Istun paksu pruuni vaiba peal, ümberringi raamatud ja märkmed ja konspektid, ning neelan Juri Lotmani kirjeldust Puškini elust, avastan üllatusega, et mulle meeldib kirjanduse arvestuseks õppida - ja ma pole kunagi nii põhjalikult ühekski arvestuseks õppinud, ometi mitte sellepärast, et ma seda kardaks, vaid et ühtäkki tuleb teemast vaimustus peale. Kujutlen neid elegantseid, noori, vastselt haritud humanitaare Tsarskoje Tseloo kirjandusõhtul ja meelde tuleb see, kuidas Taavi rääkis, kuidas neil Nõos olid ka kirjandus- ja luuleõhtud "nagu teil siin Sütevakaski". Ja kuidas ihaldati vabadust, aga ometi satuti üha uutesse vangistustesse, kuidas kultuuriinimesed olid võimudega vastuolus, kuidas ärahellitatud Lermontovist sai kaksikeluga mees ja Gogolist närvihaige, kuidas nad ometi olid geniaalsed kirjanikud ja kuidas Puškin oma loominguga maailma kirjandust mõjutas, aga tema oma ema suhtles temaga ainult viisakusväljenditega.

Tšehhovi näidendites pääsevad vahel ainult need, kes lähevad ära ja alustavad uut elu. Samas kujutab ta ka seda, kuidas inimene mandub - nii ka seal uues kohaski, ükskõik, kuhu ta läheb, võib-olla alguses ongi hea, aga pärastpoole mitte. Jälle jõuame tagasi Puškini juurde, kes "Kaukaasia vangis" juba kirjeldas, kuidas inimene vaid ühest vanglast teise põgeneb.

Vabandust egoismi pärast, aga jälle tõin paralleele enesega ja mõtlesin, et ajapikku siin linnas elades muutun ma ehk ka selliseks nagu need mornid kujud bussipeatustes ja autosalongi laua taga. Ja ometi oli see õige otsus siia tulla. Kas või sellepärast, et aeg- ajalt tagasi minna, tunda vaheldust ja lasta endal tunda mõlema puudusi ja plusse; selliselt siia -sinna elul on tähtis eelis - vaheldus. Liikumine hoiab inimese teel.

Eile õhtul käisin Elisaga jalutamas ja imestas mu positiivsust. Need kaks uneta ööd nädalavahetusel ja rõõm inimestest ja muust ei jookse ometi mööda külgi maha. Kõik paistab niimoodi kergem ja miski pole võimatu (tsiteerides mingit horoskoopi, mille Maria enne mulle ette luges), ja tõepoolest, ma ei pea enam nii palju magama ega sööma, nagu siis, kui ma väike olin, elan vahel hoopis mingist muust energiast. "Õhust ja armastusest".

Intelligentsus on analoogiate leidmise võime ja oskus orienteeruda definitsioonide hierarhias, jõudsime Hardiga järeldusele. Vanaema ja vanaisa kuulasid pealt ja kohkusid ära, sest nad arvasid, et ma muul ajal nüüd ainult võõrsõnadega räägingi. Ei. Ma ajan vahel nii lolli juttu ka, et isegi Laura vaatab, et "imelik oled vä".

Mis tuletaski meelde, et ma lähen nüüd käin raamatukogus ja kooriproovis ära ja sõidan siis ära Häädemeestele. Me võiksime ju siiski pidevalt teel olla...