Eilne õhtu oli jälle teatrit täis. Ühe võõra kooli ikskorrusel iksinimestega, kus võõrad olid sama omad, kui need, keda ma ennegi teadsin. Karakterid muutusid, etteloetust sai mitu erinevat lugu. Melomaanist preester, kes leinaseisaku ajal ümiseb; pubekas, kes üritab ema seltskondlikku positsiooni õõnestada; ametnik, kes on kõigi perekonnainimeste peale kade, sest tema enese ainus seksuaalkogemus oli see, kui ta viiendas klassis pudelimängus põsemusi sai.


"I wish I could understand the language, " ütleb Matt, kellel ei olnud Krokodilli-Dundee aktsenti, aga surfarikuti soeng oli tal küll. Miski eelarvamustevabadus hõljus koos temaga meie ümber, sest olles võõras kohas, ei kaitsta end oma rutiinikestaga ja nii võib hoopis rohkemat märgata, kui oma igapäevase kesta sees. Võib-olla seal Austraalia linnas, kus ta tegelikult elab, poleks me kunagi teist märganudki. Ja neljakesi bussipeatuses bussi oodanud, mis pühapäeviti ei sõidagi, ja pärast meie juures teed joonud.

Hiljem me naersime neid pilte, mida me päeval tegime, mõtlesime tekste juurde ja laulsime "Love Bug"-i kaasa. Ja sai õhtu ja sai hommik ja kaheksas päev ja Maria läks jälle kooli ja ma jõin aknalaua peal teed ja jooksin kooli ja üks purjus, väga halva diktsiooniga paks mees pakkus mulle kommi ja silla peal oli hull tuul ja läbi ime jõudsin ma ikkagi õigeks ajaks kooli.