.
Armu jõud on suurem kui käsu jõud.
.
pühapäev, 31. jaanuar 2010
laupäev, 23. jaanuar 2010
Jah, maailm on ilus ja suur ja veel suurem on Jumala armastus meie üle. Ainult et me oleme kohati oma isale väga üleannetud lapsed, kes kordavad endale kangekaelselt, et nad saavad ise paremini hakkama ja nad ei vaja mingit Isa, kes tahab nende elu muuta igavaks ja üksluiseks. Aga igav ja üksluine paistab see elu üksnes sellepärast, et selles on palju vähem konflikte, muresid ja traagikat. Ta tuleb ja võtab meie pealt kogu meie koorma ja paneb meid sisemiselt rõõmust ja kergusest tantsima, isegi kui me oleme suletud kongi. Ta annab meile rahu, ja me muutume õnnelikuks, aga siis pole me enam pealtvaadates sugugi nii huvitavad, sest õnn ja rahu pole pooltki nii köitvad kui mure ja rahutus.
Nii et ma olen vist praegu üsnagi igav inimene, sest minu sees on lihtsalt lõpmata suur rõõm. Ja ma tahaks seda rõõmu anda ka teistele, mitte sellepärast, et neid kammitseda või igavaks teha, vaid vastupidi, et nad muutuksid sama vabaks ja kergeks, nii et tõuse või lendu.
byron king - breathe
kolmapäev, 20. jaanuar 2010
Tänased uudised:
Trepikoosolekud koguvad hoogu:
Vahetundidel, kui klassis ei jätku enam hapnikku ja müratase tõuseb talutavast kõrgemale, otsib üha enam isikuid varjupaika koridoridest, eriti soojade radiaatorite ümbrusest. Seal me siis seisame ja koguneme ja küsime, kes käib koolis ja kes ei käi ja kas see lõppude lõpuks on loogiline või ei ole üldsegi mitte. Ja vahepeal teevad Karlid paar trikki, ronivad mööda seinu ja üritavad toetuda olematutele trepikäsipuudele. Kuni me inka tundi hiljaks jääme - jälle.
Peauudis: Toimus kohtumine liuväljaga - silmast silma:) Nüüd kõnnin ringi, Quasimodoks ristitud, üks kulm kolm korda suurem kui teine. Kooriproovis tuldi küsima, mis juhtus. Katsetasin erinevaid variante, näiteks "Läksin liuväljaga kaklema -mina jäin peale:)" Lõpuks vajusime Kunstide Maja garderoobis naerukrampidesse, kujutledes, kuidas on võimalik korraga kahe silma peale kukkuda, kuna Teele seletas: "Oh, ühe mu sõbrannaga võrreldes sa oled veel päris kobe!" Too olevat Jõumäel kah talisporti harrastanud.
Igatahes, selgub, et ma polegi maailma osavaim uisumanööverdaja. Toimus teatevõistlus, meie Karmeniga esinumbrid, kihutasime siis läbi väiksemate laste summa, kes kaootiliselt edasi - tagasi sõelusid, nagu uisuväljadel ikka. Poolel teel kohtusin ühe tagurpidi liikleva poisiga, kelle jaoks olin ma nähtamatu, ja nii lendasin üle tema uhke manöövriga otse vastu veepinda, mis oli talviselt kõva ja ebasõbralik. Kulm, mille peale maandusin, ei reageerinud sellele just kõige rõõmsamalt.
Allikad väidavad (jah, peamiselt Karl), et kõige naljakam oli hoopiski asjaolu, et ma tõusin sealt üles ja sõitsin oma teatesõidu lõpuni. Show must go on! Kahjuks, ma kaldun arvama, et meie võistkond kaotas...
Igatahes, paari lähema nädala jooksul ma iludusvõistlustele minna ei kavatse. Käin lihtsalt mööda linna ringi ja hirmutan inimesi:) Või siiski? Võib-olla on sinine uus must?...
Naeruteraapia: Pole vist ammu nii palju naerda saanud kui tänase päeva jooksul. Suur osa sellest oli loomulikult põhjustatud sellest, et ma kulmu ja mitte huumorisoone peale maandusin, kuid tegelikult, kui aus olla, oli meil ka ülimalt tore inglise keele tund. "I use my pear (pair= Regina) to get rid of my apple tails," näiteks, ja Suti arbuusinätsud... Huvitav, kui iga päev oleks sama lõbus, kas koolis oleks mõnusam käia või harjuks inimesed sellega varsti ära nagu ilusa ilmaga ja kukuks ikka virisema?
Käige siiis soojalt riides ja minge uisutama!
Tegelikult on Jumal teinud meile erakordselt ilusa maailma, milles elada.
Trepikoosolekud koguvad hoogu:
Vahetundidel, kui klassis ei jätku enam hapnikku ja müratase tõuseb talutavast kõrgemale, otsib üha enam isikuid varjupaika koridoridest, eriti soojade radiaatorite ümbrusest. Seal me siis seisame ja koguneme ja küsime, kes käib koolis ja kes ei käi ja kas see lõppude lõpuks on loogiline või ei ole üldsegi mitte. Ja vahepeal teevad Karlid paar trikki, ronivad mööda seinu ja üritavad toetuda olematutele trepikäsipuudele. Kuni me inka tundi hiljaks jääme - jälle.
Peauudis: Toimus kohtumine liuväljaga - silmast silma:) Nüüd kõnnin ringi, Quasimodoks ristitud, üks kulm kolm korda suurem kui teine. Kooriproovis tuldi küsima, mis juhtus. Katsetasin erinevaid variante, näiteks "Läksin liuväljaga kaklema -mina jäin peale:)" Lõpuks vajusime Kunstide Maja garderoobis naerukrampidesse, kujutledes, kuidas on võimalik korraga kahe silma peale kukkuda, kuna Teele seletas: "Oh, ühe mu sõbrannaga võrreldes sa oled veel päris kobe!" Too olevat Jõumäel kah talisporti harrastanud.
Igatahes, selgub, et ma polegi maailma osavaim uisumanööverdaja. Toimus teatevõistlus, meie Karmeniga esinumbrid, kihutasime siis läbi väiksemate laste summa, kes kaootiliselt edasi - tagasi sõelusid, nagu uisuväljadel ikka. Poolel teel kohtusin ühe tagurpidi liikleva poisiga, kelle jaoks olin ma nähtamatu, ja nii lendasin üle tema uhke manöövriga otse vastu veepinda, mis oli talviselt kõva ja ebasõbralik. Kulm, mille peale maandusin, ei reageerinud sellele just kõige rõõmsamalt.
Allikad väidavad (jah, peamiselt Karl), et kõige naljakam oli hoopiski asjaolu, et ma tõusin sealt üles ja sõitsin oma teatesõidu lõpuni. Show must go on! Kahjuks, ma kaldun arvama, et meie võistkond kaotas...
Igatahes, paari lähema nädala jooksul ma iludusvõistlustele minna ei kavatse. Käin lihtsalt mööda linna ringi ja hirmutan inimesi:) Või siiski? Võib-olla on sinine uus must?...
Naeruteraapia: Pole vist ammu nii palju naerda saanud kui tänase päeva jooksul. Suur osa sellest oli loomulikult põhjustatud sellest, et ma kulmu ja mitte huumorisoone peale maandusin, kuid tegelikult, kui aus olla, oli meil ka ülimalt tore inglise keele tund. "I use my pear (pair= Regina) to get rid of my apple tails," näiteks, ja Suti arbuusinätsud... Huvitav, kui iga päev oleks sama lõbus, kas koolis oleks mõnusam käia või harjuks inimesed sellega varsti ära nagu ilusa ilmaga ja kukuks ikka virisema?
Käige siiis soojalt riides ja minge uisutama!
Tegelikult on Jumal teinud meile erakordselt ilusa maailma, milles elada.
esmaspäev, 18. jaanuar 2010
pühapäev, 17. jaanuar 2010
Kui millestki ei oska nagu rääkida, siis räägitakse ikka ilmast:
MA olen alati arvanud, et mu lemmikaastaaeg on kevad. See on täpsemalt see periood, kus maailm muutub aeglaselt, aga samas märkamatult kiiresti pruunihallikirjust heleroheliseks. Ja see heleroheline on kõige ilusam toon, mis maapinna peal leidub, mis teeb tuju kas või vägisi heaks ja tõstab nagu natuke lendu. Ja kui päevad lähevad aina pikemaks ja korraga on tunda päikese sooja paid, mis ajuti, järjest sagedamalt, muutub kuumaks kallistuseks. Kui suve lähedus on käegakatsutav, aga teda ennast ometi veel ei ole, on vaid magus ootus, mis muudab alati kõik tuleva mõttes palju paremaks, kui ta võib-olla tulles ongi. Selline aeg, kus paigal püsida on nii raske, sest tuntavalt täidab kõike ja kõiki mingi uus energia.
See on ilus aeg, jah, aga ühes sellega avastasin, et ma ei märka enam muid aegu selle ootuses, mis mõtteis ainsa tõeliselt väärtusliku ja imelisena tundub. Ja siis otsustasin hakata elama siin ja praegu ja mitte ainult selles ootuses.
Kõigepealt avastasin ma sügise. See oli selline imetore karge soe aeg, kohe pärast suve lõppu, kui oli juba kool, aga puud olid veel rohelised ja purskkaevud töötasid öösiti ja sinna sai jalgu sisse pista ja ööd olid jälle pimedad ja müstilised nagu nad suvel vahepeal hoopiski ei olnud. Rannast kadusid mürgeldavad turistid ja kogu liivane avarus jäi nende päralt, kes seda üksinda nautida ihkasid. Siis ma hingasin hilisõhtuti seda maailma lõppu sisse ja jooksin põlvini vette, mis muutus järjest torkavamalt külmemaks.
Natuke aega edasi avastasin värvilise sügise, kui puude roheline muutus kollaseks ja punaseks ja leekivaks oranžiks nagu loojangutaevas mere kohal vahel juulikuu paiku. Kui päike paistab, on see värvidemäng üle kõige rikkalikumast lilleaiast. Jalutad mööda kollaseid koridore, milledeks pargid ja alleed on muutunud, ja tunned endki kuidagi kollasena.
Novembrivihmad muutsid raagus puud tänavalaternate kollases valguses tilkuvaks kullaks. Üks pilt, mis on vähimate üksikasjadeni silme ette jäänud, on peente okstega leinakask, mis öökollaka kuma käes muutus päikeseringiks, ja sellelt langes piisku, mis olid väikesed peeglid. Peeglid kõikjal - silla käsipuudel, all jões, tänavatel, akendel, puudel... Ükskord oli täiskuu ja ma käisin jalutasin terve linna läbi, oli hingedeaeg ja terve linn oli täis tillukesi tulukesi, mis juhatasid teed ekslevatele hingedele. Surnuaed oli taevas oli meri oli linn kaheksandalt korruselt vaadates.
Ja sügisele takka tuli talv. Nädalate kaupa langes lund ja temperatuur langes sinna alla, kus ta igal talvel ära ei käi. Saime valged jõulud. Kõndisin mööda oma kodukoha tänavaid ega söandanud tuppa minna, kartuses, et äkki järgmiseks korraks on võlumaa ära sulanud. Jõulutuled kumasid kollaselt ja punaselt põõsastele langenud vahukooreste lumekuhilate alt, kogu maa helendas. Päeval paistis madalalt päike, ning selle valguses õrnalt langevaid lumeebemeid vaadates tundus tavaline koduõu hetkeks mingiks muinasjutu illustratsiooniks muutuvat, kus maa koosneb teemantitest ja pidevalt puistab taevast kristallipuru.
Hoolimata mu järjepidevatest kartustest, et kohe läheb lumi ära ja selle asemele tuleb sopane ajatus, tuli lund aina juurde, sinise taevaga päevad möödusid küll kurvastavalt kiiresti, kuid nõnda ilusat vaatepilti väideti viimati olnud olevat oma inimpõlve jagu tagasi. Uued külmad muutsid kunstiks kõik, mis veel ei olnud: puudele tekkis sentimeetrine härmakiht, mis meenutas noid kunstkuusepuid, mida kaubanduskeskustes vahel enne jõule eksponeeritakse. Kõik oksad joonistuvad filigraanselt välja, päikese käes helendab see silmipimestavalt, aeg-ajalt tekitavad üksikud õhukesed pilveräbalad hõbedastele metsadele sügavsiniseid varje.
Öösiti valitseb tumeda pimeduse asemel kummaline hämarus, mis paistab tulevat otse kusagilt maa seest - ei lähegi päris pimedaks, nagu jaanipäeva paikugi.
Sellist imedemaad ei vahetaks tõepoolest ära mõne tolmuse riigiga troopikavöötmes!

MA olen alati arvanud, et mu lemmikaastaaeg on kevad. See on täpsemalt see periood, kus maailm muutub aeglaselt, aga samas märkamatult kiiresti pruunihallikirjust heleroheliseks. Ja see heleroheline on kõige ilusam toon, mis maapinna peal leidub, mis teeb tuju kas või vägisi heaks ja tõstab nagu natuke lendu. Ja kui päevad lähevad aina pikemaks ja korraga on tunda päikese sooja paid, mis ajuti, järjest sagedamalt, muutub kuumaks kallistuseks. Kui suve lähedus on käegakatsutav, aga teda ennast ometi veel ei ole, on vaid magus ootus, mis muudab alati kõik tuleva mõttes palju paremaks, kui ta võib-olla tulles ongi. Selline aeg, kus paigal püsida on nii raske, sest tuntavalt täidab kõike ja kõiki mingi uus energia.
See on ilus aeg, jah, aga ühes sellega avastasin, et ma ei märka enam muid aegu selle ootuses, mis mõtteis ainsa tõeliselt väärtusliku ja imelisena tundub. Ja siis otsustasin hakata elama siin ja praegu ja mitte ainult selles ootuses.
Kõigepealt avastasin ma sügise. See oli selline imetore karge soe aeg, kohe pärast suve lõppu, kui oli juba kool, aga puud olid veel rohelised ja purskkaevud töötasid öösiti ja sinna sai jalgu sisse pista ja ööd olid jälle pimedad ja müstilised nagu nad suvel vahepeal hoopiski ei olnud. Rannast kadusid mürgeldavad turistid ja kogu liivane avarus jäi nende päralt, kes seda üksinda nautida ihkasid. Siis ma hingasin hilisõhtuti seda maailma lõppu sisse ja jooksin põlvini vette, mis muutus järjest torkavamalt külmemaks.
Natuke aega edasi avastasin värvilise sügise, kui puude roheline muutus kollaseks ja punaseks ja leekivaks oranžiks nagu loojangutaevas mere kohal vahel juulikuu paiku. Kui päike paistab, on see värvidemäng üle kõige rikkalikumast lilleaiast. Jalutad mööda kollaseid koridore, milledeks pargid ja alleed on muutunud, ja tunned endki kuidagi kollasena.
Novembrivihmad muutsid raagus puud tänavalaternate kollases valguses tilkuvaks kullaks. Üks pilt, mis on vähimate üksikasjadeni silme ette jäänud, on peente okstega leinakask, mis öökollaka kuma käes muutus päikeseringiks, ja sellelt langes piisku, mis olid väikesed peeglid. Peeglid kõikjal - silla käsipuudel, all jões, tänavatel, akendel, puudel... Ükskord oli täiskuu ja ma käisin jalutasin terve linna läbi, oli hingedeaeg ja terve linn oli täis tillukesi tulukesi, mis juhatasid teed ekslevatele hingedele. Surnuaed oli taevas oli meri oli linn kaheksandalt korruselt vaadates.
Ja sügisele takka tuli talv. Nädalate kaupa langes lund ja temperatuur langes sinna alla, kus ta igal talvel ära ei käi. Saime valged jõulud. Kõndisin mööda oma kodukoha tänavaid ega söandanud tuppa minna, kartuses, et äkki järgmiseks korraks on võlumaa ära sulanud. Jõulutuled kumasid kollaselt ja punaselt põõsastele langenud vahukooreste lumekuhilate alt, kogu maa helendas. Päeval paistis madalalt päike, ning selle valguses õrnalt langevaid lumeebemeid vaadates tundus tavaline koduõu hetkeks mingiks muinasjutu illustratsiooniks muutuvat, kus maa koosneb teemantitest ja pidevalt puistab taevast kristallipuru.
Hoolimata mu järjepidevatest kartustest, et kohe läheb lumi ära ja selle asemele tuleb sopane ajatus, tuli lund aina juurde, sinise taevaga päevad möödusid küll kurvastavalt kiiresti, kuid nõnda ilusat vaatepilti väideti viimati olnud olevat oma inimpõlve jagu tagasi. Uued külmad muutsid kunstiks kõik, mis veel ei olnud: puudele tekkis sentimeetrine härmakiht, mis meenutas noid kunstkuusepuid, mida kaubanduskeskustes vahel enne jõule eksponeeritakse. Kõik oksad joonistuvad filigraanselt välja, päikese käes helendab see silmipimestavalt, aeg-ajalt tekitavad üksikud õhukesed pilveräbalad hõbedastele metsadele sügavsiniseid varje.
Öösiti valitseb tumeda pimeduse asemel kummaline hämarus, mis paistab tulevat otse kusagilt maa seest - ei lähegi päris pimedaks, nagu jaanipäeva paikugi.
Sellist imedemaad ei vahetaks tõepoolest ära mõne tolmuse riigiga troopikavöötmes!
laupäev, 16. jaanuar 2010
pragunev huul
mu pööningukambrites tühjana tuiskav tuul
arlekiin
viibin su veetlusest ikka veel siin
ega tea,
kas teadsingi ette
peatud
aknale joonistub pakasemustreid
veel on viimane vaikus
varesed suplevad latvades
aeglaselt kukuvad vette
siiis pöörlen su sõnastuses
sõnatus naeratuses
mille üle või ümber
käib tants
sa isegi vist ei tea
jälle oleme öö otsa ülal
sest alla lihtsalt ei lasku
ei söanda ehk
või
mine tea
treppidel turnimine ei aita kah
su naer käib ainult veel kõrgema kaarega
üle pea
kuni jääb räästaisse kinni
ega pääse sealt juukseidkipidi
olgu see soeng siis seatud
kuitahes erapooletu hoolega
põgenevate peeglite ees
ehk viimaks ometi peatud
sa lugesid kokku mu kirju
ja saatsid neid postkastidesse
ja klaveritesse
ja ekraanilegi
teadsin küll, mis sa teed
või mida tegematagi jätad
tean
aga ei ütle
minu monoloogide peale sa vaid naeratad
aga ei lähegi ära
minu dialoogidest ööga
sa vahel ometi ütled ära
kuigi ütled küll, et ei ütle
tean sind justkui sünnist saadik
tunnen tornikellade kõlksatusi su kõrvus
ja sügavat vaikset õhtukurbust
lendavaid mõtteid
üle geograafia
pajude hiirekõrvus
tuikamas vabadus
isegi üle omavoliliste tõlgenduste
tean nagu mind ennast
oled vähemalt sama suur saladus
mu pööningukambrites tühjana tuiskav tuul
arlekiin
viibin su veetlusest ikka veel siin
ega tea,
kas teadsingi ette
peatud
aknale joonistub pakasemustreid
veel on viimane vaikus
varesed suplevad latvades
aeglaselt kukuvad vette
siiis pöörlen su sõnastuses
sõnatus naeratuses
mille üle või ümber
käib tants
sa isegi vist ei tea
jälle oleme öö otsa ülal
sest alla lihtsalt ei lasku
ei söanda ehk
või
mine tea
treppidel turnimine ei aita kah
su naer käib ainult veel kõrgema kaarega
üle pea
kuni jääb räästaisse kinni
ega pääse sealt juukseidkipidi
olgu see soeng siis seatud
kuitahes erapooletu hoolega
põgenevate peeglite ees
ehk viimaks ometi peatud
sa lugesid kokku mu kirju
ja saatsid neid postkastidesse
ja klaveritesse
ja ekraanilegi
teadsin küll, mis sa teed
või mida tegematagi jätad
tean
aga ei ütle
minu monoloogide peale sa vaid naeratad
aga ei lähegi ära
minu dialoogidest ööga
sa vahel ometi ütled ära
kuigi ütled küll, et ei ütle
tean sind justkui sünnist saadik
tunnen tornikellade kõlksatusi su kõrvus
ja sügavat vaikset õhtukurbust
lendavaid mõtteid
üle geograafia
pajude hiirekõrvus
tuikamas vabadus
isegi üle omavoliliste tõlgenduste
tean nagu mind ennast
oled vähemalt sama suur saladus
tean küll, kellest!
rohutirts...
ilusat nimepäeva:)
rohutirts...
ilusat nimepäeva:)
hõbeaeg
hõbepajud hõbepärnad hõbekased
hõbetänavad hõbehanged inimesed
rääkimine rääkimine
hõbe
voolab okstelt maha vaikselt sosinaga
liiga kauaks üles jäänud jõulutuld
vaikimine vaikimine
valge kuld
hõbehõbepajud
hõbevalgesajud
äkki tajud
puudel sätendavat puutel pudenevat
talveund
hõbekülmast hõbetuulest
parkund huultest
sõnad külmund suile
hõbenaeratused
pisut kohmetund
hõbe
võbeleb lumekübe
üks kuusnurkseid helkivaid rõõmulube
lendab lendab
allaaega
kuldsete öötulede valguses
tund või kaks
ikka veel kuidagi alguses
embab kogu tähetaeva
puhta käega hingega
laps
hõbemetsad
hõbeajatu hõbeöö
olematu pimedus
pime oletus
lummatu vahtimise karmvältimatu ilutöö
hõbeaja
sume lumekaja
uinunud maanteede
pruunsulanud lõhn
küünalde ja taimeteede
kõhnolematu õhk
musta lõhnava kevadeni
talvemässituna
seni
ilma tegevuseta
põsel pakasepuna
ilusilmaga
näed oma silmaga,
et hõbeaeg
reede, 15. jaanuar 2010
Käisin lõunamaareisil.
Lumi on sealmaal paar sentimeetrit õhem ja õhk kevadiselt pehme, nii et täitis eesmärki küll. Mott oli üle tüki aja laes (kahjuks suudab juba pool päeva umbses ja mürast läbi imbunud klassiruumis selle edukalt peavaluks ja unisuseks modifitseerida).
Püramiide on muide parem konstrueerida ka...
Jah, aga kui kõndida vastu päikest kevade järele lõhnavas võõras linnas, tunde, lugedes meelelahutuseks keeltmurdva keele susisevaid sõnu nagu "psrzepraszom" ja "barzszyk", uppudes kõnniteede pehmesse helepruuni lumme, vahtides mööduvaid maju, bussipeatusi, inimesi...
Järgmise kahe kujundi puhul pole enam vahet, kas H on suur või väike...
Jah, aga kui pidada Pachebeli kaanoni saatel hallitusjuustuga piknikku, maailma kõige lahedamas piknikukohaga toas, õhtu, uus tuttav, kes väga tahaks rääkida, aga kuidagi pole vajalikke sõnu, ja me ise, külalised kaugelt kaugelt põhjast, kus inimesed vaatavad filme ilma subtiitriteta, arvame neid ära. Ostro! Akna taga läheneb poola õhtu. Toidupoes peame vestluse maha sõbraliku Wasilkovi Sendi-Vovkaga.
Sellisel juhul tähendab külgpindala ju kõikide külgede pindala...
Jah, aga kui sai sel talvel esimest korda uisutada, põlevatest tuledest moodustatud purskkaevuga linna keskväljakul, kus päeval olid kunstikaupmehe maalid lumme torgatud, kus oli kahe torniga katedraal ja muusika mängis. Lendasime mööda jääd, järjest kiiremini, rääkisime fagottidest ja orkestritest ja koorilaulust. Ta nimi oli Veronika, ta oli punaste juustega ja omapärase välimusega ja pärast tundus ta juba vana tuttavana, siis kui me Odeoni - nimelises karaokeklubis poolakeelseid laule kaasa üürgasime laulda.
I want to break free... Aga sellest ma lubasin mitte rääkida - nagu ka ümber bussipeatuste jooksmisest ja teatud videotest ja öisest ekskursioonist bussijaama. Ära siis kurvasta: )
Sama juttu ma räägin teile siis, kui me oleme ka silindri ja koonuse juures...
Jah, aga need lühikesed - pikad päevad, kaks tükki kokku, läbi linnade, kus iga teine maja oli kool, läbi "Hingede öö" ja bioloogia õpiku, läbi kõikide meie pikkade juttude teemadel "mida veel pole olnud, aga võiks läbi võtta", Kaunase müsteerium, peaaegu - kaaperdamine ja järjest lumisemaks ja pimedamaks muutuv maastik hiiglaslike akende taga. Mina leidsin sõbra, sõber sai oma eraelu, millest järgmised kuu aega elada, kui peale "peab"-asjade midagi muud ei jõua.
Võite ka seda põhimõtet kasutada, et panete ta sulgudesse....
Jah, paneme ennast sulgudesse, tööle ja kõikidesse neisse päevakorrapunktidesse märkmikus, mis lõpuks ei lasegi meid sealt sulgudest lahti ja siis me ei viitsi enam kuhugi poola või pärapõrgusse põrutada, sest see enam neisse valemitesse ei mahu.
***
Aga kui uksest välja saaks, siis see enam ei loe, sest härmatis on sentimeetri paksune, õhk karge ja talviselt värske, isegi tänavatel, ja neid jäiseid skulptuure võiks tunde vahtida nagu kuueaastane tivolit, ja igavust pole karta, sest jaanuarialguse inertne tühjus on juba möödas, nüüd on juba veskiratas uuesti käima läinud.
Claude Houghton "Kolmanda korruse tagumise ajutine"
Karl Ristikivi "Hingede öö"
Lumi on sealmaal paar sentimeetrit õhem ja õhk kevadiselt pehme, nii et täitis eesmärki küll. Mott oli üle tüki aja laes (kahjuks suudab juba pool päeva umbses ja mürast läbi imbunud klassiruumis selle edukalt peavaluks ja unisuseks modifitseerida).
Püramiide on muide parem konstrueerida ka...
Jah, aga kui kõndida vastu päikest kevade järele lõhnavas võõras linnas, tunde, lugedes meelelahutuseks keeltmurdva keele susisevaid sõnu nagu "psrzepraszom" ja "barzszyk", uppudes kõnniteede pehmesse helepruuni lumme, vahtides mööduvaid maju, bussipeatusi, inimesi...
Järgmise kahe kujundi puhul pole enam vahet, kas H on suur või väike...
Jah, aga kui pidada Pachebeli kaanoni saatel hallitusjuustuga piknikku, maailma kõige lahedamas piknikukohaga toas, õhtu, uus tuttav, kes väga tahaks rääkida, aga kuidagi pole vajalikke sõnu, ja me ise, külalised kaugelt kaugelt põhjast, kus inimesed vaatavad filme ilma subtiitriteta, arvame neid ära. Ostro! Akna taga läheneb poola õhtu. Toidupoes peame vestluse maha sõbraliku Wasilkovi Sendi-Vovkaga.
Sellisel juhul tähendab külgpindala ju kõikide külgede pindala...
Jah, aga kui sai sel talvel esimest korda uisutada, põlevatest tuledest moodustatud purskkaevuga linna keskväljakul, kus päeval olid kunstikaupmehe maalid lumme torgatud, kus oli kahe torniga katedraal ja muusika mängis. Lendasime mööda jääd, järjest kiiremini, rääkisime fagottidest ja orkestritest ja koorilaulust. Ta nimi oli Veronika, ta oli punaste juustega ja omapärase välimusega ja pärast tundus ta juba vana tuttavana, siis kui me Odeoni - nimelises karaokeklubis poolakeelseid laule kaasa üürgasime laulda.
I want to break free... Aga sellest ma lubasin mitte rääkida - nagu ka ümber bussipeatuste jooksmisest ja teatud videotest ja öisest ekskursioonist bussijaama. Ära siis kurvasta: )
Sama juttu ma räägin teile siis, kui me oleme ka silindri ja koonuse juures...
Jah, aga need lühikesed - pikad päevad, kaks tükki kokku, läbi linnade, kus iga teine maja oli kool, läbi "Hingede öö" ja bioloogia õpiku, läbi kõikide meie pikkade juttude teemadel "mida veel pole olnud, aga võiks läbi võtta", Kaunase müsteerium, peaaegu - kaaperdamine ja järjest lumisemaks ja pimedamaks muutuv maastik hiiglaslike akende taga. Mina leidsin sõbra, sõber sai oma eraelu, millest järgmised kuu aega elada, kui peale "peab"-asjade midagi muud ei jõua.
Võite ka seda põhimõtet kasutada, et panete ta sulgudesse....
Jah, paneme ennast sulgudesse, tööle ja kõikidesse neisse päevakorrapunktidesse märkmikus, mis lõpuks ei lasegi meid sealt sulgudest lahti ja siis me ei viitsi enam kuhugi poola või pärapõrgusse põrutada, sest see enam neisse valemitesse ei mahu.
***
Aga kui uksest välja saaks, siis see enam ei loe, sest härmatis on sentimeetri paksune, õhk karge ja talviselt värske, isegi tänavatel, ja neid jäiseid skulptuure võiks tunde vahtida nagu kuueaastane tivolit, ja igavust pole karta, sest jaanuarialguse inertne tühjus on juba möödas, nüüd on juba veskiratas uuesti käima läinud.
Claude Houghton "Kolmanda korruse tagumise ajutine"
Karl Ristikivi "Hingede öö"
teisipäev, 5. jaanuar 2010
esmaspäev, 4. jaanuar 2010
põhjaööd, mustast sametist,
üle valge kumava vahu laskunud
sinised varjud, augud jälgedes
jää, mis veel sel talvel polegi
praksunud
paika loksunud purikad
katustelt
alla
astunud
külmhommikud
sädeleb õhk vastu päikselt,
teemantvaip sujuvaks silunud nurgad
korstendest tõuseb suits,
väreleb, hajub,
kõht täis piparkoogiglasuuri
ja piparkooke, seekord ekstra suuri
ja nende lõhn vaikselt
kuusepuuokasteks vajub
hommikud sulavad õhtuks
päike loojub tõustes
ja jälle süttivad tuled
ja sina, sina, sina,
jälle väravast tuled
silmades küünlaleegina kumav naer
minu ahjus hõõguvad söed
millest uusi rõõmusõnumeid loed
ja aeglane
pööripäeva talvepühade puhkuse aeg
saab sooja
ja süüa
õunu ja apelsine
kui päike saab looja
siis õues on pime
aga me helendame seda eredamalt
eksole
nii et ka külm süda sulab
ja jäälilled seal sees
puhkevad õitsele
mis on tore
üle valge kumava vahu laskunud
sinised varjud, augud jälgedes
jää, mis veel sel talvel polegi
praksunud
paika loksunud purikad
katustelt
alla
astunud
külmhommikud
sädeleb õhk vastu päikselt,
teemantvaip sujuvaks silunud nurgad
korstendest tõuseb suits,
väreleb, hajub,
kõht täis piparkoogiglasuuri
ja piparkooke, seekord ekstra suuri
ja nende lõhn vaikselt
kuusepuuokasteks vajub
hommikud sulavad õhtuks
päike loojub tõustes
ja jälle süttivad tuled
ja sina, sina, sina,
jälle väravast tuled
silmades küünlaleegina kumav naer
minu ahjus hõõguvad söed
millest uusi rõõmusõnumeid loed
ja aeglane
pööripäeva talvepühade puhkuse aeg
saab sooja
ja süüa
õunu ja apelsine
kui päike saab looja
siis õues on pime
aga me helendame seda eredamalt
eksole
nii et ka külm süda sulab
ja jäälilled seal sees
puhkevad õitsele
mis on tore
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)