tsau, mina siin

ma käisin tantsupeol. kunagi. paar nädalat tagasi.
ja see oli alles elamus- see oli ilus- ja see oli lõpuks kurb.
sest ma loodan, et ma praegu plagiaati ei tee, kui maria moodi ütlen, et "tuulevaikne öö" toob siiamaani pisara silmanurga taha.
sest toob.
see oli maailma kõige liigutavam hetk, kui me kolmanda kontserdi lõpus värava taga valmis seisime, et oma meremeestele vastu joosta. käsikäes laulsime ja nutsime - ja assistendid nutsid ja publik nuttis ja kõik nutsid, aga kellelgi polnud valus.
ja et ma nüüd tean, miks tantsijad laulupeol magavad igal pool. sest nad on väsinud. ja ma pidin nädal aega seda ise läbi elama, et aru saada. ja nüüd ma tõesti saan aru.

kui kõik enne millegi hukkamõistmist selle ise enne ära prooviks või vähmalt viitsiks kaasa mõelda!
liiga palju arutut lahmimist on meie ümber - kuigi me ometi oleme üks ühtehoidev rahvas, sülem, kes on võimeline pisarateni liigutatuna üheskoos kaare all "mesipuud" laulma ja staadionil lainetama.
aga argipäev tuleb peale. tuleb oma käibemaksutõusu ja palgata puhkuste ja madala poliitika ja proosalisusega. hingekellade helisemine mattub liiklusmürasse. ja nii algab pärast laulupidu eesti ratta uus ring, läbi valimiste poriste lompide ja elukalliduse tõusu konarustega teel, et viisaastaku lõppedes jälle laulupeoga päädida.
kõik kordub.