Inimene on saladus (Dostojevski teoste põhjal)

Elan linna ühe suurema ristmiku ääres, iga päev möödub mu akendest kümneid, kui mitte sadu inimesi. Vahel istun hommikuti akna ääres ja vaatan neid kiirustavaid, aga nad ei vaata kunagi tagasi. Mõned näod saavad niimoodi juba tuttavaks, kuigi ma ei tea nende nimesid ega seda, kuhu nad lähevad.

Ma tean mõnda inimest juba poole oma eluajast, aga ometi ei mõista teda. Vist ei saagi kunagi kedagi teist peale enda täielikult mõista. Võiksin küll kedagi kirjeldada, kuid mis eesmärkidel, mis kaalutlustel ta toimib, on raske aru saada. Raamatutes on lihtsam, võib tegelaste muutumisi, valikuid kõrvalt jälgida, nende juurde hiljem tagasi tulla, kui kohe ei saanud aru. Ometi kujunevad tegelased loo käigus samamoodi kui tegelikus elus- hetkeliste kirgede, emotsioonidest ajendatud mõtlematute otsuste põhjal, aimamata tagajärgi. Ehk vist seetõttu ongi Dostojevski nii hinnatud –ta ei ütle ette, ta osutab diskreetselt, laseb enesel mõelda, ära tunda. Tema tegelased on mitmetahulised ja vastuolulised nagu päriseluski ning samavõrd omaette oma toimimises, et nende kõrvaltki on raske, kui mitte võimatu, neid mõista.

Idioot, too 19. sajandi Vene Kristus, ei ole ometi nii ainulaadne hing oma olemiselt. Häid, andestavaid, end märtriks toovaid inimesi oli enne ja on pärastki teda. Pisut absoluutset, ennastohverdavat headust leiab mingil kujul igas inimeses, olgu vähemal või rohkemal määral. Kes just poleks nõus ohverdama end inimkonna hüvanguks, siis enese poja, tütre või palavalt armastatu heaks on nii mõnigi valmis tegema tegusid, mis ta enese Mina tahaplaanile suruvad. Psühholoogias on lausa termin Jeesuse kompleks, mida eriti sagedasti põevad just need, kes mingil moel õnnetud on. Kas vürst Mõškinil oli Jeesuse kompleks? Tahes kõikidele inimestele head, oli ta mitmel puhul sunnitud end leidma justkui ummikust, sest kavatsetud hea ei viinud alati sirgjooneliselt hea tulemuseni. Ja kui ta oli lõpuks sunnitud tõdema, et heast hoolimata liigub kõik justkui ainult allamäge, kaotas ta lootuse. Nüüd oli ainuvõimalik variant käia ära päris all, et taas üles tõusta.

Tunnistan, et loo keskel, teadmata lõpplahendust, tundus mulle hetkeks, et mitte vürst ise ei ole see märter, vaid hoopis Nastasja Filippovna. Temagi oleks nagu kannatanud Jeesuse kompleksi all, loobudes puhtast, heast armastusest, millest ta oli ju ometi kogu oma elu unistanud ja joostes kaasa Rogožiniga, osalt seepärast, et päästa vürsti endast, kes kogu seda headust väärt ei olnud, teisalt, et tulla vastu Rogožini kirele tema enda vastu. Süüdistades end oma saatuses, loobudes lootmast ja tegutsemast parema nimel, ohverdas tema end samuti. Ja nagu vürsti, ei mõistnud tedagi keegi. Mõškin tundis talle küll kaasa, oli tema nimel nõus end ohverdamagi, koguni armastas teda, kuid ei saanud lõpuni tema hullumeelsusest aru.

Mitte ainult romaanide peategelased ei kujuta enesest mõistatusi, selleks sobib ka väikseimgi kõrvaltegelane. Või ehk polegi need, kellest vaid tühine osa raamatust räägib, kõrvaltegelased, neile vaid ei jätku ühes loos piisavalt ruumi ja kirjanik peab paratamatult tegema valiku, keda rohkem ja keda vähem avada. Veera Lebedevas pole varjul põrmugi vähem kui Aglajas või Lizaveta Prokofjevnas ning Ippolit on sama keeruline-traagiline karakter kui Rogožin. Võib ette kujutada kidurat noormeest, kes teab, et kohe-kohe peab ta surema, vaatamas oma sõpra, eakaaslast Koljat, kes on täie tervise juures ja kellel on pikk elu ees, samas kui ta ise peab vahel kuude kaupa vaid aknast ühetaolist tellisseina jälgima. Kahtlemata tekitab see kibedust, aga ka meeleheitlikku soovi kasvõi kord ennast tähelepanu keskpunktis tunda, enese lugu rääkida, tunda, et keegi saaks aru, ja siis lõpetada see piinlemine elu ja surma vahel, sest kohene surm on parem kui selle ootamine. Aga tema mõtteavalduse, selle üksiku haige inimese avameelse kirjutise ettekanne kukkus läbi, kuulajad ei üritanudki mõista, nad vaid haigutasid, mõistsid isegi hukka, naersid teda, kui ärevuses sooritatud enesetapukatse ebaõnnestus.

Rogožin lõpetas veidi teisiti. Armastus Nastasja Filippovna vastu, lausa fataalne kirg, võiks öelda, sai kogu ta elule sisuks. Pärit kaupmehe perest, kes haridusest ja haritusest enam väärtustas materiaalsust, asjade omamist ja kogumist, ei osanud ta äkitsi kuidagi käituda, leides end eest hoopis muu sisuga sündmuste keskelt. Üritades küll Nastasjat, seda igavesti kaubeldud naist ära osta, taipab ta, et siin on tegemist hoopis muude väärtustega, kui tal senini on tegemist teha tulnud. Siin on ta kui tundmata maal, teadmata, mis õieti toimub ja mida ta tegema peaks, ning kaotab tasakaalu, kaldudes ühel hetkel pisarateni helduseni vürsti vastu, kes tema vastu alati hea oli olnud, ning järgmisel hetkel kavandab tema mõrva. Mõrvani ta lõpuks ka jõuab ja see on ühtlasi nii tema, Nastasja kui ka Mõškini loo kulminatsioon, pööre ja ainuvõimalik lõpplahendus.

Päriselus muidugi ei lõpe kõik elusaatused nii traagiliselt, aga ju vist peab see kunstis nii olema, sest muidu ei tunduks lugu piisavalt tähtis. Ja võib-olla on mõned neist romaanide-näidendite surmadestki hoopis sümbolid, milles kajastub ridadevaheline moraal: kui sattuda oma eluga sama puntrasse nagu loo tegelased, ei jäägi lõpuks muud varianti kui hukkumine või suur muutus. Aga selles on iga inimese üksi, sest kuigi võib-olla võimeline mõistma ja isegi nende probleemidega, mida kunstnikud oma teostes lahkavad, paralleele tõmbama, ollakse paratamatult võimetud oma elus sarnastes olukordades targemalt käituma ning aru saama neist inimestest enese ümber, kelle hing on samavõrra keeruline kui romaanikangelastel.