Lumevalgus

kristallipuru pudeneb tänavaile
udusinised varjud saavad
mu sammudest teel

polaaröö hommiku eel

ja tumekirjut metsamustrit
tilgub maanteile sulavaile
veel ja veel

Eel

Ärkan imepimedas ruumis
põrm pähkliuss tuumakais tuumis,
võib-olla.

Õhkõhukeses hõljun atmosfäris
ega tea, äkki olengi päriselt päris -
- olla?...

Tusktume öö nende taga
kes võltsilt on vaiksed ja vagad:
vale.

Kirikute taevassetõusvad aknad
vist valgus vist alles koitma hakkab,
hele.

Veel alles nokin tuvina mahajäet' raase
olen selgelttajutavalt siinpool klaase
alles

Ja mu ees aegade paksune raamat
kutsuv ja tõrjuv, loob vaikides draamat
vaid olles

purpursel linal avali lahti.
Muud ei saa teha, kui tardunult vahti',
nõder!

haaran Ta käest, ta ootab vaid tänu
nagu manitseks kuulama vaikseid sõnu,
Tõde.

Jõulud on rahu püha, rõõmu püha, uuestisünni püha.
Maailmale, milles on kõigest hoolimata jubedalt palju armastust.

Magamiseks ei jää eriti aega, sest nii palju on imelist pidevalt ees, mis muidu jääks hoopis märkamata. Ei raatsi maha magada ei lühikest päeva ega müstilist lumehangi täis ööd.

Linnad lähevad mööda, autoakende taga sajab tihedat lund, raadios lauldakse ja tehakse intervjuusid. Rasked hanged aedade äärde lükatud, värvilised tuled katustele sätitud, poekeste ees, reklaamid, jõulutuled. Üksikud tulukesed metsa vahel, halli taeva ja maa vahel, lähevad mööda, tulevad taas, silmad vajuvad kinni.

Jõulurõõm. Või lihtsalt, rõõm. Selle üle, kui ilus siiski on see maailm, kui vägev on Looja, ja kui õnnelik võin olla mina, et mulle on nii palju antud. Erakordselt head sõbrad, näiteks. Ja palju rõõmu :) Need pikad öised jutud, mida on jälle saanud peetud; öösiti on teistmoodi olla. Sada laulmata laulu, aliasemängud, muusika ja võõrad linnad.

Aitäh.

Hommikune päike kuldas üle külmetava maa ja linna. Jõgi nägi välja nagu maakaart, kollaste küngastega valgete orgude vahel. Üle tee kihutasid tuisuvaalud, näpistav tuul pühkis üle maa. Inimesed varjusid kapuutsidesse, kõndides võimalikult majade varjus.

Täna on minekupäev! ütles mulle miski. Talvine taevas kutsus õue, kutsus enda juurde. Ilus maa ootas avastamist. Pakkisin paar asja kaasa ja asusin teele.

Tsirguliina

Nad naeratasid mulle, inimesed. Üks mees bussis, kellele päike silma paistis, naeratas. Autojuhid soovisid mulle head teed. Kõndisin mööda tundmatuid maanteid, tegin tõusvatest suitsusammastest ja kirikutornidest pilte, imetlesin metsi. Maanteeääred olid lumised, ma kõndisin neil ja laulsin oma rännakulaulu: "Ikka rõõmsalt matkasell mõõdab maanteepaela..." Nägin rebast ja mitut rähni. Pole sugugi, et Lõuna-Eesti on ainult suvel ilus. Haruldasem ja peenem ilu on peidus kitsastel kurvilistel külavaheteedel, kui valitseb täielik vaikus enne päikeseloojangut ja teeäärsetelt kuuskedelt variseb lund. Mustvalge maailm. Imeilus.

Ja siis jõudsin sellekordsesse Koju. Nagu oleks seal juba elanud mõnda aega, toad olid jube tuttavad, ainult koridorid keerutasid mööda maja mingite tabamatute põhimõtete järele. Avastamisrõõm. Kikivarvul mööda külmi põrandaid. Istusime kolmekesi köögis, tegime kooki ja ma rääkisin, kuidas Gailit ja Visnapuu kahekesi rändamas käisid ja nalja tegid ja kuidas Gailit Underit hingepõhjani solvas.

Mõisamaja krohvist pudenevaid seinu kaunistades, keldriklasse uurides ja Chrisi-Simmo teisiku sarnasuste üle imestades kadus aeg, ilma et enda möödumist meeldegi tuletaks. Mängisime vanal Estonia klaveril oma tavalisi lugusid, kleepisime lilli seinale ja sõime õunu. Kas tõesti polnud ma seal enne käinud?


Kõndides mööda veel tundmatuid teid, kust kurvide taga paistsid üha uued, veel avastamata metsad ja majad. Vaikus. Olin oma Jumalaga kahekesi, kõndisin mööda piiriäärset teed ja me kõnelesime salajuttu. Metsa sees oli kirik, metsa sees olid linnud ja head inimesed peatusid, et mind paar kilomeetritki edasi sõidutada.

Sangaste

Seal oli naljakate tuledega kaunistatud väike autobuss, mida juhtis papaahaga vene mees. Väikest kasvu naine ütles: Nu davai, me viime su hooldekoduni, edasi me ei sõida. Seletasin,et bussid ei käi ja ma tahan õhtuks Pärnusse jõuda, seetõttu ei saa hooldekodusse istuma jääda. "Pjaaaarnu?! Oii, nii kaugele?!" imestas tädi. Naeratasin talle, silmitsesin ikoone, mis olid kleebitud armatuurlauale. Soovisin neile ilusat päeva jätku ja kõndisin üle künka. Kentsakas tuledes buss keeras tagasi sinna, kust tuli.

Sänna, Sarumetsa, Muhkamõtsa, Tsirguliina, Sangaste,Sikalaanõ , Petrakuudi, Uue-Antsla, Abja-Paluoja... Eesti kohanimed on tõesti müstilised. Iga koht Eestimaal on ajalooga, sellist kohamälu nagu eesti kultuuril, pole just paljudel rahvastel. Iga paari kilomeetri tagant võib näha järjekordset pruuni silti, mis viitab mingile kultuuriloolisele punktile. Midriait. August Gailiti sünnikodu. Navitrolla küla Navi. Sänna lauliku metsad. Meie geograafia on ühtlasi ajalugu, sotsiaalne mälu, meie juured {kui väljenduda botaaniliselt:) }

põllul

Ja sel juurtest läbipõimitud maal elavad koos tõeliselt ilusad ja head inimesed, kes ei pea paljuks ka kilomeetri võrra küütiandmise pärast peatuda. "Kahjuks ei saa sind rohkem avita'," öeldakse mulle laulvas Võru murrakus, naeratuse saatel. Teinekord tuntakse muret, et jõua ikka ilusti koju, et ei peaks väga külmetama. Ma saan osa nende inimeste mõtteist, kõnepruugist, meeleolust, muusikavalikust, plaanidest, mõnega saame nende koos läbitud kilomeetrite jooksul nagu sõbrakski, vaata et kahju on lahkuda. See on selliste reiside väärtuslikum osa. Inimesed. Täpselt niimoodi nagu nad on, erinevatest nurkadest, erinevates situatsioonides. Rõõmus rekkajuht Igor, kes hüüab valju häälega: "Nuuuhhh, lülitame täistuled kah sisse, kõik on hästi!!!", räägib oma lastest nii soojalt, et ma tunnen seda isaarmastust peaaegu füüsiliselt. Lumepihu tants täistulede valguses. Seletan Igorile: Vahepeal peab ju ikka hulkuma minema. Siis on hea koju tagasi jõuda.

Kontrast lõbusa vene hinge ja tasase eestlase vahel tuli eriti esile sellel viimasel teekonnal Valgast Pärnusse vahepeatusega Viljandis. Tolleks hetkeks andsid puutükkideks külmunud jalad märku sellest, et bussiga liikuda oleks vahepeal päris tore. Kõndisingi siis Viljandi ringteelt kesklinna bussijaama, sealne tõre tädi aga teatas, et täna ei lähe Pärnu poole enam ükski buss. Mis siis ikka. Sain vähemalt Viljandi kaunistusi näha. Brainstorm kõrvades tõi rännutuju tagasi, kaks päeva tee ääres olid külmatunde juba peaaegu kaotanud. Jalutasin sama teed pidi tagasi linna äärde. Hääd inimesed polnud maa pealt sugugi otsa saanud, nii sattusin ühe kehakultuuri üliõpilasega eksamitest rääkides Kõppu ja sealt järgmisega juba Pärnu peale. Ma küll ei tea, mis oli selle naise nimi, kes mulle viimasena küüti pakkus, kuid mul on väga-väga hea meel, et just tema maailm sattus mu viimaseks külastatud planeediks. Tasane ja tasakaalukas eestlane. Ilusa hingega. Kõneka jutuga.

Ma olen ikka väga õnnelik inimene. Kui ainult suudaksin sellest õnnelikkusest natukene jagada teistele ka. Öeldud on: Ainus, mis on tehtud, on teistele tehtud.

Nii ma soovin jõuludeks seda, et inimesed näeksid rohkem, kus ja millal nad elavad. See kõlab küll jube naiivselt, aga on jumala õige: Inimesed on ilusad ja head. Maailm on ilus ja lõpmata.

(Laulab Liidia Mägi, Tõnis Mägi tütar)

Käisin turul, päris turul. Seal, kus on letid ja boksid ja sõbralikud tädid, kes räägivad, et "Näe vaadake, meil on siin metsaõie mett, mis on väga hea. Poolekilosed purgid ja nelikümmend viis krooni. Tõesti hästi hea maitsega" ja prillidega mees küsib, kas ma otsin mingit konkreetset raamatut ja maja on vanainimesi ja vanainimeste ja maasingi ja lillede ja riiete lõhna täis.

Maasingi ja riiete lõhna keskel tundus kauba ostmine nagu rituaal, konkreetne mõte, mida alles tuleb hakata teostama, selleks, et omale tükk lõhnavat maasinki või mõni raamat soetada. Kaubavahetus tähendab turul ühtlasi suhtlemist, kokkupuuteid erinevate müüjate, erinevate hindade, erinevate müügikohtadega. Turg on värvikas koht, iseloomuga koht - või pigem, paljude iseloomudega. Ma sain turult elamuse.

Turu käivad peamiselt vanemad inimesed, seda küll. Nende jaoks on turg loomulikum kui toidupood või kaubamaja, sest nemad on kasvanud turu ajal. Tänapäevased aga mitte, tänapäeva turg on kaubanduskeskus. Vajaliku kauba ostmine on tehtud nii lihtsaks, et seda pole peaaegu märgatagi. Lihtsalt haarad riiulilt kaasa, kõik, mis vaja. Otsi üles, lao korvi, maksa. Mida sagedasemaks muutub, seda automaatsemaks.

Kui turud ja keskused alles võrdselt tähtsad olid, käisime linna sõites ikka mõlemas. Ema eelistas kaubamajasid, ta tundis ennast häirituna kõigist neist vanadest naistest, kes üksteise võidu oma kaupa pakkusid. Ühel hetkel kadus turg meie jaoks üldse ära, asendus Prismade, Rimide ja Säästumarketitega. Tallinnast koju sõites oli pagasnik alati headparemat täis, mis viimasest ostukeskusest silma hakkas. Siiani vist on, ma ei tea ju, pole kaua enam vanematega ostureisidel käinud.

Ükskord Kadaka turul hakkasime emaga vaidlema. Tema tahtis kohutavalt ära minna, aga me pidime kedagi ootama. "Ära üldse tee neist välja!" sosistas ta mulle käpiku-ja kampsunimüüjate kohta. "Kõik tahavad sulle oma kaupa pähe määrida!" Ma ei kuulanud sõna, käisin ja imetlesin rahulikult nende andekate tädide kätetööd, vabandades jutu lõpuks siiski alati, et ei, ostma ma ei hakka siiski praegu. Aga kohutavalt põnev oli. Mööda Montoneid ja Vero Modasid kaapides aga hakkas mul varem või hiljem igav.

Täna käisin üksi mööda väikest, aga värvilist Vana turgu ja imetlesin neid inimesi, kelle jaoks turg pole veel välja surnud. Turg on isiklikum ja veenvam, kaubad pole ka mitte üks viiekümnest samasugusest kilesse pakendatud anonüümsest asjast riiulil, vaid müüjad tunnevad oma kaupa. See veenab. Ostsin raamatu India eepostest ja suitsuvorsti, mis siis terve kodutee lõhnas, hoolimata lörtsist ja tuulest ja kiirest rattasõidust.

Ja lillepoodidest mööda kõndides tekib juba pikemat aega järjest vastupandamatu igatsus selle järele, et keegi kingiks mulle ühe õie. Lilled on sümbol, nad võivad tähendada erinevaid asju, aga kõige enam seda,et kinkija hoolib, mõtleb, ja eelistab seda tähelepanu osutamist nendele mõnele kroonile, mida õis maksab. Lill on Kingitus suure tähega, muidugi ainult juhul, kui ta on südamest. Kui ei ole südamest, siis on ta mõttetu praht, mis võiks pigem olemata olla.

Kinkimisega on üldse nii, et kui kinkida midagi ainult sellepärast, et oleks kohustuslik žest tehtud, siis see on vale ja silmakirjalik. Kingitus ei ole kohustus, kingitus on märk sellest, et on mõeldud selle inimese peale, tema jaoks aega ja vaeva kulutatud. Selles mõttes on valmistatud kink alati suurem kink kui ostetud, ükskõik, mis tema rahaliseks väärtuseks tuleb. Kõike ei saa ega peagi rahaga mõõtma, vaid hoopis südamega.

Saabuvate jõulude puhul siis äkki mõtlemiseks.

Märkajaile.

kahtlen sus, peegelpilt

Jalgupidi
kõrvetavalt külmas merevees
kastepiisad mandariinikarva õhtus
võtan talve vastu

jõuluootuses

tänavatel tunnen lõhnaküünla lõhnu
olen jõge mööda
peegli moodi pinda ujuv lind
lootuses, et keegi kuskil äkki
ootamas ka mind
oo, vaikne üksik kõikvõimas kõiketeadja
tean küll, et korda saadad halba, kuigi soovid head ja
ütled küll, et mul liiga väiksed käed
kuid kas ka peeglist läbi, ütle, minu hinge näed?

Mu mõtted täna on vanainimese mõtted.

Vanainimese, kes on justkui elanud ära pika ja kirju elu, olnud õnnelik ja õnnetu, näinud kaugeid ja kirevaid paiku ja kodu hämarust ja vaikust. Ta on rahulik ja tasane, korraga justkui kurvem ja rõõmsam kui kunagi enne, raskemeelsem.

See on üks halli peaga naine, kelle näkku on möödunud elu tants vajutanud oma ainulaadse vaomustri. Ega ta häbene seda, oma elu jooksul on ta piisavalt tundnud end inetu ja ilusana, mõistnud, et peeglist vastu vaatab talle kõik see, mis ta on kunagi olnud - kord kellegi jaoks maailma ilusaim, siis jälle mitte. Ta ei häbene midagi, sest nüüd võib ta vabalt olla üdini aus ja siiras, ta on ära näinud valed ja tõed ja mõistnud, et ega neil suurt vahet olegi - ainult vale teeb veidi rohkem haiget.

See vana naine on tark, kahtlemata, kuigi ta mõnikord soovib, et võiks jälle olla see puhas leht, kellele kõik tuli nii kergelt ja keda Jumal justkui oma lemmiklapsena hellitas, näidates talle nii mõndagi maailma rikkustest, mis teiste jaoks suletud laekaks jäid. Ta tunneb head meelt, sest ta on näinud, kui ilus ja suur on maailm, kui ilusad on inimeste hinged. Ta on kurjust ja halba ka näinud, aga kõigel, mida valgustab päike, on varjud.

Tema silmis on sügavus ja vahel sukeldub ta sinna pikemaks, kui hea oleks. Ta mõtleb palju kõigest sellest, mis on olnud- ja seda on ometi nii palju, lausa pillavalt, ehk isegi üleliia - mõtleb ja kohati kahtleb, kas ta ikka ei olnud piisavalt hea ja tänulik oma vanemate vastu, kas ta ei olnud piisavalt tegutseja, et täide viia oma unistusi, kas ta polnud piisavalt aus ja julge. Ent kui ta poleks olnud nii, nagu ta oli, siis poleks tal olnud täpselt sellist elu.

Ta mõtleb ka sellest, mis tuleb. Palju võib mõelda asjadest, mida pole veel olnud. Alati on midagi, mis saab edasi. Mitte ükski lugu ei lõpe päriselt ära. Inimelu on justkui puu. Kui tüvi ise saabki otsa, siis oksad, mis temast harunevad, lähevad edasi. Sajas erinevas suunas. Sada erinevat lugu, mis pärit ühest, ja igast neist tuleb veel sada.

Lohutav on teada, et sinust jääb siiski midagi alles, kui sa kaod. Keegi ei tea, kui palju elusid on ta oma eluga mõjutanud, kui paljude jaoks olnud ühenduslüli või sütik tema elu muutmiseks. Mitte ainult suured rahvajuhid või kunstnikud ei mõjuta maailma, seda teevad kõik.

Aga hoolimata sellest, et jäljed kestavad kauem sellest, kes need jäljed jättis, inimene on siiski ajalik. Ta sünnib, et elada oma elu, tal on selleks vaid üks võimalus -ja ta üritab seda kasutada täpselt nii hästi-halvasti kui võimalik. Duubel kahte ei tule. On algus ja on lõpp ja ilma teiseta poleks ka esimest. Kui maailmas elaksid kõik inimesed igavesti, ei sünniks siia ka kedagi juurde.

Nii peab vana naine, kelle juuksed on härmana hallid ja näol möödunud aegade jäetud muster, tundma, kui ta on jäänud liiga aeglaseks, et maailmatuultega tükkis tuulikutel tiirelda ja karusellil südame alt külmaks minemise tunnet tunda. Ta astub karussellilt maha, ronib tuulikust alla ja jätab selle neile, kelle näod on veel siledad ja juuksed pruunid või meekarva kollased.

Nõnda mõtleb see vana ja tasane eit, kes mu sees täna on. Mõtleb ehk veel midagi, ürgset ja igavikulist või lapsemeelselt lihtsat, aga peamiselt tahab kas või korraks ära linna kiirustamise eest, tahab soode vaikusesse, tahab videvikutundi metsamajas ja hommikust ärkamist metsataguse päikesega.

Sest ta on ringiga tagasi seal, oma maa juures.