"music is all around us.
all you have to do - is listen"

teate seda kollast märkmepaberi- kujulist asja vista ekraanil? sinna on jäänud ainult neli asja, millega tegeleda! täna on aega, aga täna ma ei viitsi ei jõua ei taha produktiivne olla. õigust öelda ei taha ma juba pikemat aega produktiivne olla, aga enne kui täna ei avanenud selleks lihtsalt ühtki võimalust. mõned esimeste tundide arvelt näpistatud hetked, et kodus natuke hiljem tõusta, harida end emakeeles ja teatriloos ja harjutada ja koristada ja teha vähemalt nägu, nagu kõik oleks vähemalt normaalne, kui mitte hea. nii hästi läks vähemalt, et need, millega tuli tegeleda, olid need, millega oleks mingis teises olukorras olnud hea meel tegeleda.


ja siis see viimane päev sellest tuligi ja alati just täpselt hetk enne seda, kui oleks hilja, said asjad jälle graafikusse. mõned kriipsud tulid ehk ekooli juurde, aga ma tean, et see oli vähemalt võimalikest parim variant.

aega nagu ei olnudki vahepeal, kui juba istusime valgusvihkude käes ja laulsime kellelegi sealpool pimedust, tõepoolest oli korraga tunne, nagu kõik on täpselt nii, nagu peab olema, kuskilt ei susisenud, miski ei kriipinudki nii väga kõrva. hiljem öeldi küll, et see ei kõlanud ja see ei kostnud aga rohkemgi oli positiivset ja üleüldse oli kõva saavutus sellest mikrofonihirmust, mis kolmanda klassi "värvukese"-võistlusest saati iga kord mingeid kahtlasi värinaid häälepaelades põhjustab, lahti saada ja ükskord ometi ka teha asi nii hästi-halvasti, kui ma tol hetkel suutsin.

tegelikult see ei ole ju vabandus, et ma nägin ühte lugu alles kolm tundi varem. ära siis roni lavale. ja eks ma olingi seal laval rohkem turvamees, nagu ma pärast ütlesin. aga seniks, kuni, oli seal hea, korraga kõik kontsentreerus, muusika on neljanda mõõtme kunst. eks lavaeluks saa me ju iga hetk kodus harjutada oma aknalaudadega, publik lihtsalt ei tea, kuspool lava on ja et ta üldse publik on. no ja vahel ju vaatavad ka.

ja siis korraga oli see konsentratsioon kadunud ja asemel oli vaid väsimus, koletu väsimus. muidugi, kõik jätkus sama värviliselt, istusime marteni ja kristjaniga tooli seljatoe peal ja ootasime, et klaver korda saaks, jalutasin üle silla koju ja vaatasin alla tumedasse vette ja kaugele rääma kaldale, sõin kodus janika tehtud ubapada ja istusin koos lauraga teatrikohvikus, kõik teised läksid koju tagasi, et sampust juua ja aliast mängida.

ma ei viitsinud. ma ei osanud enam kuidagi olla. nemad, kes nad ainult lehvitavad kaugelt, kui pole otsest põhjust läheduses olla, nemad kes kaovad hoopiski, nemad, kelle naeratus hajub meeltest, niipea kui nad selja keeravad ja need, kes hoopiski ei naerata ega tee märkamagi... aga me lauraga istusime ühelpool lauda, üsna kahekesi kokkuvõttes ja tegelikult sellest piisas vähemalt selleks hetkeks. nagunii läksime enne lõppu ära.

sorri. ma ei ole viimasel ajal enam mina ise. võib-olla tuligi see selle kurguvalu ja nohuga kaasa, see väsimus kõigest. või ongi praegu selline mõtlemise aeg. et olen natuke omaette, ei lähe poolasse ega kuhugi ja kuulan muusikat ja imetlen neid, kes on minust paremad ja saadan külalised naeratusega teele, sest praegusel hetkel on nii õige see nali: hea, et tulite, veel parem et lähete. sest ma nüüd oleks natuke aega üksi kodus ja laeks akusid, et siis jälle kuhugi joosta. ärge pahandage, nagu ütleb germo.


ma võiks ju veel igast asjadest kirjutada. sellest, kuidas ma üldse viimasel ajal igaltpoolt lauseid ja ideid külge korjan nagu puruvana, eklektik; sellest, kuidas ma eesti keele olümpiaadil mustandilehele vana kombe kohaselt igasuguseid asju joonistasin ja kirjutasin ja kuidas siis lõpuks teatati, et need tuleb ka ära anda. hm, okei, ma vägaväga loodan, et nad ei loe neid asju ja ei hakka enestele küsimusi esitama, miks üks inimene peab olümpiaadimustandipaberile vaarikaussidest ja lumistest puudest ja postmarkidest kirjutama; sellest, kuidas me kell kolm päeval minema hakkasime, et üheksast kinno jõuda, ja kõigest muust.

aga kui midagi on liiga palju, siis ei arva keegi kunagi, et sel võiks mingisugust väärtust olla. kõigest saab kunagi küllalt.