Taevast sajab rahedustja päike vajab jahedust
ja jää vajab jäämist
ja öö vajub liimist
lahti
on kevadsegadus Lõpel
lõpeb
algav talv Elvas
ja võltsvagadus
vabadusebalus
ebaelatud
ridaelamus
vot sellest tuleb alles
überalles
Täna sadas lund ja taevas oli vatine, aga lilled õitsesid, mõlemal korral, kui ma kõndisin üle silla, mis viis üle hatuse valge vaikelu, ja kauguses kükitasid kalamehed ja mõtlesid suuri mõtteid. Ma olin soovinud sünnipäevaks, et inimesed oleksid õnnelikud ja head ja nüüd ma, suur uudishimuhunnik, vahtisingi mööda autoaknaid, et kuidas siis nüüd sellega sai. Sild aina sai jalge alt otsa ja mina muudkui tegin nägude kontrolli ja hämmastavalt huvitavaid portreesid vilksatas mööda. Mõned naersid, tõepoolest, ja mõned isegi naeratasid, mis on veel imelikum ime. Roosid lõunast, lõunasest laulupeost koolikoridoris, väga vist ei rõõmustanud värskendava jalutuskäigu üle, aga see-eest rõõmustasin mina. Pealegi, mulle meeldib see lillekinkimise asi. See on sümboolne, ja need sümbolid on ise ilusad ka. Ja ilu on ikkagi päris tore asi, kui on aus ilu. Teeb silmale pai.
Inimestes on peidus niipalju ilu, nagu roosideski. Kui nad pole veel puhkenud, pole nagu väga arugi saada, aga siis hakkab vaikselt nagu tulema...ja siis ühel hetkel on sul terve värvidemäng - ükskõik kas sametpunane ja aristrokraatlikult peen või siis valge ja lihtne ja siiras; neid värve avastada on iga roosi puhul uus ja vaimustav, enamjaolt, inimeste värvide avastamisega on sama lugu. JA midagi jääb alati varjatuks, varju. Roosi süda on ka alati peidus, kui ta just päris närtsinud pole. /haa, Roosi, see osa on sulle pühendatud!!!/
Ja nii on mu elu praegu küll nagu üks suur lilleaed ja lilleaeg, aknalaual õitsevad õied sümbolina Vivianilt, Maarjalt ja Marguselt, ja ma hakkan vaikselt aru saama, et lillede ilu mõistmiseks tuleb keskenduda ühele õiele korraga, mitte üritama korraga haarata terveid sülemeid...
Väikese printsi planeedil kasvas üksainuke Roos, kuigi seal oli teisi lilli ka, oli alati olnud - lihtsaid kolme õielehega lilli, mis kedagi ei seganud. Ja siis tuli see roos. Ja edasi lugu teavad kõik. AGA ometi. Väikesed lapsed peavad asju alati üle seletama, sest täiskasvanud ei saa mitte midagi aru!
Tulge Jumala juurde nagu lapsed, ütles Jeesus, lapsed saavad asjadest aru, lapsed näevad lilli inimestes (ja võibolla ka inimesi lilledes, nende kujutlusvõime on ju piiritu...)
Hea uudis on see, et meis kõigis on alles üks lapsemeelsus, sest inimaju on targasti ehitatud, seal on kelder nimega alateadvus, kuhu ladustatakse kõik tähtsad hoidised. Mine keldrisse ja otsi üles purgid nende moosidega, mis pärinevad sellest ajast, kui veel oskasid maailma avaruse ja tähtede ilu taga Looja armastust näha. Mine ja pühi need tolmust puhtaks, sest nüüd on aeg, nüüd on õitseaeg.
