Keeled suhu ja Euroopasse?!

Ma tahtsin randa mandariine sööma minna, aga unustasin mandariinid ikkagi maha. Merelt tulid kuus inimest, rikkudes maailma ääre hääletust "Jee, beibi" kisades. Ju siis jää juba kannab. Ühtegi hinge polnud kuursaali juures, istusin vaikselt Valgre pingil ja laulsin Pärnu Ballaadi kaasa. Ikka veel on kohti, mis on olemas ainult nende jaoks, kes nad avastavad. Supeluse tänav näiteks. Kõik need villa Katariinad ja Kristiinad, kus eesti keel on eksootiline luksus, mida väga tihti ei näe.

Tervise Paradiisi kaheksandalt korruselt avaneb vapustav vaade. Linnaliinibuss keerab Mai poole, kauguses Raeküla tuled, otse all kõnnitakse parklas. Üks mees tuleb kohvikuuksest välja ja peidab end posti taha. Teisest uksest väljuvad inimesed, kellega ta koos oli. Naeran koos temaga. Kui õhk on puhas, kaob ta teisele poole. Ja peagi olen minagi tagasi all. Lähen läbi linna. Kuhu jalad viivad.

Jalad viivad Port Arturisse, et piparkoogitaigent osta. Seal on jälle inimesed. Üks möödujatest on Koit, ta ei tunne mind ära, ta võtab oma kaaslannalt koti ja ütleb: "See on ju päris raske." Kamoon, mister Estonia, Sulle peaks see ju meeldima võimis. Ja avaldab äkki muljet ka.

Ma tahtsin kirjutada. Aga nii külma ilmaga pastakad õues ei tööta. Nii et juba kahe ja poole tunni pärast olen kodus, kuulan lõuna-ameerika muusikat ja söön veel mandariine. Ja mul on nostalgia.

pühad ööd

...on need, kus Aeg taandub neljandast dimensioonist tähtsusetuks pisiasjaks, mis meelde tuleb alles siis, kui midagi muud teha ei ole.

Diskokera heidab seinale päikesejänkusid- või siis diskokerajänkusid. Põrand on sõber. Mu ümber on Muusika, tajutav, ma lausa ujun selles; tekib resonants, maailm üheshingab koos meie jalgadega, sambarütmis, džaivirütmis, rumbas... Ses hetkes on rohkem elu kui mõne uimase, sihitu nädala jooksul kokku. See liidab inimesi - võrratult rohkem kui alkohol, rohkem kui alkohol seda iialgi suudaks. Üheshingamine.

Üheshingamine. Jälle üks laulupeoasi, mis meeltest südamesse jõuab, nagu Ilmapuu - toogi ei tähista enam ammu lihtsalt järjekordse Peo sümbolit, vaid on sellest hoopis kaugemalegi jõudnud. Eesti90-märk on ka Ilmapuu. Taimed. Harud. Miski, mis hoiab sind hoolimata kõigest siiski oma maailma juures. Miski, millepärast Öölaulupeole tulid need, kes tol õigel ajal veel olemaski polnud, ja tundsid sellest hoolimata seda vaimu. Et tulid ja hingasid ühes. Olid koos Omadega, külg külje kõrval, ja teadsid, et see, mis toimub, toimub sellepärast, et kõik, kes on, ongi Omad.

Kui pärast Omadega olnud ööd tõuseb härmaste puude tagant päike, esimest korda pärast polaarööd, ja jalutad eemale sellest maailmast, öömaailmast, mis nii teistmoodi on, kui see, mis päikesetõusule vastu vaatab, siis on selline tunne, nagu oleksid paralleeluniversumid tõesti olemas. Ei tea, kas sa isegi jääd samaks, kogu aeg ühest teise lipsates. Tants on elu, elu on tants. Inimene on kunstnik ja kunstitöö üheaegselt (ütles üks neist filosoofidest, keda ma õppisin - ja ometi ei mäleta, kes täpselt), miski ei ole piisavalt mõjuv, kui ta on liiga otsene.

Kumba Sina valiks, kas lihtsa ja siira, kuid igava - või huvitava?

Kuidas saab üks inimlaps niiii pisike olla?

Minu täditütar, kolme nädala vanune Amanda, on nii väike, et isa saab teda ühe käe peal hoida. Peopesa on mu pöidlaküüne suurune. Joosepile mahtus ta sülle, ja Joosep on ise ometi alles kolmeaastane.

Küsisin hiljem temalt, kas talle meeldib Amanda. "Mulle meeldivad kõik Amandad," ütles mu tädipoeg, "kui nad ainult mulle kõrva ei karjuks." Me ehitasime temaga onni ja kaitsesime seda siis kollide eest, kes Joonase kommikotti tulid noolima, kaitsesime nii hästi, et Joonas ise ka ei saanud oma komme. Ja Lotte mängu mängisime. Vaatasin kadedusega, kuidas väike poiss tuba mööda ringi ronib ja peaaegu tekkis tahtmine ise ka alles kolmeaastane olla.

Samas, seitseteist on ka päris hea vanus. Nii võikski jääda. Terje ei taha kunagi suureks saada :)

Kuidas sa ütled vene keeles "ma mõtlen, järelikult olen olemas"? Ja dumaju, poetamu ja .. ?

Järjekordne jalutuskäik läbi linna, jõulupühade teisel õhtul, vanadega. Ma pole ammu nii naernud. Seisime sillal - Elisa, mina, Martin ja Hardi - ja lihtsalt naersime. Lõpuks ei saanud enam keegi aru, millest me rääkisime. Lihtsalt oli hea ja kerge olla, ainult kõht oli natuke tühi ja varbad külmetasid.

"Ükskord üks joodik üritas mu sõbrale selgeks teha, et pe**setäis on mõõtühik," seletab Hardi. "MA näen seeni," sonib Martin, me naerame tükk aega, ja siis küsib Elisa: "Kus?"

Kes siis ikka nalja teeb, kui ise ei tee!

tsau

Naljakas on tegelikult see blogivärk. Justkui kirjutad päevikut, aga ometi kellelegi adresseeritult. Mul on neid päris-päevikuid ju ka päris mitu aja jooksul kogunenud, ju vist vastab tõele see kellegi targa inimese öeldud mõte, et kirjutamine juhtub inimesega siis, kui pole kellegagi rääkida.

Praegu ka ju - üksi kodus, kell on pool kuus reede õhtul, veel tunnike meie oma klassi jõulupeoni. Ja ma loen raamatuid, neelates nagu vanasti, ja jälle sa üks Pratchett läbi. "Huvitav aeg", äärmiselt rafineeritud kirjeldus Hiina kultuurist ja globaliseeruvast maailmast, ühesõnaga: lugege ise. Ja nüüd selgub, et kallid STV-lased on meile Interneti tagasi andnud, ilmselt langes nenge peale jõuludega kaasnev härdus ja nad otsustasid meie peale kordki halastada, kinkides juurdepääsu netti, mille eest me juba nagunii mitu kuud tulutult oleme maksnud. Jee, maailmas valitseb siiski õiglus ja tasakaal.

Me oleme Mariaga viimasel ajal üllatavalt populaarsed. Eile leidsime mehe, kes aitas meil vaipu kloppida ja andis pärast lausa oma telefoninumbri, et me võiksime talle helistada, kui teinekord veel abi vaja on. Okei, ta jättis väheke kahtlase mulje ja kui ma öösel mõtlema hakkasin, mismoodi ta meile küll trepi peal vastu sai tulla, kui ise hoopis Rannarajoonis elab, ja kontrollisin mõttes, et kas uks ikka on lukus, juhul kui öösel peaks tulema mingi sarimõrvar ja meiega kohtuda tahtma. Aga samas, palju mõnusam on maailmast ikkagi head uskuda ja mõelda, kui tore võiks ise kellegi suvaliste toredate inimestega koos teed juua ja nende naljade peale naerda.

Ükspäev sõitsime bussiga Raekülast koju ja meie ees seisev mees lisas end ise vestlusse ja rääkis, kui tore on istuda mõne suure inimese kõrval, eriti siis, kui sa lähed temast enne maha. "Vabandust tõesti, et teie jutule vahele segan, " naeratas ta närviliselt. "Ei tahtnud pealt kuulata, aga kuidagi.. jah... palun veelkord vabandust, " ja naeratas veelkord. Eestlased ei olegi nii kinnised, kui arvata võiks.

Kolmapäeva õhtul tuli pähe mõte, et võiks millalgi sinna Estonia termidesse minna. "Aga milleks "millalgi", lähme kohe!" hüppasin ma püsti ja kümme minutit hiljem jalutasime me kesklinna poole. Oli täielik tuulevaikus, teiseltpoolt jõge tuled paistsid siiapoole pikkade värviliste kriipsudena. Ja siis äkki oled jahedast hilissügisest tagasi selles aegruumis, kus vesi on 30 kraadi ja mullitab. Inimesi oli vähe, aga see polnud enam mingi Veekeskus, see oli tume ja mosaiikne ja soolane ja luksuslik - ja see kvaliteetsus peegeldus nende inimeste näoltki. Ja võhivõõradki käitusid nagu omad, silmis kajamas koosnautimise idee. Niimoodi, et kui ma Jaapani vanni kuuma vette sukelduma jäin, vahtisid mind taas välja tulles Maria ja mulle täitsa võõraste inimeste näod. Ma ei saanud aru, mida nad ütlesid, aga ma naersin naljale kaasa ja see reaktsioon paistis sobivat.

Basseinis jõudis toosama mees meile järgi ja sõlmis tutvust. Tore tüüp oli, tegi nalja ja sai minu naljadest aru ka (või vähemalt oskas mulje jätta, et sai). Aga kui ta täpselt sel hetkel tuli, kui me võidu teise otsa pidime ujuma, ja midagi rääkis, siis ta vist solvus selle peale, et me ühtäkki kiiresti minema ujusime. Viimasena nägime tema lahkuvat selga trepist alla minemas, ilma et ta oleks headaega või midagi öelnud. Uups.

Nojah, ja sellest hoolimata polnud meil kedagi kaasa võtta, kui eile tantsukursustele läksime :-/

MA vist mõtlesin end haigeks. Üks kirjanik kunagi küsis, et kuidas nii saab olla- kui inimesel on 37 kraadi palavikku, võib ta koju jääda ja terve päeva mitte midagi teha, aga kui tal on 40 kraadi tujutust ja pea udu täis, siis ta on lihtsalt laisk.

Täna pole minu päev...nagu polnud ka eile. Mis sellel nädalal viga on? Ta on kuidagi rusuv. Mul oli ju energiat sellekski, et ööd läbi üleval olla ja hommikul nõusid pesema hakata ja nüüd ei suuda ma vanaemale küllagi minna ja hakkan täitsa iseenesest nutma. Tähtede seis pole vist soodne, ah, mis ma ajan, tähti ei ole ju, ainult pilved on, ja isa rääkis, et homme hakkab vihma sadama.

Laura helistab ja räägib, kui palju mõtteid tal ontoloogilise jumalatõestusega seoses tekkis. Mul on hea meel, et tal on hea meel, aga kui ta lõpetab, kaob hetkeline hea tujugi ja jälle on tühi tunne.

Pimedal teel oli maailm lai ja lõputu nagu meri. Tagapool helendas maailm kollaselt, täiesti lambist, tee kõrvale võis ette kujutada lehmi ja võililli, aga ei pidanud, kui ei tahtnud. Vaikus hõljus maanteel nagu hetkeks üles puhutud vahtraleht, mis viivu pärast taas alla langeb. Naer tundus kuidagi kohatu... Ja midagi oli nagu juhtunud, millest ma ei saanud aru, aga võib-olla ei olnud ka.

Ma ei taha kunagi suureks saada.

Ja, ahjaa, tuleb lõpetada endast neljandas isikus rääkimine. Ehk siis rohkem meie-vormi ei kasuta.

Seekord tundus Tallinn külalislahkem, päike paistis ja turistid tegid meist pilti, kui me ülevalt Toompealt neile lehvitasime. Raekoja platsis oli jõululaat, nagu päris- inimesed jõid glögi, sõid piparkooke, kuulasid jõululaule ja tegid lammastele pai. Ainus, mis puudu oli, oli lumi.

Avastasime, et on olemas veelgi ebaloogilisem koht maamuna peal kui Pärnu Ülejõe linnaosa, ja see on Tallinna Vanalinn. Sa jõuad igakord kohtadesse, kuhu sa ei üritagi jõuda, aga kui üritama hakkad, siis keerad koguaeg kuhugi valele poole. Kusjuures valele poole annab ses kolmemõõtmelises kohas ka üles-alla-suunas liikuda. Nii jõudsimegi Mustpeade maja juurde lõpuks umbes kolme ringiga, olles teepeal kohanud vähemalt viitekümmend poodi originaalse nimega "Suveniirid", külastanud kolme kirikut, kusjuures nüüd ma võin kindlalt väita, et õigeusu kirikud on ikka palju sõbralikumad. Pühavaimust aeti meid peaaegu et ära.

Aa, ja siis ma ei suutnudki lõpuks aru saada, kas Pühavaimu kirik on luteri või misasi, sest välja nägi ta küll hoopis teistmoodi...Olen vist ikka harimatu küll neis asjus. Ja tegelikult vist ei ole sellist terminit nagu "Bütsantsi kaar" ka olemas. Aga kui on, siis igatahes Nevski katedraalis võib teda näha.

Üks mees käis ja koukis lühemad küünlad jalgadest välja, laskmata neil lõpuni põleda. See oli nii inetu temast. Lase ometi inimeste palvetel lõpuni kõlada.

Lambad on siin ja lambad on seal... Lavastasin ühes poes muinasjutu "Bremeni linna moosekandid", see koht, kus loomad ronivad akna taga üksteise kukile, et paremini näha röövleid. Selle poe nimi oli vist "Otse meistritelt" vms, Lembitu oli seal puid laasinud ja korvis olid terved lademed kunstnikuproua Ave maalitud silte. "Meie peldik mõjub teile kergendavalt." Kui te sinna satute, astuge kindlasti sisse, ja siis võiksite juba üle vaadata ka tagumise toa, et kas Bremeni linna moosekandid on ära ostetud või mitte.

Mustpeade maja moosekandid ja muud muusikud sättisid pille valmis, daamid silusid seelikuid sirgeks ja kunstiinimeste eliit vahetas omavahel repliike. Hämmastavalt tore oli seal, nii et aeg kadus nagu lainetus liiva ja kell oli kaks tundi edasi läinud. Eri Klas juhatas kõiki kõrvalsaali šampust jooma. It's a must sellistel üritustel - nagu kunstiks voolitud trühvlidki, mis maitsevad nagu taevas. Mida rohkemat on ühele inimhingele pühapäevasel Tallinnasõidul vajagi?
Proua Norak tuli meile veel garderoobi järgigi, salvrätis peotäis kõige paremaid trühvleid, ja surus need meile pihku. Pidid just mulle olema, mulle, kes ma ju üldse päris kõrvaline isik seal olin! Kas ei ole mitte kenasid inimesi olemas...

Mitte nagu see bussijaamatädi, kes alati nii kuri on, kui ma jälle oma bussikaarti küsima lähen. Täna, juba kolmas kord bussijaamas, ma seda ära ootama ei hakanud, vaid ütlesin ruttu aitäh ja jooksin välja. Kiire oli ju ka, sest ma ei saa kohe tulla kodust niipalju varem välja, et aega jääks üle. Ikka saab silla peal joosta -ja ega see ju halb ole.

Samas, ühele jalgratturile põhjustasin ma ükskord vist natuke hingelisi piinu; mõtle, sõidad, sõidad, ja ühtäkki jookseb mingi jalakäija sust mööda, sall taga lehvimas. Lõpuks ta võttis end küll kokku ja vajutas pedaalidele, nii et sai oma liidripositsiooni taastada, nii et lõpp hea, kõik hea. Aga, Kesklinna silla jalgratturid, vaadake ette, kui te laisad olete, siis ma jooksen teist lihtsalt mööda! :)

Istun paksu pruuni vaiba peal, ümberringi raamatud ja märkmed ja konspektid, ning neelan Juri Lotmani kirjeldust Puškini elust, avastan üllatusega, et mulle meeldib kirjanduse arvestuseks õppida - ja ma pole kunagi nii põhjalikult ühekski arvestuseks õppinud, ometi mitte sellepärast, et ma seda kardaks, vaid et ühtäkki tuleb teemast vaimustus peale. Kujutlen neid elegantseid, noori, vastselt haritud humanitaare Tsarskoje Tseloo kirjandusõhtul ja meelde tuleb see, kuidas Taavi rääkis, kuidas neil Nõos olid ka kirjandus- ja luuleõhtud "nagu teil siin Sütevakaski". Ja kuidas ihaldati vabadust, aga ometi satuti üha uutesse vangistustesse, kuidas kultuuriinimesed olid võimudega vastuolus, kuidas ärahellitatud Lermontovist sai kaksikeluga mees ja Gogolist närvihaige, kuidas nad ometi olid geniaalsed kirjanikud ja kuidas Puškin oma loominguga maailma kirjandust mõjutas, aga tema oma ema suhtles temaga ainult viisakusväljenditega.

Tšehhovi näidendites pääsevad vahel ainult need, kes lähevad ära ja alustavad uut elu. Samas kujutab ta ka seda, kuidas inimene mandub - nii ka seal uues kohaski, ükskõik, kuhu ta läheb, võib-olla alguses ongi hea, aga pärastpoole mitte. Jälle jõuame tagasi Puškini juurde, kes "Kaukaasia vangis" juba kirjeldas, kuidas inimene vaid ühest vanglast teise põgeneb.

Vabandust egoismi pärast, aga jälle tõin paralleele enesega ja mõtlesin, et ajapikku siin linnas elades muutun ma ehk ka selliseks nagu need mornid kujud bussipeatustes ja autosalongi laua taga. Ja ometi oli see õige otsus siia tulla. Kas või sellepärast, et aeg- ajalt tagasi minna, tunda vaheldust ja lasta endal tunda mõlema puudusi ja plusse; selliselt siia -sinna elul on tähtis eelis - vaheldus. Liikumine hoiab inimese teel.

Eile õhtul käisin Elisaga jalutamas ja imestas mu positiivsust. Need kaks uneta ööd nädalavahetusel ja rõõm inimestest ja muust ei jookse ometi mööda külgi maha. Kõik paistab niimoodi kergem ja miski pole võimatu (tsiteerides mingit horoskoopi, mille Maria enne mulle ette luges), ja tõepoolest, ma ei pea enam nii palju magama ega sööma, nagu siis, kui ma väike olin, elan vahel hoopis mingist muust energiast. "Õhust ja armastusest".

Intelligentsus on analoogiate leidmise võime ja oskus orienteeruda definitsioonide hierarhias, jõudsime Hardiga järeldusele. Vanaema ja vanaisa kuulasid pealt ja kohkusid ära, sest nad arvasid, et ma muul ajal nüüd ainult võõrsõnadega räägingi. Ei. Ma ajan vahel nii lolli juttu ka, et isegi Laura vaatab, et "imelik oled vä".

Mis tuletaski meelde, et ma lähen nüüd käin raamatukogus ja kooriproovis ära ja sõidan siis ära Häädemeestele. Me võiksime ju siiski pidevalt teel olla...

Minu meelest on praegu kevad. See nädal oli kiire nagu needki, mis maikuus. Mõelda, üks oli tookord selline, kus teisipäeva pärastlõunal rannas jalutamas käisin ja öösel kusagil Raekülas mingite purjus tüüpidega Aliast mängisime, aga selmet järgmisel päeval end välja magada, jalutasin ühe teise uue tuttavaga öö otsa keset linna. Koolis käisin muidugi ka, kui võimatu uni Rousseau lugemise ajal välja arvata, siis oli kõik korras. Kevad, noh.

Praegu paistab isegi päike (mis tõestab, et meil siiski ei ole polaarööd, või siis on see juba läbi saanud). Tahaks välja, aga samas, ei viitsi nagu minna ka. Ma ei tea, kas ma saan üldse enam tasuta sõita, sest eile väitis kaardilugemismasin bussis, et mu kaart tuleks üldsegi ära konfiskeerida. Normaalne. Võib- olla sellel oli paha tuju või midagi. Ja ma pidin veel viiskümmend krooni maksma, et linna saada.

Sellesse kahte päeva mahtus päris palju. Kõigepealt meie rahvarekord 417-s, tihedaimal hetkel sain kokku 23 inimest. Huvitav on see, et kui ma täitsa üksi kodus olen ja saksofoni puhun, siis hakatakse seina vastu koputama, aga kui 23 inimest reede öösel lärmavad, siis ei ole ühelgi naabril ühtegi pretensiooni. Mille üle saab loomulikult ainult hea meel olla.

Me ei läinudki magama. Kui suurem rahvas kuue paiku lahkus, magas tagumises toas Maria ja Pärt oli diivani hõivanud. Mina, Taavi ja Tõnu istusime kolmekesi vaiba peal ja vaatasime, kuidas küünlad põlevad. Lugesin ette ühte mänukirjeldust: "Moodustage ring, üks läheb ringi keskele, paneb silmad kinni. Kaks inimest vahetavad kohad ära ja keskmine peab arvama, kes need kaks on." Nalja oleks saanud, kui me oleks seda proovinud. Aga me mängisime kaarte ja siis jäi Taavi magama. Väljas läks valgeks. Üritasime sidruniga tantsida, Taavi oli õnnetu kannataja. See oli muidugi hea koht magamiseks, täpselt keset tuba. Aga nagu me õhtul järeldusele jõudsime, siis mitte meie pole vales kohas, vaid tuba on valesti ehitatud.

Ma üritasin Pärti pasteerida, talle vist meeldis, sest ta ütles midagi sellist nagu "mhmhg" ja keeras teise külje. Maria harjutas kitarri.

Sten kunagi rääkis, et kui 48 tundi järjest üleval olla, hakkad hallutsinatsioone nägema. Ma ei jõudnud päris selleni, aga oma 40 tuli küll ära. Kuulsin avasilmi Hanna häält, kes küsis mult midagi, aga tegelikult oli see automürin. Mul oli kohutavalt külm ja kuidagi sürreaalne oli olla. Aga siis tuli pere koju ja natukese aja pärast sõitsime Tõnuga Jaanuse sünnipäevale.

Seal oli rõdu, sellega peaks kõik öeldud olema.

Ei saanud ju muidugi niisama magama minna, kui õues sadas värsket lund ja kaks häält laulsid kõvasti Adiemust kaasa. Terve platsitäis värsket lund sai lumepalle ja meie hallikaid jälgi täis, aga sõda digimuutus valsiks ja siis tangoks ja siis ma õppisin autoga sõitma ja siis me tegime meie aia taga "Tool Time'i" Timi naabrit järgi.

Paar tundi hiljem oli jälle hommik, oli ainult Siin ja Praegu, aga aknataguse tänavateatri asemel oli suur kollane sidruniköök ja kolm nii oma inimest istusid ümber laua.

Ma sõitsin ATV-ga kännu otsa. Hetkega kadus lumistest metsadest saadud rõõm ja asendus ehmatuse ja pettumusega, pettumusega endas, sest üks inimene ei saa ometi olla nii loll, et keerab gaasi valele poole. Paistab, et ma jään siiski jalgratta ja ühistranspordi juurde.

Nüüd on kool, päev täis arutlust, esseed ja kirjandi kättesaamist. Aga nüüd me hakkame Laura ja Pellaga Saaremaa valssi laulma, nii et. Tsau.

On kolmapäeva hommik, aga ma ei ole koolis. Ma praen Mariale sünnipäevahommikusöögiks leiba, kuulan raadiot, käin duši all, jalutan mööda Sauga jõe kallast ja korjan oksi ja kõnnin siis selle sületäiega koju - jah, lilla salli ja punaste kinnastega tüdruk, kel süles terve koorem kõrkjaid ja kuuseoksi, väärib kindlasti teist pilku bussipeatuses kükitajatelt ja akna all laua taga istuvatelt igavlejatelt. Tehke siis ise ometi midagi, poleks elu nii igav. Isegi mina suudan, ja see pole üldse raske, vaja ainult alustada. Astusin uksest välja, polnud õrna aimugi, kust neid oksi saaks, aga ometi tulid nad peaaegu ise kätte. Kõnnin mööda neid Ülejõe X- tänavaid, Loode ja Havi ja Jaani ja mis nad on, need on vist tõepoolest sellised kohad, nagu Ets ajaloo tunnis mingite kohta ütles: Neid ei tea ju keegi, need on ainult kaardil. Kõnnin- ja keset teed on kadakas, täiesti iseenesestmõistetavalt, nagu oleks see igapäevane asi, et Pärnu tänavad on kadakalatvu täis pillutud. (Piimapakid kasvavad siin hoopis kergemini.) Nüüd on meil igatahes jõulupuu olemas.

Nad saavad seal koolis ilma minuta hakkama küll, üks päev ainult, homme olen jälle kohal. Pealegi olen hetketi päris tõsiselt haige, eile tulid kohati sellised köhahood, et ära pidin lämbuma. Nagu mingi sillaalune jota. See tuleb vist sellest, et juba mitu päeva ei ole hommikuti õue lume kätte või jõevette läinud ega saunast kuhugi külma kohta hüpanud (siinkohal saadaks teele jõulusoovi lume kohta) ega isegi jäätist söönud ja organism üritab seda nüüd mulle delikaatselt meelde tuletada.

"Nüüd kuulame hiina traditsioonilisi meloodiaid, " teatab naine Klassikaraadios. Ma arvan, et ta peaks puhkusele sõitma või vähemalt kohvi tegema endale. Muidu ma keeldun varsti teda kuulamast ja pöördun tagasi selle vormitäite peale, mis Uunost või Sky Plusist tuleb. Õh. Teate mõnda raadiot, kust tuleb hea muusika ja mis iga jumala täistund uudiseid ei räägi? Ei ole mulle vaja iga kuuekümne minuti tagant meelde tuletada, kes kuskil surma sai ja kes kellega mingeid lepinguid sõlmis. CD-d on ka kõik ära kuulatud...igavene häda selle muusikakeskusega.

Kui te reedel meile Stiilipeole tulete, võtke head muusikat ka kaasa.

Ja lips.

Aga ma lähen nüüd poodi lampi ostma või midagi.

Tehke ilusti oma pöördvõrrandid ära.

Teie terje.

Inimene on saladus (Dostojevski teoste põhjal)

Elan linna ühe suurema ristmiku ääres, iga päev möödub mu akendest kümneid, kui mitte sadu inimesi. Vahel istun hommikuti akna ääres ja vaatan neid kiirustavaid, aga nad ei vaata kunagi tagasi. Mõned näod saavad niimoodi juba tuttavaks, kuigi ma ei tea nende nimesid ega seda, kuhu nad lähevad.

Ma tean mõnda inimest juba poole oma eluajast, aga ometi ei mõista teda. Vist ei saagi kunagi kedagi teist peale enda täielikult mõista. Võiksin küll kedagi kirjeldada, kuid mis eesmärkidel, mis kaalutlustel ta toimib, on raske aru saada. Raamatutes on lihtsam, võib tegelaste muutumisi, valikuid kõrvalt jälgida, nende juurde hiljem tagasi tulla, kui kohe ei saanud aru. Ometi kujunevad tegelased loo käigus samamoodi kui tegelikus elus- hetkeliste kirgede, emotsioonidest ajendatud mõtlematute otsuste põhjal, aimamata tagajärgi. Ehk vist seetõttu ongi Dostojevski nii hinnatud –ta ei ütle ette, ta osutab diskreetselt, laseb enesel mõelda, ära tunda. Tema tegelased on mitmetahulised ja vastuolulised nagu päriseluski ning samavõrd omaette oma toimimises, et nende kõrvaltki on raske, kui mitte võimatu, neid mõista.

Idioot, too 19. sajandi Vene Kristus, ei ole ometi nii ainulaadne hing oma olemiselt. Häid, andestavaid, end märtriks toovaid inimesi oli enne ja on pärastki teda. Pisut absoluutset, ennastohverdavat headust leiab mingil kujul igas inimeses, olgu vähemal või rohkemal määral. Kes just poleks nõus ohverdama end inimkonna hüvanguks, siis enese poja, tütre või palavalt armastatu heaks on nii mõnigi valmis tegema tegusid, mis ta enese Mina tahaplaanile suruvad. Psühholoogias on lausa termin Jeesuse kompleks, mida eriti sagedasti põevad just need, kes mingil moel õnnetud on. Kas vürst Mõškinil oli Jeesuse kompleks? Tahes kõikidele inimestele head, oli ta mitmel puhul sunnitud end leidma justkui ummikust, sest kavatsetud hea ei viinud alati sirgjooneliselt hea tulemuseni. Ja kui ta oli lõpuks sunnitud tõdema, et heast hoolimata liigub kõik justkui ainult allamäge, kaotas ta lootuse. Nüüd oli ainuvõimalik variant käia ära päris all, et taas üles tõusta.

Tunnistan, et loo keskel, teadmata lõpplahendust, tundus mulle hetkeks, et mitte vürst ise ei ole see märter, vaid hoopis Nastasja Filippovna. Temagi oleks nagu kannatanud Jeesuse kompleksi all, loobudes puhtast, heast armastusest, millest ta oli ju ometi kogu oma elu unistanud ja joostes kaasa Rogožiniga, osalt seepärast, et päästa vürsti endast, kes kogu seda headust väärt ei olnud, teisalt, et tulla vastu Rogožini kirele tema enda vastu. Süüdistades end oma saatuses, loobudes lootmast ja tegutsemast parema nimel, ohverdas tema end samuti. Ja nagu vürsti, ei mõistnud tedagi keegi. Mõškin tundis talle küll kaasa, oli tema nimel nõus end ohverdamagi, koguni armastas teda, kuid ei saanud lõpuni tema hullumeelsusest aru.

Mitte ainult romaanide peategelased ei kujuta enesest mõistatusi, selleks sobib ka väikseimgi kõrvaltegelane. Või ehk polegi need, kellest vaid tühine osa raamatust räägib, kõrvaltegelased, neile vaid ei jätku ühes loos piisavalt ruumi ja kirjanik peab paratamatult tegema valiku, keda rohkem ja keda vähem avada. Veera Lebedevas pole varjul põrmugi vähem kui Aglajas või Lizaveta Prokofjevnas ning Ippolit on sama keeruline-traagiline karakter kui Rogožin. Võib ette kujutada kidurat noormeest, kes teab, et kohe-kohe peab ta surema, vaatamas oma sõpra, eakaaslast Koljat, kes on täie tervise juures ja kellel on pikk elu ees, samas kui ta ise peab vahel kuude kaupa vaid aknast ühetaolist tellisseina jälgima. Kahtlemata tekitab see kibedust, aga ka meeleheitlikku soovi kasvõi kord ennast tähelepanu keskpunktis tunda, enese lugu rääkida, tunda, et keegi saaks aru, ja siis lõpetada see piinlemine elu ja surma vahel, sest kohene surm on parem kui selle ootamine. Aga tema mõtteavalduse, selle üksiku haige inimese avameelse kirjutise ettekanne kukkus läbi, kuulajad ei üritanudki mõista, nad vaid haigutasid, mõistsid isegi hukka, naersid teda, kui ärevuses sooritatud enesetapukatse ebaõnnestus.

Rogožin lõpetas veidi teisiti. Armastus Nastasja Filippovna vastu, lausa fataalne kirg, võiks öelda, sai kogu ta elule sisuks. Pärit kaupmehe perest, kes haridusest ja haritusest enam väärtustas materiaalsust, asjade omamist ja kogumist, ei osanud ta äkitsi kuidagi käituda, leides end eest hoopis muu sisuga sündmuste keskelt. Üritades küll Nastasjat, seda igavesti kaubeldud naist ära osta, taipab ta, et siin on tegemist hoopis muude väärtustega, kui tal senini on tegemist teha tulnud. Siin on ta kui tundmata maal, teadmata, mis õieti toimub ja mida ta tegema peaks, ning kaotab tasakaalu, kaldudes ühel hetkel pisarateni helduseni vürsti vastu, kes tema vastu alati hea oli olnud, ning järgmisel hetkel kavandab tema mõrva. Mõrvani ta lõpuks ka jõuab ja see on ühtlasi nii tema, Nastasja kui ka Mõškini loo kulminatsioon, pööre ja ainuvõimalik lõpplahendus.

Päriselus muidugi ei lõpe kõik elusaatused nii traagiliselt, aga ju vist peab see kunstis nii olema, sest muidu ei tunduks lugu piisavalt tähtis. Ja võib-olla on mõned neist romaanide-näidendite surmadestki hoopis sümbolid, milles kajastub ridadevaheline moraal: kui sattuda oma eluga sama puntrasse nagu loo tegelased, ei jäägi lõpuks muud varianti kui hukkumine või suur muutus. Aga selles on iga inimese üksi, sest kuigi võib-olla võimeline mõistma ja isegi nende probleemidega, mida kunstnikud oma teostes lahkavad, paralleele tõmbama, ollakse paratamatult võimetud oma elus sarnastes olukordades targemalt käituma ning aru saama neist inimestest enese ümber, kelle hing on samavõrra keeruline kui romaanikangelastel.