Vee kohal kiikuv udu
jutustab möödunud
aegade lugu
hommiku eel
kastad maailma lõpuni
jõudvasse vette
külmetand käed
mets jääb su taha
ja ette
veel kauguses hahetav päev

VERSUS

Ma olen udu
mere ja taeva vahel
veepinda katsudes
külmetad käed
lainetes astudes
kikivarvul
rannaliival
mõtted viivuks
linnutiivul
kajakas su õlga riivab
läbi tuulte tõstad
varjuks käed
hetkeks läbi minu
silmapiiri näed


: jah, mul on tõesti grafomaania. aga head mõtted tulevad alati enne magamajäämist või siis, kui pliiatsit- paberit või klaviatuuri käeulatuses pole.

Lauri Saatpalu ütles, et entusiastlik looja tõuseb öösel üles, kui tal mõte tuleb, ja paneb selle kirja. Mina panen.