/kuusteist jaanuar kaks tuhat kümme/

hõbeaeg

hõbepajud hõbepärnad hõbekased
hõbetänavad hõbehanged inimesed
rääkimine rääkimine
hõbe
voolab okstelt maha vaikselt sosinaga
liiga kauaks üles jäänud jõulutuld
vaikimine vaikimine
valge kuld

hõbehõbepajud
hõbevalgesajud
äkki tajud
puudel sätendavat puutel pudenevat
talveund

hõbekülmast hõbetuulest
parkund huultest
sõnad külmund suile
hõbenaeratused
pisut kohmetund

hõbe
võbeleb lumekübe
üks kuusnurkseid helkivaid rõõmulube
lendab lendab
allaaega
kuldsete öötulede valguses
tund või kaks
ikka veel kuidagi alguses
embab kogu tähetaeva
puhta käega hingega
laps

hõbemetsad
hõbeajatu hõbeöö
olematu pimedus
pime oletus
lummatu vahtimise karmvältimatu ilutöö
hõbeaja
sume lumekaja
uinunud maanteede
pruunsulanud lõhn
küünalde ja taimeteede
kõhnolematu õhk

musta lõhnava kevadeni
talvemässituna
seni
ilma tegevuseta
põsel pakasepuna
ilusilmaga
näed oma silmaga,
et hõbeaeg