tema töölt. See oli siis, kui ma väikesena kuulasin vanaisa jutte tema lapsepõlvest esimesel Eesti ajal, see oli siis, kui grethen tegi Caesari salatit ja vanaema joonistas kasse, suvel laeva peal, kui maria cappuchinosid valmistas - ja see oli nüüd, võõras, aga hubases kodus Havai pannirooga ja Massachussetsi apelsinikooki maitstes, tee sinivalgetes portselantassides.

Tean, tean, toit pole kõige tähtsam, filosoofiaringi põhiasi on tegeleda filosoofiaga. Aga See oli tõeline kunst, ausõna.

Ja siis kõndisimegi läbi linna, jala koju - sest jala käia on mõnus. Vaikselt tunnen, et meist hakkavad siin inimesed saama, sellised humanitaarinimesed, kelle maailmapilt pole telliskivi telliskivi haaval üles ehitatav müür, vaid pildisein, kuhu koguneb üha rohkem ja rohkem ja see, kui alguses servad kokku ei jooksegi, ei tähenda veel ummikut. Mis siis, et me seal teatrimängus põrusime. Me saime sellest kasu, meie pildiseinal on nüüd mõni tükk rohkem. Ja süües kasvab teatavasti isu.


Homme on jälle päev... Nii väga kui ma tahaksingi ennast haletsedes haigeks nimetada ja diivani peal teki sees põdeda, praegu pole puhkust ette nähtud. Mis see siis on, et ma sellel pean oma elu dikteerida laskma. Küll ta läheb, nagu tuligi. Lihtsalt paar päeva on mul salli- ja teesõltuvus ja mu hääl pole just le plus merveilleuse. Aga, järelemõeldes, keda huvitab.

yours faithfully (kui adressaadi nime ei tea, siis on faithfully....või oli see vastupidi?... )
terje.

Mu lemmikõpetaja üks lemmikuid lauseid on selline: Iga päev võiks umbes kolm juhust muuta meie elu, kui me vaid võtaks neid vaevaks kasutada.

Nii nagu laura ja jaanuse lugu sai alguse sellest, et me ükskord hallidel aegadel jaanilaupäeval poolkogemata sellele mõttele tulime, et laura võiks jaanipäeva minu juurde tähistama tulla - ja võttis kätte ja tuligi, ja ühe kampsuni esimene lõngakeerd sai paika.

Nii nagu me palju kordi vanasti mariaga kuhugi pärapõrgusse sõitsime - ma ei väsi seda aega idealiseerimast. Aga see polegi veel läbi, meie spotaansuseidee tuletab end pildina seinal ja nüüd juba idaneva seemnena peas meelde, et elu on vaid siis elu, kui võtad ette teda elada.

Eile ma olin haige (viisin läbi empiirilise katse ja võin nüüd faktidele toetudes kinnitada, et mul oli natuke palavik) ja vaakusin laua ääres kirjandit ümber kirjutada. Mariale helistatakse, tundmatu number: "Välja ei viitsi?" Olid keegid Saaremaalt, kes tulid ja sõitsid esmaspäeva õhtul Pärnusse, olid kellegi tuttava käest maria telefoninumbri saanud ja rääkisid nüüd, et nii tore oleks, kui me nendega kokku saaks. "Lähme või?" küsib maria. "Mine metsa, ma olen veel haige ka, ja vaata, mis kell on!" vastan.

Kümme sekundit hiljem paneme kiiruga riidesse ja seletame, et kesklinna silla juures on parkla.
See oli lihtsalt liiga absurdne ettepanek, et ei öelda. Ma tean, ma oleksin seda kahetsema jäänud. Nii me siis läksimegi ja saime teada, et see salapärane tuttav, kes meie numbritega hangeldas, oli katrin, ja õnnelikult tema juures end majja sisse muukinud (selle ukse lukuga on üks igavene müstika, see ei saa ise ka aru, kas ta on lukus või katki või lihtsalt käib raskelt), mängisime kella kaheni öösel aliast.

Tol hetkel, just pärast seda, kui me olime otsustanud, et seda juhust kasutamata ei jäta, vaatasin arvutiekraanile ja märkasin tõnu sõnu, mis ta enne lahkumist mulle kirjutanud oli: "Soovin head ööd. Aga ma ei usu, et magama jõuad. See pole sinu stiil."

See pole minu stiil...

Kuidas sa teadsid?

täiuslik menüü:

hommikul tee kõrvale üks Arvo Valton, lõunaks omaenese realiseeruvad mõtted. Õhtuks rikkalik praad Glenn Millerist ja päikesemuusikast. (Savage Garden on sama motivatsioonitõstev kui Winter Dance, ausõna!! ) .

Räägivad, et toit on ka kunst. Tegin riisist lumehangesid ja külvasin Ungari seguga üle. ("Marjad" - mais, herned, paprika. Ja sai veel kunagi botaanikavoorus esikoha. ) Tee on tumepruuni värvi nagu mööbel hubastes kodudes. Pisikese sidruniaktsendiga. Aga muidu ma olen mandariiniloom.



Kuulame, vaatame. Kurt Vonnegut ütleb, et tee iga päev kunsti, siis elad sama suures maailmas kui lapsed. Keegi Elisabeth Kübler-Ross ütleb, et inimesed on nagu klaasimaalid, sädelevad ja säravad, kui päike on väljas, kuid kui saabub pimedus, avaldub tõeline ilu ainult siis, kui valgus paistab seestpoolt.

Ma tean, mu ümber on neid sisseehitatud laternatega klaasimaale. See teebki mind tõeliselt õnnelikuks inimeseks.

VEEL ÜKS TARGUTUS

Andekus- kink või koorem?

Eduihalus innustab ja kannustab, põhjustab imetlust ja kadedust nende vastu, kel justkui paremini läheb või kellele kõik kergemalt tuleb. Andekad - öeldakse. Mis neil viga elada. Ja üha kiiremini, kõrgemale, kaugemale püüeldakse ise. Kui enese ambitsioone piisavalt teostada pole suudetud, siis võib neid näiteks oma lapsele üle kanda.

Kunagi näitas Kanal 2 dokumentaalsarja andekatest lastest. Seriaali kangelased olid alles eelkooliealised - noorem lausa kolmeaastane - kuid kõiki neid ühendas mingisugune erakordne anne. Nende vanemad olid sellest teadlikud ja esmapilgul tundusid olevat lausa ennastohverdavad, et enesele lisakohustusi võtsid oma järeltulija erakordsuse arendamiseks: palkasid neile eraõpetajaid, viisid neid spetsialistide juurde, lasid kõikvõimalikke teste teha - ja lõppude lõpuks olid ka need, kelle kaudu kõik see televisiooni jõudis. Aga see, et ühe viieaastase lapse päevaplaani kuuluvad gümnaasiumi tasemel matemaatikatunnid ja selmet eakaaslastega jooksumänge mängida, käib ta professorite juures end tõestamas, viib selleni, et kuigi tema matemaatilised oskused on imestusväärsed, jääb ta oma muus arengus kõvasti teistest omaealistest maha. Tollesama viieaastase sõnavara näiteks oli teiste viieaastastega võrreldes tunduvalt mahajäänum, samuti tema sotsiaalsed oskused. Ja kui mõelda, kuivõrd ta omaenese elu peab oma andele ohverdama, tegeledes ainult enese veel paremaks arendamisega, mitte sellega, mida ta võib-olla tahaks teha, siis tundub, nagu oleks ta anne pigem õnnetus kui õnn.

Koolipsühholoogias räägitakse, et ligi üks kolmandik andekatest lastest muutuvad probleemseteks lasteks, kuna neil pole tekkinud õppimisharjumust ja huvi kooliskäimise vastu. Üks osa neist hakkab krooniliselt puuduma, teine osa, kes käib küll kohal, kuid kellel on tunnis igav, võib oma kasutamatajäänud energia suunata teiste kiusamiseks - "Kui mul pole hea, ei pea teistelgi hea olema."

Mõned eliitkoolid korraldavad juba esimesse klassi sisseastumiseksameid, et komplekteerida oma klassid just neist kõige andekamatest. Eliitkoolis käiv laps on aga vanemate jaoks tihti staatuse küsimus ja nii sunnitakse neid juba enne kooli õppima fakte ainult selle eesmärgiga, et heasse kooli sisse saada. Mis juhtub aga selle noore inimesega pärast, kui selgub, et kõige kiirematele mõeldud tempo talle siiski üle jõu käib? Üks kahest: vanemate poolt peale surutud eduihaluse tõttu enesesundimine olemakski just nii edukas, nagu temast oodatakse, või vastupidi - trots, vastuhakk kogu koolisüsteemile, eelkõige õpetajatele, kes seda esindavad.

Kõikide andekatega õnneks nii ei juhtu, kuid et lapsena erakordseid oskusi avaldunud inimesed täiskasvanueas kuidagi tavalisemaks muutuvad, on liialt sage juhus. Öeldakse, et eduks on vajalik 99 protsenti tööd ja 1 protsent loomulikke andeid, kuid inimene on laisk ja tavaliselt ka mitte piisaval määral ohvrimeelne, et ennast pidevalt ühele alale pühendada. Lapsgeeniustest oodatakse nende üleskasvadeski rohkem, keskpäraseks taandumine võrdub mandumisega ja pettumusega, lõppkokkuvõttes on töökus etem kui andekus. Imelaps Mozart maeti näiteks vaestehauda, sest muusikageeniuse kõrval puudus tal praktiline oskus end majandada, samas kui Beethoven, kes saavutas meisterlikkuse pideva tööga, elas oma elu lõpuaastad tunnustatuna, nii nagu ta seda väärt oli.

Kogu klassikalise muusika pärand oleks kindlasti vaesem ilma Mozarti ja teiste lapsgeeniustega, samuti nagu oleks vaesem iga muu eluala. Meil on vaja Mozarteid sama palju kui Beethoveneid, andekust sama palju kui töökust. Kuid sellisel juhul saab inimene olla ainult see Mozart või Beethoven ja ei midagi muud, ta peab kõik oma elu muud rollid selle heaks loovutama, ei saa olla korraga maailma parim muusik ja maailma parim keemik. See on midagi, mille peab enese jaoks valima, mingite teiste alade arvelt. Ei ole juhus, et oma erialal edukad on pereelus õnnetud, kõike korraga lihtsalt ei saa. Ühtede uste avanedes sulgevad paratamatult teised - ja vastupidi.

Seega tuleb valida- kas lihtsa elu nimel keskpäraseks muutuda, säilitades samas tegevusvabadus, või oma annet edasi arendada, et maailmale midagi anda või enese nime kuidagi ajalukku jäädvustada - ja olla samas selle alaga pöördumatult seotud, sest mida vanem ollakse, seda raskem on alustada uuesti mingil muul alal ning tihti ei oska end millegi muuga tegelemas ettegi kujutada. Parem juba püüda paremaks saada selles, milles juba head ollakse ja tunda end milleski hea olemas ja saada selle eest ka tunnustust. Võib ette kujutada rõõmu trummari näol, kui tema kohta esimest korda öeldakse: "Mängib nagu noor jumal."

Indias on komme suhtuda füüsiliste väärarengutega lastesse kui jumaluste taaskehastustesse. Sünnib kuue jalaköndiga tüdruk, aga külarahvas rõõmustab ja pühitseb kuuejalalise Shiva taassündi. Ja vanemadki on õnnelikud, kuigi laps vajab erilist pühendumist, täiendavaid kulutusi, kõikvõimalikke abivahendeid ja nii edasi. Meditsiinilises plaanis hälve moondub nende inimeste silmis kingituseks, nii et too , kes omal jalgel käia ei saa, veel selle üle headmeelt tunneb. Ta pole teistsugust elu tundnudki ega kujutagi seda ette. Kas see inimene oma eripärasusega on õnnetum või õnnelikum kui ta oleks ilma selleta? Keegi ei oska seda öelda, ühtki muud elu kui parajasti elatav, meile ei anta.

Andekus võib küll muuta inimese elu raskemaks, nihutada tasakaalu ühele või teisele poole, aga temas on olemas võimalus, mida igaühele ei jagata. Küsimus on selles, mida saaduga peale hakata, võtta seda kui võimalust olla jumal või saatuse ebaõiglast karistust. Pessimist näeb igas võimaluses raskust, optimist igas raskuses võimalust...








MA EI SAA JU KIRJUTADA KUI MU KUKLAS ON ROHELINE MEHIKE, KES SÕNNIKUHARGIGA PEAD TORGIB JA KÕIK MÕTTED LENDAVAD ÄRA!

- _ -

kamoon, kirjutage mulle, kaua ma ootan.

SADAMALINNAS

laevad jäätuvad aeglaselt
laelt tõuseb veel õhtulgi suitsu
kolm korstent korraga
ümisevad jõega ühes rütmis

ja astud ja astud ja astud
vastu tuledest triibulist jõge täis ööd
viiulist tõmmatud
justkui
muusikat täis
lähed ja lood

sild, mis ühendab kaldad
kaheks teeb jõe
tõe-
poolest
meil on veel merigi
siit saabudes algab

kõik laevad jõuavad kunagi sadamasse
sääl nende õige kodu
udu
on kadunud
päev lõpeb alati õhtusse

meri on jääs.

NELJAPÄEV - KALAPÄEV

Lihtne viis, kuidas nalja saada: osta terjele lehttaignakringlike, millel on veel šokolaadiglasuur ka peal, ja naudi kino.

no tõepoolest, need asjandused, mida Sütevaka all kohvikus müüakse, on ju mõrvarlikud. Ei ole vist võimalik neid süüa, ilma et sul ei oleks sületäis šokolaadipuru igal pool õpikutes, klaviatuuris ja taskutes. Elamus omaette on end pärast puhtaks saada.

Neljapäev on mu lemmikpäev. Ideaalne viis päeva alustamiseks teha üks ringkäik teatrilossis (ma vist oleks üksi neisse butafoorisaalidesse ära eksinud, ja grethen veel ütles, et ma sobiks sellesse ametisse ka - ja ma isegi ei ole kindel, kas butafoor oli see õige sõna. ) Siis oli paar füüsikat ehk aeg tutvumiseks Günther Reindorffi graafikaga. Ja siis vedas grethen mind jälle teatrisse, sest tal on kõht tühi ja teatrikohvik on hea koht, kus olla. Nii saab aeg jälle sinnamaale, et tuleb minna, sest täna on mängukavas veel üks ports tuljakut ja satchmo´t.

Mustvalge maailmapilt - neegrid on kõik pahad ja saavad ülikoolidesse sisse ainult sellepärast, et nad oskavad hästi sporti teha. Valged on kõik targad ja head. "ma arvan, et sa ei peaks kõike nii otseselt võtma, " ütles reku - aga see on nii tore vaheldus sellele pidevale mitmekihilisele tõlgendamisele, et lausa peab kontrasti looma.

off to go now, õues kah juba pime.

SÕÕM TUMEDAT ÕHKU

Hinda ootamatusi, sa võid need alati enese jaoks meeldivaks muuta.

Udune õhtu, kummikuilm. Tuleme gerliga kooriproovist, täna oli anne sünnipäev, saime kooki ja puha. Õhtused naerud sillal. Lehvitan veel bussile järgi ja jooksen üle tee kodupoolsele kaldale nagu ikka. Ja siis taipan, võtmed jäid kummuti peale, mobiiltelefoni kõrvale, Maria on muusikakoolis või kusagil. Üks võimalus oli muidugi teda ootama jääda, aga - ei. Läksin mööda tänavaid ja laulsin, täpselt seda oligi mulle vaja. Teadmata, mis tänav see parajasti on, kuhu ma keerasin või mis kell olema peaks, jõudsin ma läbi eiteakusttulevate viiside imekiiresti uutesse kohtadesse, millest mõned olid juba tuttavad ka. Pilk taevas ja udustel tuledel ja vahel maaski, sest suveniiriks võtsin ma kaasa ühe märgi rõõmsa näoga, mis just mind ootaski seal Vana-Pärnu ühel tänavanurgal maas. Head asjad leiavad sind alati üles, kui sa nende eest ära ei jookse.

ja nüüd- top gear, sõda ja rahu, krevetivõileivad ja catty feeling.

me like it


yours, truly
terje

tule eile meile
eile oli meil väga lõbus
sa oleksid kindlasti tahtnud ka olla
sa oleksid saanud naerukrambid

meie saime

/ega seal paljut pole vaja, kui võtta aeg kell pool kaksteist, mina, laura ja maria. tegelt ka. /

Sõnadel on palju jõudu. Mida vähem on sõnu, seda kaalukam on üksainus ja seda rohkem tähendusi talle luuakse. On ainult üks koht, kus sõnad võivad tähendada vaid sirgjooneliselt ühte, see on seadus.

Aga meie ei tee seadusi, meie teeme konspekte ja lobiseme niisama - ja oleme vabad loomaks samadele sõnadele üha uusi ja uusi tähendusi, nagu Aliases on lõpmatu hulk võimalusi seletada üht ja sedasama sõna. On muidugi selliseid tobedaid lohisevaid silmaklappidega sõnu nagu väljade superpositsiooni printsiip, aga need on mõeldud ainult taltsana vihikuserval istuma, neil pole elu. Teised uusavastatud sõnad aga tulevad ja hakkavad elama, kui neid ainult märgatakse, need on need hurmav ja askeldama ja nikerdatud.

Nii nagu allegoorilises kirjanduses võib ükskõik mis muutuda sümboliks, nii tekivad argistele asjadele teised, kolmandad ja neljandad tähendused - võib-olla ainult ühe või kahe inimese jaoks, aga see ei tee neid sugugi tähtsusetumaks. Teinekord mõeldakse nad kas või kunstlikult välja, see on see galerii-mõtlemise teema jälle, ja kui suudetakse neile peale venitada piisaval hulgal põhjendusi, siis ta töötab. Kollased koerad; ksülofonimängimine; jõuluvana ja pankur; lambakarjused jne. Võib-olla mäletab keegi teinegi peale minu, mida need tegelikult tähendanud on.

Füüsika tähendab minu jaoks paralleelselt kirjandust, mitte ainult seepärast, et füüsikaõpikus on sõnad igav liiv ja tühi väli, vaid et see on aeg, millal saab jõujoontest ja väänkaaludest hoopis sõnalisemate asjadega tegeleda.

Le grain - tera - kui ma oleksin prantsusekeelse nimetüvega. Järelemõeldes on täitsa mõnus olla ugrimugri - juureline.

POLAARHOMMIK

minnes, tulles

hommikupool vett
seisavad sudupilved
pildina paigal
bussid ühtviisi
ühelt poolt teisele
sõidavad
sild, mis kaheks teeb jõe
ühendab kaldad
uhke, et sellise
väega
asja peal
iga päev tallan

(mina)

Koolis, üksi.
Sest ma lubasin endale, et tegelen natuke oma aastatööga.
Siin on nii kollane olla, aga see on mingi teistsugune kollasus kui kodus. Ega see ilus ei ole, see meie klassiruum. Õpikud laua peale visatud, seinte peal markeritega plakatid ja kõrrejoogipakkidest püramiid. Ja ainsad helid on alt kooriproovist kostev tume klaver, koristaja tülpinud kõnd koridorides ja needsamad autod väljas, mis alati omal monotoonsel kombel akendest mööda mühisevad. Ja kell, see kell. Ta näitab nüüd seitse, tunni aja pärast saab kuus ja siis ma pean kooriproovis olema, aga praegu ta tiksub nii halastamatult oma sekundeid mulle näkku, nagu tunneks sellest mingit sadistlikku rõõmu. Mu aastatöö ei taha end kuidagimoodi kirjutada. Mida rohkem andmeid, seda rohkem kantseleilikku müra nende ümber neis materjalides, mida ma läbi vaatan. Seda pikemad ja lohisemavad sõnad. Seda sama moodi pean ka mina kirjutama: Käesolev uurimustöö käsitleb liiklusõnnetustega seotud probleeme...

Ma ei taha enam teha tühje sõnu. Kunst on alati liiga pikk - ja muu ka. Veidi rohkem tasa olemist kuluks ära. Ja las siis galerii-inimesed mõtlevad, mida see kõik tähendama peab.

Eilne õhtu oli jälle teatrit täis. Ühe võõra kooli ikskorrusel iksinimestega, kus võõrad olid sama omad, kui need, keda ma ennegi teadsin. Karakterid muutusid, etteloetust sai mitu erinevat lugu. Melomaanist preester, kes leinaseisaku ajal ümiseb; pubekas, kes üritab ema seltskondlikku positsiooni õõnestada; ametnik, kes on kõigi perekonnainimeste peale kade, sest tema enese ainus seksuaalkogemus oli see, kui ta viiendas klassis pudelimängus põsemusi sai.


"I wish I could understand the language, " ütleb Matt, kellel ei olnud Krokodilli-Dundee aktsenti, aga surfarikuti soeng oli tal küll. Miski eelarvamustevabadus hõljus koos temaga meie ümber, sest olles võõras kohas, ei kaitsta end oma rutiinikestaga ja nii võib hoopis rohkemat märgata, kui oma igapäevase kesta sees. Võib-olla seal Austraalia linnas, kus ta tegelikult elab, poleks me kunagi teist märganudki. Ja neljakesi bussipeatuses bussi oodanud, mis pühapäeviti ei sõidagi, ja pärast meie juures teed joonud.

Hiljem me naersime neid pilte, mida me päeval tegime, mõtlesime tekste juurde ja laulsime "Love Bug"-i kaasa. Ja sai õhtu ja sai hommik ja kaheksas päev ja Maria läks jälle kooli ja ma jõin aknalaua peal teed ja jooksin kooli ja üks purjus, väga halva diktsiooniga paks mees pakkus mulle kommi ja silla peal oli hull tuul ja läbi ime jõudsin ma ikkagi õigeks ajaks kooli.

Elektriväli on sama kiire kui valgus

Muumipapa teeb jälle nalja:

"Milliste väljadega te olete kokku puutunud?"
C: "Uisuväli."

"Uisuväli säilib sellest hoolimata, kas te olete seal või jalutate kusagil mujal - kui ta just ära ei sula."

Jõuame järeldusele, et elekter on olenevalt olukorrast mitte elekter, vaid valgus või soojus. (Ma tean, et ma midagi ei tea!)

Mul on veel mõned tarkused üles kirjutatud:

"Kui auto oleks punktmass, siis ta ei saaks mulle otsa sõita, sest tal poleks mõõtmeid."

"Ma vist kuulsin õiget vastust, aga see oli nii vaikne, et ma arvasin, et see on minu fantaasia." (tegelikult see olin mina, hahaa)

"Võiks arvata, et elekter on hapu, aga see ei ole nii." (Katsetame teinekord köögis?)

"Paljud aru said? ...4-5, jah. Pole paha, pole paha." (Hindamisprotsente arvestades ta ei saaks isegi F-i)

Ja L. joonistab oma toaplaani ja I. loeb netist uudiseid ja C. loeb "Sõda ja rahu" ja üleüldse valitseb klassis äärmiselt füüsikaline meeleolu ühe füüsikatunni kohta.

Veinikallaja. Äkki
ilmub ta minu kõrvale,
silmanurgast
näen.

"Kas tohib teile kallata?"
Enne kui vastan,
voolab juba
pikka pokaali
kihisev vein.

Silmanurgat näen. Ta seisab veel
hetke,
mina ütlen tasakesi:
"Aitäh."

Mõtlen, kas sirutan
käe
ja võtan
pika pokaali
sõrmede vahele,
kas on juba õige aeg. Piilun silmanurgast.

Aga ta ei ütle, vaid astub
minust mööda, otse
läbi laua
ja seina,
läbi seinal rippuva maastiku.
Udune mäenõlv ja
kuused.

Enam ta
ei tule.
Püüan tabada
klaasi kontuure
väga-väga silmanurgast, mõni
minut hiljem
see kaob.

Võib-olla jõin, võib-olla
see on minu sees. Näen
silmanurgast
midagi ähmast,
see võib olla
minu ripsmed.

(Hasso Krull)

Sa võid ju tõepoolest öelda, et ma olen skisofreenik, aga see ei takista mul unenägusid nägemast.


See oli terve paralleelmaailm, kus ma sel ööl elasin. Mu ema tuli siia ja tõi mulle terve hunniku puhastusvahendeid koos kataloogiga, kus need kõik kirjas olid, ja siis ta küpsetas ja koristas ja pärast pidid mulle külalised tulema.
Ma rääkisin Kardoga köögis juttu, ta muigas, sest luges kogemata mingeid kirju, ja punastas, sest oli jalanõudega kööki tulnud. Mul oli toas üüratus koguses kaisuloomi, ma pidin nad kuhugi ära panema, aga üks sebra, mida ma kunagi varem polnud näinud, jäi diivani peale kaunistuseks. Ja siis tulid külalised, aga ma ise pidin ära minema, sest kusagil staadionil toimus mingisugune näitemäng, mind sunniti selles osalema, kuigi ma üritasin põgeneda, valvasid mind kaks meest, kes jooksid kiiremini kui mina ja jõudsid alati enne mind ukse juurde. Aga kui nende võistkond oli mängus välja langenud, hüppasin ma pinkidele, leidsin nurga tagant riietusruumi ukse ja pesumasina tagant sosistas hääl: "Sealt uksest saad välja." Ma jõudsin õue, maja ääre taga ootasin, sest kaugel tänaval käis püssiga mees ja kohe-kohe pidi ta mind märkama. Loo lõpp pidi tulema selline, et just siis, kui ma pea välja pistan, arvates, et ta on läinud, pidi ta tulistama viimase kuuli. Aga see oli liiga julm ja seda ei juhtunud.
Olin jälle seal riietusruumis, nüüd valiti uue näitemängu jaoks inimesi, neid oli vähem vaja. Järsku tuli mulle meelde, et mul on kodus külalised. Ukse juurest anti mulle nõu, et mine M. juurde - need oli H. ja C., kes üllatuseks omavahel väga hästi läbi said. E. teatas, et vahet pole, niikuinii on minu juures homme jälle külalised. Et ma ei jää millestki ilma.
Kõndisin mööda õunapuualleed vanaema tagahoovis, Elisa jõudis mulle järgi, tahtis minuga koos minna. Mõtlesin, kus Maria on. Kauguses hakati uusaastarakette laskma.

Ja samas me olime hoopis pardid, Brackmanni pargi monumendi otsas oli suur pardipesa ja üks part oli armunud kajakasse. "Sa ei saa temaga abielluda, mõtle, millised teie lapsed tuleks," üritati teda maha rahustada, aga tema ei lasknud: "Järgmisel kevadel vaatame!" ja mõned muigasid, aga keegi ei julgenud teda hukka mõista.

"Oota, kust sa teadsid, et mul eile õhtul ka korgid läbi olid?" küsisin Marialt äkki. Ta tegi: "?!?" Mõtlesin natuke. "Ma nägin seda ka vist unes..."


Täna ei ole õues jälle ilma. Üks üksik pleedi sisse mässitud tüdruk käib mööda tuba ja kuulab vaikust. Väljas trepi peal on kuulda, kuidas keegi komistab ja siis alla jookseb. Akna taga sõidavad bussid sama igavleva torinaga kui alati. Hetketi on maailm paigal.

Lambahaldjana salakohas

Kõige paremad ajad on need, kus aeg meelest ära läheb. See, kui sõidad bussiga juba kaks tundi mööda libedaid kruusateid, jõudmatagi kohale, ja Priit küsib, kas Kadjastes sularahaautomaati on ja bussi tagumise akna taga lipendab mingi kahtlane kolmnurkne asjandus; ja ometi pole siis veel miski alanudki.


Oli üks teine aken ühes teises aegruumis kui tavaliselt. Tagantpoolt, valguse poolt kostsid hääled, lõbusad, lihtsad, pretensioonitud lausekatked ja naeruvirved. Aknatagune pilt oli teine, värviliste tulede, liikumise ja kandilisuse asemel oli tume rahu ja paigalolev maastik, tähed paistsid ära. Ja siiski tundus, nagu see olekski ainult pilt, sest see ei tähendanud mitte midagi. Nii väga, kui meid ümbritsev ruum meid muudabki, inimestel on võrratult suurem mõju - ja kui inimesed on samad, siis on igas sellises pildis mingisugust samasust. Vahel piisab sellest, kui ise oled sama, et kõik muu tunduks vaid mingi muu variatsioon kõigest muust, mis - mingil kujul, kusagil - juba olnud on. See pole déja vu, see on midagi teistsugusemat.

Oli üks ajatu õhtu seal kaugel, mis samas oli nagu kodu. Vähesed kohad on nii paigas oma olekuga, et ükskõik, millal sinna satud, tunned, et see on hea koht, kus olla. Kata maakodu on täpselt selline. Võib-olla kui ma seal elaks, ma ei saaks sellest aru, aga seal on miski eriline rahu, mida leiab ainult maalt.

Me mängisime jälle Aliast. See mäng on alati nende nägu, kes mängivad, ja alati kuuleb mingeid definitsioone, mis on nii geniaalsed, et lausa vajavad üleskirjutamist. Oli ju see Einsteini mõte, et elus on kaks valikut: mitte millegi üle imestada või kõige üle imestada; ja ma vist kaldun sinna teise variandi poole. See on ju lihtsalt marvellous:

"Toomas Hendrik Ilves on...?"
"Pealinn!"

"Kaslane kõrbes?"
"Gepard? Tiiger? Rebane?" (!)
"Ei, täpiline!"
"Ee...kaamel?"

Kata: "Vaata, loomad elavad loomaaias, eks? /../ Ja seal elavad loomad, eks." (ahvipuur)

"Suur loom, nagu "nokaga". "
"Part? Sipelgasiil?" (ninasarvik)

Maria: "Vot see ümmarguste prillidega geilaulja?" (Elton John)

Hanna: "Tal on hästi imelikud soengud..."
Triinu: "Kõrvad?" (punkar)

"Pingutus!"
"Ainsuses?"
"Pinge?"

"Millega sa torti sööd?"
"Tordilabidas?"

Tõnu: "Pannakse juustesse?"
Kata: "Seep?"

Triinu: "Come on everybody, let's sing alone!"

Maria: Kui must plekk oli mustus, kas valgus tähendab siis valget plekki?"

Hanna: "Geograafia ehk maa...?"
Kata: "Maa... maakaart!!"

Toas olid magajad, kõik riiulitagused, salakohad ja tavalised seinaääred põrandalgi olid neid täis. Kuu pandi kustu, kaisulammas nimega Kutsu jäi kuhugi silme ette virvendama ja kolmeks tunniks hõljusime pimeduses, et siis - juba varahommiku ajal - õue minna, veelkord üüratu kuuratta poole õhata ja siis jäänõeli täis autoklaasidelt härmatist maha kraapida.

Ja kulissid vahetusid, jälle ja jälle, etendus teine vaatus müsteeriumist "Päikest otsimas" - ühes võõras metsas, kus lumi vaheldus samblaga, puuoksad kõlisesid ja miski lõhkus mu punasesse kummikusse augu. Aga päike sai leitud, ja jää ja lumigi, ja Lambahaldjas koos Gängiga tiirutas jaanuarihommikusel võlumaal. Ja sai aeg veel natuke valgemaks, tuli maantee pilt akna taha, kõlaritest "You're so GOD DAMN young!" Härmatis akendel asendus metsade ja valgete väljadega ja lõpuks linnaga. Ja sai veel natuke edasi, ja siis oli õhk paks trioolidest, eellöökidest, vaikselt langes päev sadamakraana taha ja vastasmaja katuselt kadusid viimased oranžid viirud.

Ja miks ma seda kõike kirjutan - sest ma ei saa enesest ära neid pilte, ei saa minna teise tuppa oma kõverasse voodisse ja magada, kuigi sinised silmaalused ei tule tõepoolest kunagi moodi, ma pean istuma siin ja nikerdama sõnu välja nagu pisikesi puuhobuseid, sest kui ma oleks praegu üks mälestusese, siis ma oleks ühe ammusurnud hinge tolmunud kirjasulg.

Hommiku eel oleme teel

Kui randa satute, võite veepiiri ja talveunes purskkaevude vahelt mõned taolised sõnad või noolekese, mis juhatab roostes kahekümnesendise juurde. Selle leidis Mariaevert, aga see oli liiga roostes ja ta mõtles, et äkki kellelgi on seda rohkem tarvis. Ja siis me vedasime neid nooli mööda liiva. Mina leidsin ühe helkuri, mis on üsna õiglane, sest alles ma kaotasin ühe ära. Aga mul on nüüd uus, nii et ma võin ta kinkida kellelegi, kel kingitusega tuju parandada oleks vaja.

Ma arvan tegelikult, et suvehooaeg on alanud. Pärast noid uisutamise asemel kõnnitud rannaaegu avastasime kooli jõudes, et me polnud rannas ainsad olnud. Silvia käis, Heliis ja Liisbeth käisid. Ainult et rannas olles olime me vist piisavalt nähtamatud, et üksteisele silma oleks hakanud. Ainus, keda meie nägime, oli mees, kes süvenenult promenaadilt lund ära lükkas. No ja muidugi mõned eriti varajased naisteplaaži püsikliendid, end märkamatuks teha üritavad mehed luidete vahel. Nagu nad seal alati on olnud. Koju kõndides, pea prantsuse keelt täis, tuli meile vastu terve parv fotografeerivad inimesi, suus võõras keel ja pea taevas. "Turistid on sel aastal õige varajased," märkisin Mariaevertile.


Mu isa sai haiglast koju. See on ka hea. Ja see, et maailm oli täna jälle kauss, äärtest roosa, kui päike oli just loojunud ja ma kõndisin üle silla, ja siis oli veel seal kuu. Täna öösel ma tahaksin libahundina mööda metsi joosta ja piinlikkust tundmata kuu poole laulda. Ma olen seda teinud, päriselt ka. Aga ma nägin üsna inimese moodi välja, vähemalt enda arvates.


MA vaatasin järgi, corps tähendab ikkagi lihtsalt "keha", vähemalt prantsuse keeles. Mis pole sugugi vähem õudne, kui seda mingid suvaliselt alžeerlased seda väidavad. Aga prantsuse keele sõnaraamat sai mulle astme võrra armsamaks, nii et Rondogi muigas: "Kuidas on "kuninganna" prantsuse keeles? Terje? Sa ju tead igasuguseid sõnu?"

Lähen nüüd lendu. Ega säärase täiskuuga ometi paigal saa olla.

Juba tulen!

_


yours sincerely,
terje

"Je veux voir ton corps" - Tahab mu laipa näha? ?!? Järelemõeldes pole ladina keele tüvest saadud sõnu igakord just kõige parem mõte teada. Tõsiselt. Nagu poleks Victoria jutt sellest neljanda klassi poisist, kellel uisuväljal sõrm küljest sõideti, piisavalt õudne. Tegi kohe palju toredamaks oodata reedehommikust kahte tundi uisuväljal. Ja mina veel ootan seda, võrreldes Laura või ükskõik kellega, kes jälle satub mainima seda, kuidas ta EI taha minna uisutama.

Minu meelest oleks lahe, kui me seal mõne triki ka õpiks. Ega teist korda ju nagunii sama asi juhtuda ei saa, mis tookord, kui ma äärepealt varbast ilma pidin jääma ja ma kusagil Kungla meestevetsus seda plaasterdasin. (kust mina pidin teadma...)

Täna oli ilus päev. Puud on lund täis, nagu ühel õigel talvel peab olema; kodus on mandariine (praeguse seisuga vist pigem, et OLI); ja ma sain teada, mida tähendab tõeline Ausus. See on see, kui sul on ainult kolmkümmend krooni, aga sa ütled toidupoes ikkagi kassatädile, kui ta su pähklid unustas sisse lüüa. Tunnistan, mina oleks mõtlemata vist kohe edasi jooksnud ja alles pärast arutama hakanud, miks arve nii väike tuli.

muumipapa: "Laengu panemine on nagu võileiva tegemine, või tuleb ikka korralikult laiali määrida. "

- Selgita oma sõnadega, mis on vananaistesuvi.

Laura oma põhikooli eesti keele eksamil: Vananaistesuvi tähendab kui bioloogiline sügis peaks olema käes, aga /---/

[minu ümber on kõik roheliste silmadega geeniusi täis]

Vee kohal kiikuv udu
jutustab möödunud
aegade lugu
hommiku eel
kastad maailma lõpuni
jõudvasse vette
külmetand käed
mets jääb su taha
ja ette
veel kauguses hahetav päev

VERSUS

Ma olen udu
mere ja taeva vahel
veepinda katsudes
külmetad käed
lainetes astudes
kikivarvul
rannaliival
mõtted viivuks
linnutiivul
kajakas su õlga riivab
läbi tuulte tõstad
varjuks käed
hetkeks läbi minu
silmapiiri näed


: jah, mul on tõesti grafomaania. aga head mõtted tulevad alati enne magamajäämist või siis, kui pliiatsit- paberit või klaviatuuri käeulatuses pole.

Lauri Saatpalu ütles, et entusiastlik looja tõuseb öösel üles, kui tal mõte tuleb, ja paneb selle kirja. Mina panen.

Punamütsike [ ainult et musta mütsiga] läks haigele vanaemale [tegelikult isale] kooki ja moosi [antud juhul Pärnu Postimeest ja mingit autodeteemalist raamatut] viima. Vanaema [isa] juurde oli pikk tee läbi metsa [linna], aga Punamütsike jõudis elutervelt kohale, jäämata [seekord] isegi lilli korjama. Vanaemal [isal] olid normaalmõõdus silmad, kõrvad ja suu ja ta ei üritanud Punamütsikest ära süüa [kuigi tal oli kõht tühi küll, sest haiglas ei anta üldse süüa].

Aga tegelikult on see mõttetu muinasjutt, sest seekord pole siin ühtki kurja hunti.

Kõndisin lasteaias, oli varakevad, puud olid võrsetes, peale minu polnud justkui mitte kedagi. Äkki tuli paviljoni nurga tagant pisike valge koer. Tuli minu juurde ja küsis süüa, aga minul ei olnud peale puuvõrsete midagi talle anda. Haarasin siis põõsastelt paremaid ja rohelisemaid ja kutsu limpsis tänulikult mu sõrmigi. Aga see polnudki enam koer, see oli pisike lammas, pehmevalge nagu seal vetsupaberireklaamis, tänulik selle vähese eest, mida mul talle anda oli.
Nurga tagant tuli natuke suurem koer, mustavalgelaiguline nagu lehm, tuli kohe mitu tükki ja nad keegi polnud enam koer, vaid olid pisikesed muud. Ja nemadki tulid mu juurde, vaadates lootusrikka näoga mu peos olevate idude poole, ja ma jagasin ja mul ei olnud midagi muud anda; aga väike lammas jäi ikka kõige ette, sest väiksemad lastakse ikka ettepoole.
Kollased koerad ei tulnud, aga siis oli kogu lasteaed rahvast täis, mitte ainult koeri, vaid juba inimesi, neil olid rahvariided seljas, rätid peas ja nad seisid rivvi ja palusid minult võrseid ja olid vähese üle tänulikud, murdsin oksad kahekorra pooleks, et kõigile jätkuks, koerad liputasid saba, üks väike põngerjas sõitis karusselliga ja kuulutas kõigile oma head õnne.

Katrin ütleb: "Ei tea, kust need ajuvabad unenäod ikka tulevad."

Tere fännid!!! :) [see on iroonia, igaks juhuks mainin]

Paar viimast õhtut on olnud suhteliselt Internetivabad, mitte küll sellepärast, et ma midagi olulisemalt kasulikumat teeks sel ajal, aga meil on Mariaga kahepeale ainult üks juhe Internetti, ja kuidas sa surud teise ära, kui ta parajasti nii armsalt oma uue Tšiili sõbra naeratust imetleb...

See oli esmaspäeva õhtul. Ma juba peaaegu magasin, sest ma olin natuke haige, aga veel ei maganud ka. Telekast tuli "Meeleheitel koduperenaised", see ainus asi, mida ma vaadata tahan, istusin maas ja olin, ja järsku ütleb Maria, et tal jäätiseisu. Nurgapealne pood pidi veel lahti olema, kell polnud pool kümmegi. "Kohe või?" - "Aga muidugi, millal siis veel" - " ... Sa oled nagu mina juba." "Hakkab külge, " muigas, ja me läksimegi ja ostsime ühe jäätise ja pärast oli peavalu nii kadunud, et me tegime skaibitutvumisõhtu ja naersime kolme päeva normi täis. Aga üks neist, Nachito oli ta nimi, polnud sugugi tavaline howareyou-finethanksandyou inimene, too tundus lausa mõtlevat, ja kuigi ta inglise keel polnud just meistriklassist, ta vähemalt made an effort ja lasi täitsa vaimukaid lauseid, nii et Maria leidis vist uue .. khmh, sõbra.

Sadas. Tulin üle silla, tuul tahtis ära puhuda, aga jälle oli hea kõndida, sest juba tund aega oli paigal oldud, kuigi ma enne käisin haiglas ja kujutasin end jälle rändajaks; seljakott suvaliste Asjadega seljas, astusin, ajatult, ikka-rõõmsalt-matkasell-mõõdab-maanteepaela, mõtlesin, miks ikspõhjuse pärast kõnniteed täpselt enne Rääma kooli ära lõpeb ja miks Räämat nii ohtlikuks peetakse. Need inimesed, kes nurga taga seisid ja, kapuutsid peas, omaette empekat kuulasid, nad tegid seda sellepärast, et neil oli külm, mitte sellepärast, nad oleks pidevalt möödakäijaid luuranud.

Ohtlikku olukorda sattumise risk on tegelikult alati ainult 50-50. Sa kas sattud sinna või ei satu.

Aga nüüd sadas, tuul puhus veel maandumata lund sinna, kuhu see tegelikult ei pidanud maanduma, jooksin üle silla, jooksin Kata juuurde. Olgugi et lubasin endale, et seekord lähen lõpuks õigeks ajaks magama, ei tulnud sellest jälle midagi välja, sest tema helistas ja kutsus külla ja head mõtted ju ikkagi teostamiseks. Me mängisime aliast, sõime mandariine ja šokolaadi, rääkisime ja olime, ja see oli jällegi elusolemise aeg.

Tulen kooli läbi lumese linna, valge sobib siia, hommik oli hommikune. Aga matemaatika valikkursus jääb ära, jälle, ikka veel. See on sellepärast, et samal päeval, kui meil see esimest korda pidi olema, kukkus õpetaja trepist ja murdis luu. Võib-olla pole meile saatusest määratud matemaatikat omandada.

Miskipärast mul on tunne, et see aasta on parem kui eelmine. Tõesti. Eile öösel kell pool kaksteist tuli järsku selline tuulepuhang kevadetunnete, just enne, kui ma magama jõudsin jääda, aknast paistsid tänavatuled ja kõik seinad olid ikka veel salle täis. "Tahaks juba suve," ohkab Maria. Suveni on veel aega, aga mis praeguselgi viga on? Nüüdsest lähevad päevad pikemaks, polaarööd enam ei ole, päevad on päikest ja lund täis ja bensiiniliiter maksab ainult 11 krooni ja 10 senti.

Füüsikaõpetaja meenutab muumipapat, me jõudsime selle esimese tunniga tervelt ühe mõiste selgeks rääkida- milline produktiivsus! Ja füüsikaõpikus on Runneli ja Juhan Liivi luuletused. Nojah, humanitaarkool ikkagi.

Adresseeritud kahele inimesele, kes tõesti loevad palju. Tõnu, Laura. Tere.

Ma elan kohvikus. Akna taga mööduvad inimesed, kellel on kiire, aga vahel harva heidavad nad ka pilgu sinna, kus klaasi taga on üks muu maailm. Mu ees lõhnab tumepunane tee, lõhnab ja levitab aeglaselt soojust kätesse, mis üle talve kõndides külmaks said. Meil on muusika, täpselt selline, mida me ise tahame, ja kui tuju tuleb, istume ise klaveri taha ja dzässime. Meil on küünlad, me võime maas istuda ja cappuchinot juua ja ahjusooja chiabattat hammustada. Õhtu läheb, aega ei ole, jälle, sest ta on nii vähetähtis.

Ainult et oma ummistusi ses kohvikus peame me ise likvideerima.

Uttara - Winter Dance.

Veel üks valvatud öö. Kui Heliis oli ka ära läinud, istusin üksi diivanil, kuulasin muusikat ja mõtlesin. Laualamp põles, sest mulle meeldib öö rohkem kui päevatu päev. Aga päev polnudki päevatu, päike paistis, üle tänava minejatel olid pikad varjud. Katrin ei tulnud minuga uisutama, aga ta tuleb minuga Maale. Varsti tuleb. Kohe. Ma ootab.

Ma ei tea, mida ma teen. Viimne päikesekiir jookseb liivana kuhugi katuseprakku, ja jälle on õhtu. Kas kusagil on lilli? Päris lilli? Nüüd võiksid lumikellukesed juba olla.

Nii nagu selles muinasjutus, kus tüdruk (neiu? naine?) läks jaanuaris metsa lilli otsima. Ja - kes otsib see leiab. Tüdruk leidis ka. See tema võõrasema ei oleks küll elu sees sellega hakkama saanud.

No kui lilli ei leia, äkki leiab midagi muud.

maria tuleb!!!!
:)