Prügi lendleb õhtutuules, varesenokaauguline.
Pilveräbalate vahelt paistab tükikesi avarusest. Nad kihutavad üle linna, haarates kaasa kommipabereid ja kilekotte tänavanurkadelt ja tühermaalt nende vahelt.
Iga järsemgi liigutus põhjustab plahvatusi peas. Tundsime kaasa välismaalastele, külmetades pärast jõulupeokoosolekut ühe ühika ukse ees. Romantismiaeg - udu, pilved - mis on ju tegelikult üks ja seesama. Romantism. Romanistika. Aga ei mingit romantikat.
Prügi lendleb õhtutuules, sellest on saanud maastiku osa. Värviline sügis. Karumsi kohukesed, sinised kilekotid, krõpsupakid ja lömmis õllepudelid. Ei mingit romantikat.
Teaduslik pool minust igatses termomeetrit, sest viieteistkümnendal novembril ei ole meie toas ikka veel kütma hakatud ja öine tuul ähvardas vägisi vana ja väsinud akna vahelt sisse tuisata ning meid endasse haarata. Käisin hommikul jooksmas, et sooja saada. Peavalu oli unes ära läinud, loodetavasti veetsin need üheksa unetundi kusagil lõunamaal. Aga prügi on ikka igal pool laiali. Tahaksin võtta ühe suure koti ja selle kõik sinna sisse toppida. Ainult et ühe aia taga, millest sisse minna ei tohi, kõvad keelusildid ees, Kaitseliidu valdus või midagi, vot just seal on kõige suurem prügihunnik üldse. Ja keegi on aia ka ära lõhkunud.
Aga pärast seda, kui ma olin poole ööni prantsuse keeles raamatuarvustust kirjutanud, sain ma aru, et tegelikult tuli internetist hoopiski üks arvustus leida ja seda analüüsida. Ma naersin enda üle - aga ainult sisemiselt, sest mu pea ei lubanud siis veel järsemaid füüsilisi liigutusi. Mõnikord on mul akadeemilisest elust küllalt, tahaks lihtsalt uskuda ja näha siiralt, ilma et liigne hulk teadmisi kõike keeruliseks ei üritaks ajada. Järgmisel hommikul aga loen mingist belgia lehest oma nõutud artikleid ja tekib joovastus, sest MA SAAN ARU!!!
Lugesin vanu kirju, endale ja endalt. Ära võta ennast liiga tõsiselt, olime ükskord veendumusele jõudnud. Naer, meri ja taevas ravivad. Isegi, kui seal kihutavad ainult madalad räbalad pilved.
teisipäev, 16. november 2010
laupäev, 13. november 2010
Nägin unes, et igal inimesel oli oma aeg. Sõitsime mööda tänavat ja kõik kellad näitasid eri aega. Alguses oli paanika: mis aeg on siis päris, kui kõigil on kellad valed? Oli ühtmoodi hall talvealgusevalgus, päikesekellast polnuks kasu, kõik oli kokkuleppe küsimus - või kokkuleppimatuse.
Siis tuli löögina vabanemine: aga las ollagi nii, aeg mõjubki inimestele erinevalt. Mõnikord tundub, et üks minut mõjub tunnina - teinekord, et aega justkui polekski, ta on ainult sekundite tiksumine või numbrite vilkumine. Mõttetud, tühised numbrid, mis on ainult üks inimeste väljamõeldis, et taltsutada hoomamatut.
Aga kui olekski nii? Inimene läheb magama ja tema aeg seiskub. Tuleb uus hommik ja see läheb edasi. Mõnikord möödub aeg kiiremini, sekundiosuti pöörleb kui segane, aga teinekord justkui seiskub. Nojah, see poleks enam ühiskond, kokkulepitud kohtumistel poleks enam sisu, tööaega ei saaks enam määratleda, inimesed ei vananeks, vaid muutuks märkamatult vanemaks.
Siis on ju võimalik nautida jalutuskäiku kell neli öösel mööda pimedat maanteed, kus loigud läigivad eikusagilttuleva kollaka helenduse valguses? On ju. - Oli ju. Peab olema. See oli minu õhtu ja minu lõunauinak hommikul kell viis, ja minu magus uinumine kell neli pärastlõunal, mis viis mu maailma, kus kõik kellad näitasid eri aega.
Aga mõnikord ma küsin küsimusi, mis tekitab küsimusi, et kas ma olen muutunud lõpmatult rumalaks või hoopis saanud aru Sokratesest, kes tunnistas, et mida rohkem ta teab, seda rohkem ta teab, et ta ei tea. Ja siis ma vahin autoaknast välja ja murran pool teed pead, kuidas ikkagi vikerkaar tekib. Kui iga piisk on prisma, siis peaks olema ju palju väikesi vikerkaari? Ja kui valgus, mida meie näeme, on tegelikult nii väike osa spektrist, kas siis vikerkaar tegelikult "läheb edasi" mõlemalt poolt? Et lillale järgneb ultraviolett ja punasele infrapuna? Miks igakord ei ole vikerkaart, kui vihma sajab ja päike paistab? Ja kui see oli Jumala leping NOaga, siis kas enne ei olnud üldse vikerkaart olemas?
Ja kuidas ikkagi on nii, et vangid elavad vanglas paremini kui pensionärid oma kodus? Kas ühiskond on allakäinud? Kas keegi üldse saab sinna midagi parata?
Kas on mõtet üritada? Mille nimel? Kust leida üles oma kadunud elu?
Mina leidsin ükskord. Pärast seda oli mul tunne, nagu oleks kogu mu elu kuidagi selle sündmuse poole kaldu olnud. Nagu ma oleks kogu aeg sinnapoole teel olnud. Ja isegi kui see laias plaanis ei muuda midagi (pensionärid jäävad vaeseks, koolipidudelt minnakse edasi jooma, raha jaguneb ühiskonnas ebavõrdselt ja inimesed tapavad, varastavad, petavad ja jätavad maha) - minus endas on toimunud märgatavad muutused. Ma olen hakkanud hoolima. Ja ma sooviks seda teistele inimestele ka - pääsemist kibestumisest, enesehaletsusest ja vihast, mida kantakse endaga järjest rohkem ja rohkem kaasas. See ei ole ärapöördumine oma sõpradest ja elust. See on teadmine, et paremini on võimalik. Kindlus, et sa oled maailmas just seal ja selline, nagu peab. Rõõmuga. Vot seda tähendaski pääsemine.
Ja sellest saab nädala pärast aasta.
reede, 29. oktoober 2010
The secret of writing is to write.
Tahaksin üles kirjutada oma kurbuse, oma tühisuse, oma tühjuse, selle justkui naeltega seinale lahti laotada, kõik piirjooned avali, kõik varjud pingule tõmmatud, midagi ei jää peitu, et midagi ei saaks enam kummitada, et see oleks seal kujutletava seina peal üles riputatud, vabalt näha ja naerda, näha, et see polegi nii suur ja hoomamatu, et sellest saab üle.
Aga vot ei oska. See põgeneb mu eest, niipea kui panen käed klahvidele, et kirjutama hakata. Ja Ühest filmikatkendist kummitab: "The secret of writing is to write." Ärgitavalt, ärritavalt. Miks sa ei kirjuta, hing? Miks sa lased oma elu mööda ega pane seda paika??
Kui ei paneks, polekski nagu midagi juhtunud - poleks aega, poleks sündmusi. Jupid elust libiseks käest. Võib-olla on see haigus. Salakaval, ligihiiliv haigus, mida ei oskagi pidada halvaks, kuni ta tuleb ja sööb su täielikult ära ja siis oled üleni kirjutamisevajaduse kütkes ega pääse sealt parimagi tahtmise juures välja.
Kirjutamine on kirjutamine enesest, paratamatult. Võib-olla see aitab aru saada, mida me selle suure mõistatusega, mille nimi on "mina ise", peale peaksime hakkama. Kirjutame tähti ja näitame seda uhkusega emale. Vaata, mida ma juba oskan! Vaata, kui osav ma olen! Oma nimi on esimene, mida tavaliselt kirjutada osatakse. Ma kirjutan, järelikult olen olemas. Jätan endast maha jälgi, mis viitavad justnimelt minule ja mitte kellelegi muule.
Graffiti olevat algselt olnud samasugune jälg endast, isikupärane märk, mis ütleb teistele: MINA OLIN SIIN. Jälg kujunes aegapidi keerulisemaks sõnumiks. Mina arvan, mina talletan. Vaadake ja teadke, mida ma tunnen!
Kui kirjutame kirju, siis me kirjutame samuti ainult endast. Mul läheb hästi. Tegin seda ja seda ja seda. Kirju on hea kirjutada, sest võib olla kindel, et keegi loeb neid jäägitu tähelepanuga. Miks ta ei peakski, kui see on ainult t e m a l e kirjutatud kiri, ainuisikuliselt - milline austusavaldus!
Võib-olla mõtled nüüd, et ei, nii ka päris ei ole. Elu ei toimiks, kui kõik mõtleks ainult endale. Aga paistab, et me oleme kõik suuremad egoistid, kui me endale tunnistada tahaks - kogu maailm keerleb ainult minu ümber. Mis on ka paratamatu, sest me ei saagi ju midagi kogeda väljaspoolt ennast. Ei saa näha maailma ei kärbse, Andrus Kivirähu ega oma parima sõbra silmade läbi - kui sa pole ei kärbes, Andrus Kivirähk ega oma parim sõber.
Me loeme raamatuid, aga ainult selliseid, mis seostavad meie endiga. Raamatuid, mis ütlevad meile midagi. Tõsi, mitte otseseselt - tõenäoliselt ma ei leia ei "Sõjast ja Rahust" ega "Väikesest Printsist" kohta, kuhu oleks kirjutatud: PS! Ainult Terjele! Aga ridade vahele peidetud sadadest tähendusest leiame midagi, mis käib justnimelt meie endi ja mitte kellegi teise kohta. Kõik, mis on kirjutatud, on kirjutatud minust, minule, minu pärast.
Võib-olla Sa loed seda blogi ka sellepärast, et leida siit mingeid viiteid endale? Ära tunne end halvasti, me kõik teeme seda. Mina teen seda. Kirjutan, järelikult olen olemas - või olen kirjutatud, järelikult olen olemas.
kolmapäev, 27. oktoober 2010
Veel üks päev voolab
hommikust õhtuks
küünal põleb ja
kell tiksub armutult
juba ööd
lõpetan tööd
mida tööks nimetada ei tohikski
ja muusika voolab olematusest
olematusse
algab ja lõpeb
ja siis on kõik täiesti vait.
kui naaber kõrvaltoas ainult köhikski!
siis ehk ei tunduks
mu pesa kesk kollaseid seinu
nii üksik ja
mahajäet' paik
reede, 22. oktoober 2010
pühapäev, 10. oktoober 2010
Ma tahtsin jala koju minna. Nagu vanasti. Ma tean jah, et ei ole enam vanasti, aga ma tahan teada, mis on veel alles nii nagu vanasti. Sina ehk ei ole. Inimesed üldse muutuvad nii kiiresti ja nii palju, et raske on jääda alles. Aga kohad ei muutu ju. Ja ehk see tunne siis ka, kui kõndida keset pimedust mööda seda teed, mis viib sealt metsade ja heinamaade vahelt koju. Nagu vanasti.
Siis nad olidki kõik läinud. Minu ees ja taga oli udu ja kõik minevik ja tulevik oli vajunud ühtlaselt musta vutlari sisse. Maa sulas aeglaselt taevaks ja kusagil olid isegi tähed, needki kuidagi vatised. Kuidas ma sain aru, et ma kõnnin mööda teed, et ma ei astu aukudesse ega koperda vastu kive? Vaistu järgi, mingi seletamatu teejuhi järgi, mille kohta võib öelda sisetunne või püha vaim või---
Nii nagu alati. Nii nagu tookord hästi ammu, kui ma järsku teadsin, et nüüd ma hakkan pärnus elama, nüüd ma lähen sinna kooli, nüüd ma lähen orkestrisse. Nüüd ma olen Tartus ja õpin asja, mida ma poleks kunagi arvanud. Jälle sama ootamatu pööre, jälle sama loogiliselt põhjendamatu. Elma rääkis alati, et vaistuga arvatu läheb küll enamjaolt täppi, aga mõnikord võib ikkagi puusse panna. Ja noh, ma olen pannud ka, mitte vähe. Aga ikkagi ilmuvad uued tulevikud tundmatusest järsult nagu tänavapostid öisel maanteel udust. Tulevad ja muutuvad äkki nii selgeks ja siis lähevad mööda ja kaovad olematusse. Olematusse? Ei, need on ju alles, mina olen see, kes läheb mööda teed edasi. Koju, või kuhugi. Kuhugi. Kas elus kehtib ka see reegel, et kui sul on ükskõik, kus sa oled, siis ei saa sa ka ära eksida?
Aga kuidas saab olla ükskõik või mitte ükskõik, kui kõik, mis ees on, on ainult ühtlane must, mis muutub kõrgemal ühtlaselt halliks, ja kusagil kõrguses on isegi tähed - aga need on liiga kaugel.
...Ce n'est pas ta faute
c'est ton héritage...
Ma olen neid laule kuulanud küll juba. Päris kaua. Mis siis, et ma pole tegelikult neist aru saanud. Tekitab Sokratese tunde- ma tean, et ma ei tea midagi. Keelest. Aga mõnikord ikka tundub, et kohekohe tuleb teadmine. Ja kusagilt keset laulu hakkan äkki aru saama, mida Benjamin Biolay või Adrienne Pauly või Chistophe Maé või kes parajasti oma laulu mõne reaga ütles. Või siis teine variant, et ma kujutan seda ette.
...See pole sinu viga,
see on (lihtsalt) sinu pärand...
Esimestel hetkedel tänavatulede valguses tahtsin tagasi sinna pimedasse, kus kõik oli korraga lähemal ja kaugemal, koos.
Aga maailm muutub üha väiksemaks ja tühjemaks, kuigi kõik imed on tas endiselt sees...
Kas kunagi päriselt saab nii olla, et kõik on koos?
Siis nad olidki kõik läinud. Minu ees ja taga oli udu ja kõik minevik ja tulevik oli vajunud ühtlaselt musta vutlari sisse. Maa sulas aeglaselt taevaks ja kusagil olid isegi tähed, needki kuidagi vatised. Kuidas ma sain aru, et ma kõnnin mööda teed, et ma ei astu aukudesse ega koperda vastu kive? Vaistu järgi, mingi seletamatu teejuhi järgi, mille kohta võib öelda sisetunne või püha vaim või---
Nii nagu alati. Nii nagu tookord hästi ammu, kui ma järsku teadsin, et nüüd ma hakkan pärnus elama, nüüd ma lähen sinna kooli, nüüd ma lähen orkestrisse. Nüüd ma olen Tartus ja õpin asja, mida ma poleks kunagi arvanud. Jälle sama ootamatu pööre, jälle sama loogiliselt põhjendamatu. Elma rääkis alati, et vaistuga arvatu läheb küll enamjaolt täppi, aga mõnikord võib ikkagi puusse panna. Ja noh, ma olen pannud ka, mitte vähe. Aga ikkagi ilmuvad uued tulevikud tundmatusest järsult nagu tänavapostid öisel maanteel udust. Tulevad ja muutuvad äkki nii selgeks ja siis lähevad mööda ja kaovad olematusse. Olematusse? Ei, need on ju alles, mina olen see, kes läheb mööda teed edasi. Koju, või kuhugi. Kuhugi. Kas elus kehtib ka see reegel, et kui sul on ükskõik, kus sa oled, siis ei saa sa ka ära eksida?
Aga kuidas saab olla ükskõik või mitte ükskõik, kui kõik, mis ees on, on ainult ühtlane must, mis muutub kõrgemal ühtlaselt halliks, ja kusagil kõrguses on isegi tähed - aga need on liiga kaugel.
...Ce n'est pas ta faute
c'est ton héritage...
Ma olen neid laule kuulanud küll juba. Päris kaua. Mis siis, et ma pole tegelikult neist aru saanud. Tekitab Sokratese tunde- ma tean, et ma ei tea midagi. Keelest. Aga mõnikord ikka tundub, et kohekohe tuleb teadmine. Ja kusagilt keset laulu hakkan äkki aru saama, mida Benjamin Biolay või Adrienne Pauly või Chistophe Maé või kes parajasti oma laulu mõne reaga ütles. Või siis teine variant, et ma kujutan seda ette.
...See pole sinu viga,
see on (lihtsalt) sinu pärand...
Esimestel hetkedel tänavatulede valguses tahtsin tagasi sinna pimedasse, kus kõik oli korraga lähemal ja kaugemal, koos.
Aga maailm muutub üha väiksemaks ja tühjemaks, kuigi kõik imed on tas endiselt sees...
Kas kunagi päriselt saab nii olla, et kõik on koos?
kolmapäev, 6. oktoober 2010
Ma mõtlen nüüd.
Üks amps muusikat, üks tükk prantsuse grammatikat.
Kas ma olen vanaks saanud? Või vanaks jäänud?
Kas elu on ilus? Kas mina olen hetketi pime või on ime, et ma üldse näen?
Ma otsustasin ühel hommikul, et ma ei tapa enam oma aega. Tõusin üles ja läksin jooksma. Mingi surnuaedade rajoon oli. Üks väike poiss lehvitas mulle aknast. Tädikesed riisusid lehti, kopajuhid liigutasid mulda. Sörkisin kusagilt mäest alla - varahommikune kaste õunapuudel - punased liivakivisse kraabitud nimed - kollased ladvad. Seal ma olin, jooksin läbi aja ja ruumi, kell oli pool üheksa hommikul ja minusse tuli rõõm.
Ema helistab ja küsib, kuidas mul läheb. Ma olen jälle segaduses. Mitte midagi erilist, ütlen. Käisin koolis. Nagu ikka. Mida siis kahe päeva jooksul nii palju juhtuda saabki?
Tegelikult ma lihtsalt ei suuda minna sinna lainele ja kirjeldada talle seda, miks tegelikult ühes hetkes juhtub nii lõpmatult palju korraga, et pole mingit tähtsust, kas mööda läheb kaks päeva või kaks kuud. Kogu aeg on maailm imesid täis.
Istusin ühel kännul jõe ääres ja kuulasin, kuidas autod sõitsid minu ümber. Ühtlane linnaümin. Ja jõgi. Vastu päikest peaaegu must. Ja siis vajus päike puude taha ja mind hammustati varju sisse. Kolm meetrit kõrgemal kaldal oli uuesti päike. Mõneks ajaks. Ja viiendal korrusel libises ta mööda seinu olematusse. Veel üks päev. Mitte midagi erilist. Nii palju erilist.
Nüüd ma õpin. Niivõrd kuivõrd. Sest mõnikord tulevad virtuaalsed inimesed ja tuletavad meelde midagi olulist. Inimesed on nagu võrk. Sa isegi ei tea, kuidas sa kõigiga seotud oled, aga see on väga oluline, et oled.
Ahjaa, ma õpin, õigus küll. Article partitif. Les idiomes. Täna pidi filmiõhtu olema. Aga mul tunne, et mul on vaja üht õhtut kodus, oma Karl Jenkinsi või Jamie Cullumiga. Tass kohvi ja oma mull. Mõnikord on maailm lihtsalt mõnus.
Üks amps muusikat, üks tükk prantsuse grammatikat.
Kas ma olen vanaks saanud? Või vanaks jäänud?
Kas elu on ilus? Kas mina olen hetketi pime või on ime, et ma üldse näen?
Ma otsustasin ühel hommikul, et ma ei tapa enam oma aega. Tõusin üles ja läksin jooksma. Mingi surnuaedade rajoon oli. Üks väike poiss lehvitas mulle aknast. Tädikesed riisusid lehti, kopajuhid liigutasid mulda. Sörkisin kusagilt mäest alla - varahommikune kaste õunapuudel - punased liivakivisse kraabitud nimed - kollased ladvad. Seal ma olin, jooksin läbi aja ja ruumi, kell oli pool üheksa hommikul ja minusse tuli rõõm.
Ema helistab ja küsib, kuidas mul läheb. Ma olen jälle segaduses. Mitte midagi erilist, ütlen. Käisin koolis. Nagu ikka. Mida siis kahe päeva jooksul nii palju juhtuda saabki?
Tegelikult ma lihtsalt ei suuda minna sinna lainele ja kirjeldada talle seda, miks tegelikult ühes hetkes juhtub nii lõpmatult palju korraga, et pole mingit tähtsust, kas mööda läheb kaks päeva või kaks kuud. Kogu aeg on maailm imesid täis.
Istusin ühel kännul jõe ääres ja kuulasin, kuidas autod sõitsid minu ümber. Ühtlane linnaümin. Ja jõgi. Vastu päikest peaaegu must. Ja siis vajus päike puude taha ja mind hammustati varju sisse. Kolm meetrit kõrgemal kaldal oli uuesti päike. Mõneks ajaks. Ja viiendal korrusel libises ta mööda seinu olematusse. Veel üks päev. Mitte midagi erilist. Nii palju erilist.
Nüüd ma õpin. Niivõrd kuivõrd. Sest mõnikord tulevad virtuaalsed inimesed ja tuletavad meelde midagi olulist. Inimesed on nagu võrk. Sa isegi ei tea, kuidas sa kõigiga seotud oled, aga see on väga oluline, et oled.
Ahjaa, ma õpin, õigus küll. Article partitif. Les idiomes. Täna pidi filmiõhtu olema. Aga mul tunne, et mul on vaja üht õhtut kodus, oma Karl Jenkinsi või Jamie Cullumiga. Tass kohvi ja oma mull. Mõnikord on maailm lihtsalt mõnus.
esmaspäev, 4. oktoober 2010
neljapäev, 30. september 2010
Toit...Mingi ürgne metsik instinkt minus tekitab tunde, et enne pimedat ja täiesti uskumatult külmana tunduvat talve tuleb hakata SÖÖMA. Nii ma käin ringi ja elan oma elu, nii et üks väike nälg istub pidevalt õlal.
Täna sai väike nälg tünga.
Olin alustamas ühte oma igavestest jalutuskäikudest kesklinnast Vanemuise tänava suurele loengule. Nälg peksis. Teadsin, et seal kuskil peab olema üks Comarket, ja Comarketid on teatavasti päris sõbralikud poed, sest isegi vaene tudeng jõuab sealt midagi osta. Otsustasin proovida piparmündimaitselisi präänikuid. Kõlas põnevalt.
Hmm...väike veerandtund sügisvärvilist jalutuskäiku tundus just präänikutevõrra meeldivam ettevõtmine, kui ma poolel teel avastasin, et parajasti käesolev präänik on kuidagi kahtlaselt roheline. Piparmünt? Lähem vaatlus ja loogiline mõtlemine seostatud elementaarsete bioloogiakogemustega näitasid, et rohelisus oli kahtlaselt niidilise koostisega. Nojah! Ma just olingi jõudmas eksistentsiaalse küsimuseni, et miks "piparmündimaitselised präänikud" nii mürgiselt lõhnavad. Optimistliku lootusega, et ehk täna ma veel ei sure, viskasin järelejäänud kolm "piparmünti" sobivalt rohekasse prügikasti ja polnud tervelt tund aega näljane. Ehk oli see hoopis penitsilliin, mis asus energiliselt tööle nohubakterite ja muude selliste ebasoovitavate batsilluste vastu..? Lootus jääb.
Siiamaani olen elus, ühes tükis ja sotsiaalsed võimed säilinud, sest - hämmastav, aga inimesed ikkagi tunnevad päriselt mõnikord huvi, kuidas tuttavatel nägudel läheb.
Mitte et ma sellepärast käiks mööda tänavaid ja kohti. Tänavad ja kohad on lihtsalt ägedad siin. Jalutasin täna mööda Tähe tänavat kodu poole, kiiret polnud, sest ma olingi kodus. Taevas oli täis rebitud äärtega pilvepalle, mis sõitsid üle tähtkujude, puud olid rohelised ja kollased ja pruunid. Tänavavalgused muutsid maailma natuke kurvaks ja ilusaks. Täna on vist päev, kus ma ei nuta.
Ja täna oli muusika. Lapselik tegemiserõõm, rõõm muusikast, mida saab ise teha. Tahaksin juba oma klaveri taga, tahaksin juba laupäeval sinna, kus on ka kodu, kus on muusika, kus on kõik need inimesed, kellest jäi ka tühi auk järele. Seda auku pole tänavad ja kohad täitnud, seda tuleb seal täitmas käia. Jälle mõneks ajaks ära.
Tasakaalu mõttes on hea lihtsalt istuda voodi peal ja mõelda, mis kõik on olnud, mille eest tänulik olla. Tegelikult. Hoolimata neist hetkedest, mil on tunne, et ma olen hoopis üks paks hall vihmapilv. Aga pilve taga on päike! Ja päike SÄRAB.
Täna sai väike nälg tünga.
Olin alustamas ühte oma igavestest jalutuskäikudest kesklinnast Vanemuise tänava suurele loengule. Nälg peksis. Teadsin, et seal kuskil peab olema üks Comarket, ja Comarketid on teatavasti päris sõbralikud poed, sest isegi vaene tudeng jõuab sealt midagi osta. Otsustasin proovida piparmündimaitselisi präänikuid. Kõlas põnevalt.
Hmm...väike veerandtund sügisvärvilist jalutuskäiku tundus just präänikutevõrra meeldivam ettevõtmine, kui ma poolel teel avastasin, et parajasti käesolev präänik on kuidagi kahtlaselt roheline. Piparmünt? Lähem vaatlus ja loogiline mõtlemine seostatud elementaarsete bioloogiakogemustega näitasid, et rohelisus oli kahtlaselt niidilise koostisega. Nojah! Ma just olingi jõudmas eksistentsiaalse küsimuseni, et miks "piparmündimaitselised präänikud" nii mürgiselt lõhnavad. Optimistliku lootusega, et ehk täna ma veel ei sure, viskasin järelejäänud kolm "piparmünti" sobivalt rohekasse prügikasti ja polnud tervelt tund aega näljane. Ehk oli see hoopis penitsilliin, mis asus energiliselt tööle nohubakterite ja muude selliste ebasoovitavate batsilluste vastu..? Lootus jääb.
Siiamaani olen elus, ühes tükis ja sotsiaalsed võimed säilinud, sest - hämmastav, aga inimesed ikkagi tunnevad päriselt mõnikord huvi, kuidas tuttavatel nägudel läheb.
Mitte et ma sellepärast käiks mööda tänavaid ja kohti. Tänavad ja kohad on lihtsalt ägedad siin. Jalutasin täna mööda Tähe tänavat kodu poole, kiiret polnud, sest ma olingi kodus. Taevas oli täis rebitud äärtega pilvepalle, mis sõitsid üle tähtkujude, puud olid rohelised ja kollased ja pruunid. Tänavavalgused muutsid maailma natuke kurvaks ja ilusaks. Täna on vist päev, kus ma ei nuta.
Ja täna oli muusika. Lapselik tegemiserõõm, rõõm muusikast, mida saab ise teha. Tahaksin juba oma klaveri taga, tahaksin juba laupäeval sinna, kus on ka kodu, kus on muusika, kus on kõik need inimesed, kellest jäi ka tühi auk järele. Seda auku pole tänavad ja kohad täitnud, seda tuleb seal täitmas käia. Jälle mõneks ajaks ära.
Tasakaalu mõttes on hea lihtsalt istuda voodi peal ja mõelda, mis kõik on olnud, mille eest tänulik olla. Tegelikult. Hoolimata neist hetkedest, mil on tunne, et ma olen hoopis üks paks hall vihmapilv. Aga pilve taga on päike! Ja päike SÄRAB.
esmaspäev, 27. september 2010
On jälle sügis - kollane, kollasem, veel kollasem. Kõik on muutunud ja
ei ole ka. Maailm on ringiga tagasi seal, kus ta vähemalt korra juba on
olnud. Ja maailmas on sõnad ja pildid, tohutul hulgal sõnu ja pilte,
määratult erinevaid. Nii lihtne on kaduda, ära eksida. Inimmõistus on
piiratud. Mitte kunagi ei suuda ta haarata kõike, isegi kui ta arvab,
et on sellele päris lähedal.
Uus linn. Otsin ennast. Nii palju on veel vaja läbi uurida. Puiesteed,
mis tilguvad sulasügist, punased ja kollased linnatuled, võõrad majad,
võõrad tänavad. Pink Floyd ja Cinematic Orchestra. Jalutan keset
keskööd läbi linna, mul on filmi tunne. Tead küll, säärane tunne, kui
keegi sõidab bussiga ja vaatab oma peegeldust aknalt, mis on täis
oranžilt kumavaid vihmapiisku. Minevik on kadunud. Inimpsüühika on
mõistatuslik asi. Lihtsalt võtab kätte ja kustutab kõik mälestused ära.
Sa tead, mis elu sa oled elanud, aga sa tead seda, nagu oleks see
juhtunud kellegi võõraga. Lihtsalt kui jutustus. Nagu raamatud. Ja sa
näed hästi palju unenägusid, mis vahel tunduvad nagu päriselu ja siis
läheb peaaegu segamini. Kõik tunded on uued, aga kantud mingist
valusast tuimusest. Ja siis sa hästi nagu ei tea. Ei tea, kas julged.
Sest elu on nii pagana valus ja ilus korraga. Ja seda on ainult üks.
Vahel ma nagu ärkan ja imestan - aga ma olen ju alles. Ja kõik teised
on ka alles. Inimesed on hämmastavalt vastupidavad. Nii tahaks hüüda -
ma ei jõua enam! - aga ikka jõuad. Ja ikka läheb elu edasi. Seesama
elu. Ainult et juba üsna täissoditud lehena. Maailm on väga habras.
Sa võid vastu pidada, aga pole enam kunagi nii terve ja puhas kui enne.
Nii täis lootust ja usku. Naiivset lihtsat lapselikku usku, et kõik on
võimalik ja et maailm on ilus ja lõpmata.
Ma tahaksin andeks paluda. Kõigi käest. Kuigi see pole nii lihtne, et
kirjutad kuhugi internetti "Andke andeks" ja ongi korras. Ma tean, et
ei ole. Et minu kahjutunne ei muuda midagi olematuks. Aga ma ei taha ka
uskuda, et nii ongi siis nüüd kõik lõpuni katki. MA keeldun.
Protesteerin. Nii palju usku minus on. Usku, et siin maailmas on
võimalik elada. Et on võimalik, et on olemas suhted, mis ei tee haiget,
vaid teevad terveks. Et on võimalik imestada maailma üle, kui palju
hämmastavat siin on ja rõõmu tunda kõige juhuslikumate asjade üle.
Veetsin nädalavahetuse oma kaheaastase täditütre ja tema emaga. Kas
tema maailm on lihtne? Ta kilkab rõõmust, kui keegi on nõus temaga
kuku-mängu mängima. Ta joonistab vildikatega kõhu peale "mimmisid" ja
"nännasid", ta on lohutamatu, kui ta kukub ja saab haiget. Aga mis me
siis teistmoodi oleme? Nutame, kui kukume, isegi kui teame, et see
läheb üle. Tunneme rõõmu, kui keegi tuleb meiega koos. Teeme ja tunneme
rahulolu, et oleme teinud. Loomisrõõmu. Kui elu olekski nii lihtne!
***
Vihma sajab... Sügist õhkub. Kollaseid lehti. Märja muru lõhna. Viimane tõenäoliselt, mis sel aastal niidetakse. Kaks luike Anne kanali mahajäetud kaldal. Bussi number viis mõtlik undamine. Linnatuled. Tuul. Veel saab tunda rõõmu liikumisest, õhust. Sada kaheksakümmend kilomeetrit. Möödavilksatavad kohanimed. Autod. Ikka-rõõmsalt-matkasell mõõdab-maanteepaela. Ja ma olin õnnelik, rohkem kui korraks. Ma olin tuul. Ma liikusin edasi. Ma olin elus. On jälle uus sügis...
ei ole ka. Maailm on ringiga tagasi seal, kus ta vähemalt korra juba on
olnud. Ja maailmas on sõnad ja pildid, tohutul hulgal sõnu ja pilte,
määratult erinevaid. Nii lihtne on kaduda, ära eksida. Inimmõistus on
piiratud. Mitte kunagi ei suuda ta haarata kõike, isegi kui ta arvab,
et on sellele päris lähedal.
Uus linn. Otsin ennast. Nii palju on veel vaja läbi uurida. Puiesteed,
mis tilguvad sulasügist, punased ja kollased linnatuled, võõrad majad,
võõrad tänavad. Pink Floyd ja Cinematic Orchestra. Jalutan keset
keskööd läbi linna, mul on filmi tunne. Tead küll, säärane tunne, kui
keegi sõidab bussiga ja vaatab oma peegeldust aknalt, mis on täis
oranžilt kumavaid vihmapiisku. Minevik on kadunud. Inimpsüühika on
mõistatuslik asi. Lihtsalt võtab kätte ja kustutab kõik mälestused ära.
Sa tead, mis elu sa oled elanud, aga sa tead seda, nagu oleks see
juhtunud kellegi võõraga. Lihtsalt kui jutustus. Nagu raamatud. Ja sa
näed hästi palju unenägusid, mis vahel tunduvad nagu päriselu ja siis
läheb peaaegu segamini. Kõik tunded on uued, aga kantud mingist
valusast tuimusest. Ja siis sa hästi nagu ei tea. Ei tea, kas julged.
Sest elu on nii pagana valus ja ilus korraga. Ja seda on ainult üks.
Vahel ma nagu ärkan ja imestan - aga ma olen ju alles. Ja kõik teised
on ka alles. Inimesed on hämmastavalt vastupidavad. Nii tahaks hüüda -
ma ei jõua enam! - aga ikka jõuad. Ja ikka läheb elu edasi. Seesama
elu. Ainult et juba üsna täissoditud lehena. Maailm on väga habras.
Sa võid vastu pidada, aga pole enam kunagi nii terve ja puhas kui enne.
Nii täis lootust ja usku. Naiivset lihtsat lapselikku usku, et kõik on
võimalik ja et maailm on ilus ja lõpmata.
Ma tahaksin andeks paluda. Kõigi käest. Kuigi see pole nii lihtne, et
kirjutad kuhugi internetti "Andke andeks" ja ongi korras. Ma tean, et
ei ole. Et minu kahjutunne ei muuda midagi olematuks. Aga ma ei taha ka
uskuda, et nii ongi siis nüüd kõik lõpuni katki. MA keeldun.
Protesteerin. Nii palju usku minus on. Usku, et siin maailmas on
võimalik elada. Et on võimalik, et on olemas suhted, mis ei tee haiget,
vaid teevad terveks. Et on võimalik imestada maailma üle, kui palju
hämmastavat siin on ja rõõmu tunda kõige juhuslikumate asjade üle.
Veetsin nädalavahetuse oma kaheaastase täditütre ja tema emaga. Kas
tema maailm on lihtne? Ta kilkab rõõmust, kui keegi on nõus temaga
kuku-mängu mängima. Ta joonistab vildikatega kõhu peale "mimmisid" ja
"nännasid", ta on lohutamatu, kui ta kukub ja saab haiget. Aga mis me
siis teistmoodi oleme? Nutame, kui kukume, isegi kui teame, et see
läheb üle. Tunneme rõõmu, kui keegi tuleb meiega koos. Teeme ja tunneme
rahulolu, et oleme teinud. Loomisrõõmu. Kui elu olekski nii lihtne!
***
Vihma sajab... Sügist õhkub. Kollaseid lehti. Märja muru lõhna. Viimane tõenäoliselt, mis sel aastal niidetakse. Kaks luike Anne kanali mahajäetud kaldal. Bussi number viis mõtlik undamine. Linnatuled. Tuul. Veel saab tunda rõõmu liikumisest, õhust. Sada kaheksakümmend kilomeetrit. Möödavilksatavad kohanimed. Autod. Ikka-rõõmsalt-matkasell mõõdab-maanteepaela. Ja ma olin õnnelik, rohkem kui korraks. Ma olin tuul. Ma liikusin edasi. Ma olin elus. On jälle uus sügis...
esmaspäev, 6. september 2010
esmaspäev, 23. august 2010
Kuidas käia seenel?
Kõigepealt otsi välja nii suur pang, et mahuksid sinna peaaegu ise ka sisse.
Siis otsi välja kõige koledamad riided, mis kodus olemas on.
Siis mine metsa.
Pildista seeni, kuna nad on kõik ussitanud, jäta korjamata.
Otsi paaniliselt mööda metsa ringi joostes levi, et ema muretsema ei hakkaks, et te olete mõlemad ära eksinud.
Mine kümne seenega koju, puhasta ära ja ole endaga rahul, et oled jälle teinud midagi looduslähedast ja tublit.
laupäev, 10. juuli 2010
Kui kõik on liiga hästi, kas see siis üldse on? Nädal aega oma aastatepikkusest elus võid ju uskuda, et ongi võimalik elada terve elu õnnelikuna, aga siis tulevad teised, ja puhtast solidaarsusest oledki koos nendega õnnetu edasi. Seda nimetatakse armastuseks.
Hando Runnel ütles: Kui inimene on juba iseendast ka tüdinud, siis ta hakkab filosofeerima. Õige kah. JA enamik filosofeerijaid on isegi ülejäänud maailmast tüdinud. Sellepärast nad üritavadki sellele kuidagi omaenda konstruktsiooni külge panna. Ega nad ei leia vastuseid. HEa, kui nad küsimusigi leiavad. Ainult, et olematuid vastuseid otsides läheb neil muidu iseendaga igav olnud elu pisut kiiremini.
Ja Oscar Wilde ütles: Igaüks tapab selle, keda armastab. Ma parema meelega ei usu, et see kah õige on. MA olen juba liiga surnud nende paari armastuse pärast, mis sinna etappi on jõudnud.
Aga paljud on veel öelnud, kõiki ei tsiteeritagi, neil pole kuulsat nime küljes ja seetõttu pole tsiteerimist väärt. Mis laused ise väärt on, pole vist nii tähtis.
Sellepärast inimesed ei tahagi väga teisi kuulata, sest ennast peetakse alati targemaks - ükskõik, mida öeldakse.
See maailm on üks kummaline koht. Aina vaata ja imesta.
neljapäev, 29. aprill 2010
Udu.
Niiskus, mis lõikab mingil salapärasel moel luust ja lihast läbi, tekitab külmavärinaid, mille vastu ei aita mitte miski.
Tuul, mis teeb tummaks, sest kõik sõnad külmuvad enne kinni, kui suust välja jõuavad.
Hall, mis paneb kapuutsi pähe tõmbama ja võtab maailmast ära kõik värvid.
Toas on hubane, toas on soe. Lamp põleb ja on mõnus rammestav vaikus. Tuba on suhteliselt korras, keegi on viitsinud raamatud ritta panna ja vaiba sirgu tõmmata. Tuba on väike, aga kodune, eriti, kui väljas on hall ja tuul ja niiskus.
Vaikelu. Üks loeb raamatut, teine lõpetas klaveriga. Keegi ei viitsi nalja teha, pole naljapäev, hüppama ei kisu. Kus sa oled, suur rõõm, mis paneb tantsima ja laulma ja naerma, nii eredalt särama, et kogu tuba, kogu hing on seda kiirgust täis?
Otsin rõõmu laua alt ja kardina tagant, aga ei, seal on ainult mõned üksildased tolmurullid, kel on õnnestunud end lapi eest varjata. Otsin külmkapist, aga see on tühi ja külm nagu aknatagune tuimalt mürisev tänav, otsin riiuleist, aga makaronid on vait ja paigal, otsin klaverist, aga kolmkõlad on täna tumedad, otsin raamatutest, aga nad ei kõnele täna minuga. Mis on juhtunud?
Toas on hubane, toas on soe. Ka siis, kui väljas on hall - eriti just siis. Rõõm on ka alles, sest tema kodu ja tuba on sinu enda südames, isegi kui väljas on kõik hall ja udune ja niiskus tahab pääseda luuüdini. Kui süda on soe, ei siis ära külmu!
kolmapäev, 28. aprill 2010
Mis tunne on olla kajakas ja oodata muuli viimastel kividel surma, teades, et see murtud tiib ei parane mitte kunagi ja mitte midagi ei saagi lihtsalt sinna parata?
Aga päike loojub, nagu oleks maailmal põhjust pidutseda, nagu oleks igaviku kõige ilusam õhtupoolik. Kaks tüdrukut tulid eiteakust ja istusid muuli lõppu, vaatasid tuulega tõtt ja silitasid silmadega sügavsinist säbrutavat vett. Tulid, ja murtud tiivaga kajakas üritas põgeneda, aga kõik, mida ta teha suutis, oli kukkuda kivist mööda kevadiselt jahedasse vette ja siis uuesti kivile komberdada.
Silmitsesime üksteist - kajakas, allunud oma saatusele, ja mina, natuke nagu piinlikkustki tundes, et minu tiivad on terved ja ma võin nautida seda kevadet ja päikest ja rõõmu ja mul on veel palju ees. Justkui see oleks ebaõiglane. Justkui ma oleks tema eest midagi ära võtnud ja vastutaks selle eest.
Aga ei ole ju. Kõik, mis mul on, on saadud kingituseks, sest välja teenida ei suudaks ma seda elu sees. Ei saa ju süüdistada kingituste jagajat ebaõigluses, kui ta heldus on nõnda suur, et ta mõnele teeb ekstrasuure kingi. Hoopis tänulik peaks olema. Elu on kingitus.
Tüdrukud muulilt pöördusid ümber ja hüplesid mööda kivisid tagasi ranna poole, meri jäi neist selja taha lohutama oma üüratusega kajakat, kes ootas vaikides surma.
reede, 23. aprill 2010
Tere taas.
Inimene pole arvuti jaoks - arvuti on ometi inimese jaoks. JA kui inimesel arvutit vaja ei ole, siis ta seal ju passima ei pea, eksole. Mina vist ei mõtle enam klaviatuuriga, sest seda ei ole enam vaja - sellest ka need augud blogis. Keegi vist puudust pole tundnud? :) Viimasel ajal olen ma rohkem rääkinud, kuulanud ja elanud kui võib-olla kogu oma eelnenud elu jooksul kokku. Ja ma ei kahetse ega kurvasta, sest et ma pole enam kadunud - ma olen leidnud ja ma olen leitud. Hämmastavalt hea on, ja iga päev tuleb midagi uut, mille üle hämmastuda ja tänulik ja õnnelik olla.
Kevad on tulnud. Kõnnin mööda sissekulunud rada Kesklinnast Ülejõele, on juba pime, tumedas idataevas on hallid pilved ja läänepoolsemas heledas tumesinised. ÖÖvärvidest on jõkke jäänud pikad sabad, külm surub käed tugevamini taskutesse ja mütsi pähe. Hiline linn on vaikne, tuultki pole. Rahu aeg.
Filosoofia arvestuseks õppimine käis Karl Jenkinsi "Rahumissa" saatel, võtsin aga uue teema ette ja kuulasin teist, viiendat, kümnendat korda "Sanctust" ja "Benedictust". Et siis nii ilusasti võib kõlada koorimuusika! Ring out the thousand years of war...Ring in the thousand years of peace! Sest tõepoolest, mis on väärt enamat kui rõõm ja rahu, mis on igavene ja püsiv ja kindel baas kogu elule. Ei saa mustust peita mustusega ega haisu peletada teise haisuga. Ainus viis oma elamine ja oma hing puhtaks saada on see ära koristada. Siis alles saab see tõeliselt särada.
Selle koristamisega ma siis nüüd üritangi tegeleda. Hea tunne on avastada, kui ilusat sinist tooni on vannitoa põrand t e g e l i k u l t või mismoodi näeb välja tuba, kus on ainult olulised asjad ja need on omal kohal. Mis tunne on tunda end puhta ja kiirgavana, ilma et kusagil määramata häguse mineviku kollid ei kummitaks. Mis tunne on pärast seda, kui oled oma koorma, mis märkamatult kogu aeg õlul püsis, korraga ära visanud nagu kraanikausi all kapis vedeleva taara, vanad reklaamid laua alt ja närtsinud lilled. See puhtus on väärt natukest pingutamist, seda uuesti sinna räpase põranda või diivanitaguse taha ronida, küürida, kui vaja, korjata kõik tolmurullid ükshaaval ära ja pesta ära esikupõrand, kuhu sool ja lumepori olid juba peaaegu sisse juurdunud. See võib nõuda vaeva ja väsitada, aga seda on vaja teha, on väga vaja teha. Koristada enda hing puhtaks.
Mõnikord tuleb muidugi ette raskusi. Ei raatsiks nagu ära visata ühtegi mälestust, elamust, vanu teatriafišše ja ajakirju. Istud otse põrandale maha ja arutad, kas peaks jätma alles või on selle aeg otsas. Siis teed võib-olla kolm hunnikut. Et need asjad, mille võib julgelt ära visata; need, mida kindlalt ära visata ei või; need, mille puhul ei oska otsustada. Ainult et lõppude lõpuks peab siiski. Muidu ei saa koristamine ju valmis.
Ja ükskord, kui tuba on tühi kõigest, mis ei pea seal olema, saad aru, et ainus viis millegi valmis saamiseks on sellega alustada.
jüriööd,
terje
laupäev, 3. aprill 2010
On viies aastaaeg, veeuputus. Me seisame keset kruusateed ja oleme hämmastuses. Edasi ei saa, edasi on kosk ja kohin ja tee sisse uuristatud väikeses kanjonis mässab kevad. Okei, okei - mina ei saa edasi. Minu kalossid on täiesti kaitsetud sellise hulga vee vastu, isal ja Janrel on kummikud, nendega ehk veel, aga minu teekond lõpeb siin. Me peame viima liiklusmärgid teisele poole. Janre astub ettevaatlikult paar sammu teekaldal, vesi ähvardab temagi jalanõudesse sisse tulla. Aga ei tule, niinatuke jääb puudu. "Ma ootan siis siin," ütlen. Aga ma ei ole ju üksi. Isa võtab mu kukile nagu mänguasja ja kümne sekundi pärast oleme teisel pool. Ma tunnen ennast nagu pisike tüdruk, nagu laps. Kindlana, usaldavana. Imestununa. Hea tunne on.
***
Silmad kinni pannes võib end kujutleda kuhu iganes, eksole. Silmad lahti tehes võib näha. Ja see võib küll vähem meeldivam olla, aga on see-eest rohkem päris. Südamega on sama lugu. Kui süda lahti teha, siis saab aru, mis on päriselt.
Silmad võivad ju näha paljut. Võõra linna poesilte võõras keeles, madalalt lendavaid lennukeid, küllastumiseni tänaval vastu kõndivaid võõraid inimesi. Öid ja päevi, ilusaid ja koledaid asju. Aga ainult see, mis lastakse südamesse, on tähtis. Sellepärast on koju nii hea tulla, sellepärast on sõbrad ka siis kallid, kui tahaks vahel neist puhata. See on südameasi. Armastus on südameasi. /Siinkohal tahaks jälle rääkida "Väikesest Printsist", aga okei, seekord ma siis ei tee seda./
***
Lumesulamisvesi. Varahommikulindude muusika. Halludused metsad kauguste vaevalttajutavas olemises. Ei, ma ei lenda sugugi, mu jalad on maasopa ja kruuusa sees kinni. Aga hing lendab, hing lendab linnuna, ükskõik kuhu, niisama edasi-tagasi, suurest rõõmust, suurest vabadusest. Valge lind. Peaaegu et helendav. Kõik muu, sopased saapad, patused mõtted, maised raskused jäävad maha. Aga ei, see pole sugugi mina, ma olen ju veel siin, minu aeg alles kestab, minu eest on makstud - ja poole etenduse pealt ei kõnnita minema, see on solvav sellele, kes etendusele pileti kinkis. Jah, ma olen siin, see olen mina - helendavvalge lind veel alles maamullastes saabastes, kohmakalt ukerdav oma konarlikul teel, kuid ometi teadlik, et see on alles hoovõturada. Linnudki peavad ju alguses lendamist õppima.
neljapäev, 18. märts 2010
Taevast sajab rahedustja päike vajab jahedust
ja jää vajab jäämist
ja öö vajub liimist
lahti
on kevadsegadus Lõpel
lõpeb
algav talv Elvas
ja võltsvagadus
vabadusebalus
ebaelatud
ridaelamus
vot sellest tuleb alles
überalles
Täna sadas lund ja taevas oli vatine, aga lilled õitsesid, mõlemal korral, kui ma kõndisin üle silla, mis viis üle hatuse valge vaikelu, ja kauguses kükitasid kalamehed ja mõtlesid suuri mõtteid. Ma olin soovinud sünnipäevaks, et inimesed oleksid õnnelikud ja head ja nüüd ma, suur uudishimuhunnik, vahtisingi mööda autoaknaid, et kuidas siis nüüd sellega sai. Sild aina sai jalge alt otsa ja mina muudkui tegin nägude kontrolli ja hämmastavalt huvitavaid portreesid vilksatas mööda. Mõned naersid, tõepoolest, ja mõned isegi naeratasid, mis on veel imelikum ime. Roosid lõunast, lõunasest laulupeost koolikoridoris, väga vist ei rõõmustanud värskendava jalutuskäigu üle, aga see-eest rõõmustasin mina. Pealegi, mulle meeldib see lillekinkimise asi. See on sümboolne, ja need sümbolid on ise ilusad ka. Ja ilu on ikkagi päris tore asi, kui on aus ilu. Teeb silmale pai.
Inimestes on peidus niipalju ilu, nagu roosideski. Kui nad pole veel puhkenud, pole nagu väga arugi saada, aga siis hakkab vaikselt nagu tulema...ja siis ühel hetkel on sul terve värvidemäng - ükskõik kas sametpunane ja aristrokraatlikult peen või siis valge ja lihtne ja siiras; neid värve avastada on iga roosi puhul uus ja vaimustav, enamjaolt, inimeste värvide avastamisega on sama lugu. JA midagi jääb alati varjatuks, varju. Roosi süda on ka alati peidus, kui ta just päris närtsinud pole. /haa, Roosi, see osa on sulle pühendatud!!!/
Ja nii on mu elu praegu küll nagu üks suur lilleaed ja lilleaeg, aknalaual õitsevad õied sümbolina Vivianilt, Maarjalt ja Marguselt, ja ma hakkan vaikselt aru saama, et lillede ilu mõistmiseks tuleb keskenduda ühele õiele korraga, mitte üritama korraga haarata terveid sülemeid...
Väikese printsi planeedil kasvas üksainuke Roos, kuigi seal oli teisi lilli ka, oli alati olnud - lihtsaid kolme õielehega lilli, mis kedagi ei seganud. Ja siis tuli see roos. Ja edasi lugu teavad kõik. AGA ometi. Väikesed lapsed peavad asju alati üle seletama, sest täiskasvanud ei saa mitte midagi aru!
Tulge Jumala juurde nagu lapsed, ütles Jeesus, lapsed saavad asjadest aru, lapsed näevad lilli inimestes (ja võibolla ka inimesi lilledes, nende kujutlusvõime on ju piiritu...)
Hea uudis on see, et meis kõigis on alles üks lapsemeelsus, sest inimaju on targasti ehitatud, seal on kelder nimega alateadvus, kuhu ladustatakse kõik tähtsad hoidised. Mine keldrisse ja otsi üles purgid nende moosidega, mis pärinevad sellest ajast, kui veel oskasid maailma avaruse ja tähtede ilu taga Looja armastust näha. Mine ja pühi need tolmust puhtaks, sest nüüd on aeg, nüüd on õitseaeg.
esmaspäev, 15. märts 2010
kolmapäev, 24. veebruar 2010
Iseseisvuspäev pole kunagi jõudnud kohale sellisel kombel kui eile. Vanalinna kooli aktuselt, kuhu ma üritasin minna ka pilli puhuma, sai alguse Mariana ja Nele ja Krissu järjekordne Saksa sõjaplaan. Kuuldes, et ma kavatsen ka õhtul Rüütli platsil rääkida, otsustasid nad tõsiselt võtta käsile fännklubi tegemise, sest et selle eest pidi välja antama eriauhind. "Võtame pillid kaasa ja," üritasid kolm aktivisti ka Chrisi ja Karinit ära rääkida. Plaanid läksid nii tõsiseks, et varsti lõigati mind kuuldekaugusest üldse välja. Paistis, et asi on ikka päris hull. Läksin igaks juhuks päris minema, kell oli juba üksteist ka ja Sütevaka aktusele oli keegi samuti arvanud heaks mind rääkima panna.
Hakkas pimedaks minema, kui lumesajuse ja tuulise ilma kiuste ilmus Rüütli platsile üha rohkem inimesi. Esimesed kaasvõistlejad, Tauri, kes aina ootas, et saaks inimesi lumehangedesse lükata, siis ilmusid Karl, Krissu, Nele, Mariana, Raili, isegi Raiks ja Märten, ja Vivian, kes pooljuhuslikult sinnakanti sattus - pärast telefonikõne "...ja Nele esineb orkestriga!"
Show oli esmaklassiline. Puhkpillid, potikaaned, värvilised plakatid ja sinimustvalged põsemaalingud, kärts ja mürts. Loogiline, et kõne ise jäi selle taustal kahvatuks, sest see oli ikka vägev. Fotograafid piirasid neid terve aeg ning otse loomulikult said nad ka väärilise auhinna.
Öeldi, et patriotism polegi Eestist kadunud, mis siis, et meie jaoks on oma riik iseenesestmõistetav. Öeldi, et kõnevõistlusi peaks sagedamini korraldama, sest on näha, et rääkima tullakse hea meelega.
Meie tantsisime Endla rõdu monumendi ees puntratantsu ja läksime siis INi, et pärastpoole päriselt tantsida saaks. Muidugi juhtus vahepeal veel terve rida toredaid üllatusi, sest eile juhtus pidevalt midagi toredat, näiteks Bonzo kontsert ja juustupannkoogid ja...
Jumal ikka hellitab meid hullupööra.
Hakkas pimedaks minema, kui lumesajuse ja tuulise ilma kiuste ilmus Rüütli platsile üha rohkem inimesi. Esimesed kaasvõistlejad, Tauri, kes aina ootas, et saaks inimesi lumehangedesse lükata, siis ilmusid Karl, Krissu, Nele, Mariana, Raili, isegi Raiks ja Märten, ja Vivian, kes pooljuhuslikult sinnakanti sattus - pärast telefonikõne "...ja Nele esineb orkestriga!"
Show oli esmaklassiline. Puhkpillid, potikaaned, värvilised plakatid ja sinimustvalged põsemaalingud, kärts ja mürts. Loogiline, et kõne ise jäi selle taustal kahvatuks, sest see oli ikka vägev. Fotograafid piirasid neid terve aeg ning otse loomulikult said nad ka väärilise auhinna.
Öeldi, et patriotism polegi Eestist kadunud, mis siis, et meie jaoks on oma riik iseenesestmõistetav. Öeldi, et kõnevõistlusi peaks sagedamini korraldama, sest on näha, et rääkima tullakse hea meelega.
Meie tantsisime Endla rõdu monumendi ees puntratantsu ja läksime siis INi, et pärastpoole päriselt tantsida saaks. Muidugi juhtus vahepeal veel terve rida toredaid üllatusi, sest eile juhtus pidevalt midagi toredat, näiteks Bonzo kontsert ja juustupannkoogid ja...
Jumal ikka hellitab meid hullupööra.
pühapäev, 21. veebruar 2010
Pühapäeva õhtu, ühes kodudest.
Tantsupalavik vähemalt 38 kraadi sümptomite järele. Midagi päris hullu on lahti. Enam ei saanud maal kodus tavaliste sammudega liigutudki, ikka kippus sambaks või valsiks või mingiks hoopis hullemaks ära minema. Hommikust õhtuni, vahepeal eriti suurtes kogustes, omaette. Vaikuseperiood sai läbi, nüüd tuli uuesti muusika, ja murdis ikka täielikult sisse. Võimas.
Kodus oli kummaliselt kodutu tunne. Põgenesin klaveri abil tema kummalisse, pooltoonika võrra normaalsest madalamasse maailma, sõrmed ikka jäävad vahel mõttest maha, aga nüüd võib juba kauemaks ära kaduda, nii et mõtted muutuvad muusikaks ja teised inimesed hakkavad juba vaikselt loobuma kontakti saamise üritamisest. See on imeline tunne. Nagu tantski. Ainult et tantsimiseks on vaja rohkem kui ühte inimest. Üldiselt.
Vahepeal üritasin tubli ka olla ja lugesin Oksaneni "Puhastust", aga see oli nii masendav, et ma pidin alla andma. Lumekorp aknal tegi toa mõnusalt hämaraks ja nii sai laupäev õhtusse diivanil muusikalisi unenägusid nähes.
Kes ei tea, mis on muusikalised unenäod, siis pangu muusika mängima ja silmad kinni ja olgu pikali, kuni tuleb selline mõnus rammestus ja pooluni ja muusika muutub kuuldavast nähtavaks. Ja siis mõnikord läheb see sujuvalt üle päris unenägudeks. Seekord kadusin ma kuidagi mingi laua- või arvutimängu sisse ära, ja kui sealt välja pääsesin, siis oli meil toas kummaline oranž loom. Ema väitis kindlameelselt, et see on orav, aga see osutus hoopis rebaseks, ja see ajas kassi taga. Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis meil isegi ei ole kassi.
Siit moraal: unenäod teevad vahel asjad veel segasemaks, kui nad on. Aga senikaua, kuni tegemist pole hirmuunenägudega, siis mulle need meeldivad. Ja tõele au andes tuleb väita, et oligi ju aeg lõpuks ka pisut Une-Matile võlga tagasi maksta. Kaua sa ikka paratamatuse eest põgened. Kui sa just paradoks pole.
Paradoksaalsel kombel aga oli tänane pühapäev peaaegu veel ebaloogilisem kui unenäod oravatest, mis muutuvad rebasteks. Me otsustasime õues kalapulki grillida ja pärast katuselt alla hüpata. Tuld tehes ja grillides hakkas külm, aga katuselt alla hüpates oli tükk tegemist, et end lumest välja kaevata. Siis sõitsime ATV-ga bussijaama ja tuul lehvis juustes ja kell saiviis ja saigi jälle minekuaeg.
Nüüd ma igatahes olen tagasi linnas. Kuulan peotantsumuusikat ja unistan, et saaks tantsida ja natuke häbi on ka, sest matemaatika ruumiline kujund mitte kuidagi ei edene ja ajalugu ei taha ka mitte kuidagi pähe hakata. Akna taga tõuseb lumi katusteni ja isegi Tõnu läks juba MSNist minema ja MP3 on täiesti täis laetud ja tuleb vist välja, et mitte midagi muud pole teha kui ära magama minna.
Imelik.
Tantsupalavik vähemalt 38 kraadi sümptomite järele. Midagi päris hullu on lahti. Enam ei saanud maal kodus tavaliste sammudega liigutudki, ikka kippus sambaks või valsiks või mingiks hoopis hullemaks ära minema. Hommikust õhtuni, vahepeal eriti suurtes kogustes, omaette. Vaikuseperiood sai läbi, nüüd tuli uuesti muusika, ja murdis ikka täielikult sisse. Võimas.
Kodus oli kummaliselt kodutu tunne. Põgenesin klaveri abil tema kummalisse, pooltoonika võrra normaalsest madalamasse maailma, sõrmed ikka jäävad vahel mõttest maha, aga nüüd võib juba kauemaks ära kaduda, nii et mõtted muutuvad muusikaks ja teised inimesed hakkavad juba vaikselt loobuma kontakti saamise üritamisest. See on imeline tunne. Nagu tantski. Ainult et tantsimiseks on vaja rohkem kui ühte inimest. Üldiselt.
Vahepeal üritasin tubli ka olla ja lugesin Oksaneni "Puhastust", aga see oli nii masendav, et ma pidin alla andma. Lumekorp aknal tegi toa mõnusalt hämaraks ja nii sai laupäev õhtusse diivanil muusikalisi unenägusid nähes.
Kes ei tea, mis on muusikalised unenäod, siis pangu muusika mängima ja silmad kinni ja olgu pikali, kuni tuleb selline mõnus rammestus ja pooluni ja muusika muutub kuuldavast nähtavaks. Ja siis mõnikord läheb see sujuvalt üle päris unenägudeks. Seekord kadusin ma kuidagi mingi laua- või arvutimängu sisse ära, ja kui sealt välja pääsesin, siis oli meil toas kummaline oranž loom. Ema väitis kindlameelselt, et see on orav, aga see osutus hoopis rebaseks, ja see ajas kassi taga. Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis meil isegi ei ole kassi.
Siit moraal: unenäod teevad vahel asjad veel segasemaks, kui nad on. Aga senikaua, kuni tegemist pole hirmuunenägudega, siis mulle need meeldivad. Ja tõele au andes tuleb väita, et oligi ju aeg lõpuks ka pisut Une-Matile võlga tagasi maksta. Kaua sa ikka paratamatuse eest põgened. Kui sa just paradoks pole.
Paradoksaalsel kombel aga oli tänane pühapäev peaaegu veel ebaloogilisem kui unenäod oravatest, mis muutuvad rebasteks. Me otsustasime õues kalapulki grillida ja pärast katuselt alla hüpata. Tuld tehes ja grillides hakkas külm, aga katuselt alla hüpates oli tükk tegemist, et end lumest välja kaevata. Siis sõitsime ATV-ga bussijaama ja tuul lehvis juustes ja kell saiviis ja saigi jälle minekuaeg.
Nüüd ma igatahes olen tagasi linnas. Kuulan peotantsumuusikat ja unistan, et saaks tantsida ja natuke häbi on ka, sest matemaatika ruumiline kujund mitte kuidagi ei edene ja ajalugu ei taha ka mitte kuidagi pähe hakata. Akna taga tõuseb lumi katusteni ja isegi Tõnu läks juba MSNist minema ja MP3 on täiesti täis laetud ja tuleb vist välja, et mitte midagi muud pole teha kui ära magama minna.
Imelik.
neljapäev, 18. veebruar 2010
neljapäev, 11. veebruar 2010
Ära küsi, misasi on vaikus
või milleks teda on vaja.
Vaikus on igavik - ta kestab meis üle aja.
Vaikus on klaas,
mis mõtte teeb selgeks ja säravaks.
Vaikus on kuld,
mis avab hääletu rikkuse värava.
Vaikus on oja,
mis kiigutab kujutuid vetikaid.
Vaikus on tarkus,
mis kõnetab lapsi ja nutikaid.
Vaikus on hääletu armastus sugulashingede vahel.
Vaikus on tuulevaikus.
Vahel on vaikus vaevumärgatav
valjude mürade vahel -
vahel on ometi vaja,
vaja, et oleks vaikus.
või milleks teda on vaja.
Vaikus on igavik - ta kestab meis üle aja.
Vaikus on klaas,
mis mõtte teeb selgeks ja säravaks.
Vaikus on kuld,
mis avab hääletu rikkuse värava.
Vaikus on oja,
mis kiigutab kujutuid vetikaid.
Vaikus on tarkus,
mis kõnetab lapsi ja nutikaid.
Vaikus on hääletu armastus sugulashingede vahel.
Vaikus on tuulevaikus.
Vahel on vaikus vaevumärgatav
valjude mürade vahel -
vahel on ometi vaja,
vaja, et oleks vaikus.
kolmapäev, 10. veebruar 2010
Täna oli väga värviline päev. Võtsin endale pika hommiku, maadeldes süütundega, et jälle tuleb ekooli puudumisi juurde, aga kiusatus võitis - kiusatus nautida pisutki üksindust ja vaikust enne päeva, mis tuleb veeta võõraste mõtete müras. Laulsin ühtesid vanu sõnu, mis viimasest unenäost kummitama jäid: Vaikus, kurdistav vaikus, ja kärbeste varjatud lend...Paari tunni pärast pidin rääkima vaikusest inimeste ees, mina, kes ma kunagi eriline kõnepidaja pole olnud.
Andres küsib, mis ma sellest ootan. Mõtlen. Midagi ma ei oska oodata. Midagi ei oska karta ka. Teen vaikselt oma etteütlust ja kirjutan konspekte. Pärast ajaloo tunde läheme linnavalitsusse, mu sammud kajavad kaugele läbi labürinti meenutava maja. Kolmandal korrusel on elu. Saal on väiksem ja inimesi vähem kui ma ette kujutasin, kuid ootuspärast närvikõdi pole ikka kusagil.
Lobisen Gerliga. Kritseldan märkmikusse joonistusi. Kirjutan värvikamaid fraase üles. Ja vahepeal ja lähen räägin saali ees Beethovenist ja John Cage'ist ja konnapoegadest, kes otsustasid puu otsa ronida. Ja paistab, et inimesed ei haigutagi igavusest, vaid kuulavad üsna tähelepanelikult. Ja ma avastan, et mulle meeldib rääkida.
Teisi kuulata on muidugi ka huvitav, nii ütlengi kaameramehele, kes meid pausi ajal piirama tuleb, et kuulamine on vast tähtsamgi kui ise rääkimine.
Ja siis tuleb žürii oma salaruumidest tagasi ja jagab välja kõiksuguseid eriauhindu ja teise ja kolmanda koha auhinnad ja põhikooli Kuldsuu diplomi ja mina juba hakkan asju kokku panema, ja siis kuulen äkki enese nime välja hüütavat. Tegin "(:O)" ja kõpsutasin saali ette, ja oligi tõsi. Kuldsuu diplom, minu nimi peal. Ja kaameramees uuesti:"On sul aega natuke rääkida?!" ja naine diktofoniga: "Paar sõna Pärnu Postimehele ka?" Vau, ütlen. "Kas see ongi kuulsus?" Gerli vähemalt naerab minuga kaasa. Kui kedagi enam peale meie saalis ei ole, saame ära minna. Raamatukokku ja laulma.
Vaikus
Kurdistav vaikus
Ja kärbeste varjatud lend.
Tahaksin
minna üles
ja otsida iseend.
Tahaksin
tulla alla
veereda sinuga koos
Mis siis,
et määrime ära
oma riided mänguhoos.
Vaikus.
Keegi ei tule.
Ja keegi ei lähe ka.
Mis siis,
et päike paistab.
Ja kärbsed lendavad.
Andres küsib, mis ma sellest ootan. Mõtlen. Midagi ma ei oska oodata. Midagi ei oska karta ka. Teen vaikselt oma etteütlust ja kirjutan konspekte. Pärast ajaloo tunde läheme linnavalitsusse, mu sammud kajavad kaugele läbi labürinti meenutava maja. Kolmandal korrusel on elu. Saal on väiksem ja inimesi vähem kui ma ette kujutasin, kuid ootuspärast närvikõdi pole ikka kusagil.
Lobisen Gerliga. Kritseldan märkmikusse joonistusi. Kirjutan värvikamaid fraase üles. Ja vahepeal ja lähen räägin saali ees Beethovenist ja John Cage'ist ja konnapoegadest, kes otsustasid puu otsa ronida. Ja paistab, et inimesed ei haigutagi igavusest, vaid kuulavad üsna tähelepanelikult. Ja ma avastan, et mulle meeldib rääkida.
Teisi kuulata on muidugi ka huvitav, nii ütlengi kaameramehele, kes meid pausi ajal piirama tuleb, et kuulamine on vast tähtsamgi kui ise rääkimine.
Ja siis tuleb žürii oma salaruumidest tagasi ja jagab välja kõiksuguseid eriauhindu ja teise ja kolmanda koha auhinnad ja põhikooli Kuldsuu diplomi ja mina juba hakkan asju kokku panema, ja siis kuulen äkki enese nime välja hüütavat. Tegin "(:O)" ja kõpsutasin saali ette, ja oligi tõsi. Kuldsuu diplom, minu nimi peal. Ja kaameramees uuesti:"On sul aega natuke rääkida?!" ja naine diktofoniga: "Paar sõna Pärnu Postimehele ka?" Vau, ütlen. "Kas see ongi kuulsus?" Gerli vähemalt naerab minuga kaasa. Kui kedagi enam peale meie saalis ei ole, saame ära minna. Raamatukokku ja laulma.
Vaikus
Kurdistav vaikus
Ja kärbeste varjatud lend.
Tahaksin
minna üles
ja otsida iseend.
Tahaksin
tulla alla
veereda sinuga koos
Mis siis,
et määrime ära
oma riided mänguhoos.
Vaikus.
Keegi ei tule.
Ja keegi ei lähe ka.
Mis siis,
et päike paistab.
Ja kärbsed lendavad.
teisipäev, 9. veebruar 2010
Tere, veebruar!
Vahel on olla nii kerge. Sõnad tulevad justkui iseenesest ja hea on olla koos inimestega ja päikese kollane naer heliseb hellalt üle talviste muserdatud põskede.
Teinekord libiseb pilk raskelt mööda tallatud lund ja möödasõitvad autod undavad minoorsetes toonides. On see vabaduse koorem, mis inimest rõhub, või sihitu kiirus, tingitud olemise talumatust kergusest?
Inimesed on justkui mässav noorus, kes pimedas usus, et ainult ise on võimalik olla õnnelik, löövad tagantkäe ukse kinni ja jooksevad ära. Iseseisvust, ükskõik mis hinnaga! Inimesed ei oska olla jumalad, nende silmad näevad liiga uduselt lähedasi asju. Ja kui midagi läheb nässu, siis süüdi on ikka alati keegi teine.
Mürkroheline viha kasvab meis nagu baobabid Väikese Printsi planeedil, uuristades oma juured aegamööda sellest läbi. Kui planeedile õigel ajal puhastust ei tehta, siis läheb ta katki. Kui palju purunenud hingedega inimesi on meie ümber iga päev?
Mu aknast möödub kollane Ecolines'i buss ja kõrvaltoast kostab klaveri magusvalusaid meloodiaid. Mälestused, kollased ja mürisevad, tulevad müriaadina mu akendest sisse. Ei oska ma veel olla nii puhas, et vältida valesid, ei oska ma veel olla piisavalt kannatlik, et elada rahus, ega piisavalt hea, et mitte olla valiv. Ikka arvame, et me ise oleme kõige targemad. Meil on veel pikk tee käia.
Ei tea, mis uss see mind täna tuli närima. Tahaksin peaaegu et hüüda välja : aitab, ma ei jõua enam. Raske on uskuda neid sõnu, mida ma kord kuulsin - et minus olevat piisavalt materjali. Kahtlen, kas see on kadunud, või oli see eksitus ning seda pole koguni olnudki. Tunnen end tühja kestana, mis võib iga kell kokku vajuda.
Homme pean kõnelema vaikusest. Vaikus pole tühjus, vaikus on hoopiski muusika. Aga minu muusika on nii vaevukuuldav, hädine, et nii tihti tundub, nagu teda pole hoopiski.
Mitte et ma tahaksin halada. Ei, tahaksin hoopis kirjutada sellest lendamisetundest, mis tavaliselt on. Mis eile oli. Mis nädalavahetusel oli. Sellest, kuidas me laupäeval kelgutasime, nägu põletavalt külma lund pilgeni täis, naerusuud tuules kõrvuni; sellest, kuidas me kujutletavat linna ehitasime, kohupiimakooki sõime ja klaverit mängisime, kuni Kallil meie leelotustest kõrini sai; sellest, kuidas ma pühapäeval vanaisa talu vana roostes kiige peal kiikusin ja Tommiga metsas lumes sukeldumas käisin; sellest, kuidas ma bussis nii The Shacki süvenenud olin, et Dagnetki ei märganud; sellest, kuidas Chris ja Karl eile autos laulsid, nii et naer tahtis kurku minna; sellest, kui tänulik ma kõige selle eest olen.
Aga inimesed peavad alati ju elu enesele raskeks tegema, sest muidu tundub, et pole piisavalt haritud ja huvitav.
Lapsemeelsust!
Vahel on olla nii kerge. Sõnad tulevad justkui iseenesest ja hea on olla koos inimestega ja päikese kollane naer heliseb hellalt üle talviste muserdatud põskede.
Teinekord libiseb pilk raskelt mööda tallatud lund ja möödasõitvad autod undavad minoorsetes toonides. On see vabaduse koorem, mis inimest rõhub, või sihitu kiirus, tingitud olemise talumatust kergusest?
Inimesed on justkui mässav noorus, kes pimedas usus, et ainult ise on võimalik olla õnnelik, löövad tagantkäe ukse kinni ja jooksevad ära. Iseseisvust, ükskõik mis hinnaga! Inimesed ei oska olla jumalad, nende silmad näevad liiga uduselt lähedasi asju. Ja kui midagi läheb nässu, siis süüdi on ikka alati keegi teine.
Mürkroheline viha kasvab meis nagu baobabid Väikese Printsi planeedil, uuristades oma juured aegamööda sellest läbi. Kui planeedile õigel ajal puhastust ei tehta, siis läheb ta katki. Kui palju purunenud hingedega inimesi on meie ümber iga päev?
Mu aknast möödub kollane Ecolines'i buss ja kõrvaltoast kostab klaveri magusvalusaid meloodiaid. Mälestused, kollased ja mürisevad, tulevad müriaadina mu akendest sisse. Ei oska ma veel olla nii puhas, et vältida valesid, ei oska ma veel olla piisavalt kannatlik, et elada rahus, ega piisavalt hea, et mitte olla valiv. Ikka arvame, et me ise oleme kõige targemad. Meil on veel pikk tee käia.
Ei tea, mis uss see mind täna tuli närima. Tahaksin peaaegu et hüüda välja : aitab, ma ei jõua enam. Raske on uskuda neid sõnu, mida ma kord kuulsin - et minus olevat piisavalt materjali. Kahtlen, kas see on kadunud, või oli see eksitus ning seda pole koguni olnudki. Tunnen end tühja kestana, mis võib iga kell kokku vajuda.
Homme pean kõnelema vaikusest. Vaikus pole tühjus, vaikus on hoopiski muusika. Aga minu muusika on nii vaevukuuldav, hädine, et nii tihti tundub, nagu teda pole hoopiski.
Mitte et ma tahaksin halada. Ei, tahaksin hoopis kirjutada sellest lendamisetundest, mis tavaliselt on. Mis eile oli. Mis nädalavahetusel oli. Sellest, kuidas me laupäeval kelgutasime, nägu põletavalt külma lund pilgeni täis, naerusuud tuules kõrvuni; sellest, kuidas me kujutletavat linna ehitasime, kohupiimakooki sõime ja klaverit mängisime, kuni Kallil meie leelotustest kõrini sai; sellest, kuidas ma pühapäeval vanaisa talu vana roostes kiige peal kiikusin ja Tommiga metsas lumes sukeldumas käisin; sellest, kuidas ma bussis nii The Shacki süvenenud olin, et Dagnetki ei märganud; sellest, kuidas Chris ja Karl eile autos laulsid, nii et naer tahtis kurku minna; sellest, kui tänulik ma kõige selle eest olen.
Aga inimesed peavad alati ju elu enesele raskeks tegema, sest muidu tundub, et pole piisavalt haritud ja huvitav.
Lapsemeelsust!
pühapäev, 31. jaanuar 2010
laupäev, 23. jaanuar 2010
Jah, maailm on ilus ja suur ja veel suurem on Jumala armastus meie üle. Ainult et me oleme kohati oma isale väga üleannetud lapsed, kes kordavad endale kangekaelselt, et nad saavad ise paremini hakkama ja nad ei vaja mingit Isa, kes tahab nende elu muuta igavaks ja üksluiseks. Aga igav ja üksluine paistab see elu üksnes sellepärast, et selles on palju vähem konflikte, muresid ja traagikat. Ta tuleb ja võtab meie pealt kogu meie koorma ja paneb meid sisemiselt rõõmust ja kergusest tantsima, isegi kui me oleme suletud kongi. Ta annab meile rahu, ja me muutume õnnelikuks, aga siis pole me enam pealtvaadates sugugi nii huvitavad, sest õnn ja rahu pole pooltki nii köitvad kui mure ja rahutus.
Nii et ma olen vist praegu üsnagi igav inimene, sest minu sees on lihtsalt lõpmata suur rõõm. Ja ma tahaks seda rõõmu anda ka teistele, mitte sellepärast, et neid kammitseda või igavaks teha, vaid vastupidi, et nad muutuksid sama vabaks ja kergeks, nii et tõuse või lendu.
byron king - breathe
kolmapäev, 20. jaanuar 2010
Tänased uudised:
Trepikoosolekud koguvad hoogu:
Vahetundidel, kui klassis ei jätku enam hapnikku ja müratase tõuseb talutavast kõrgemale, otsib üha enam isikuid varjupaika koridoridest, eriti soojade radiaatorite ümbrusest. Seal me siis seisame ja koguneme ja küsime, kes käib koolis ja kes ei käi ja kas see lõppude lõpuks on loogiline või ei ole üldsegi mitte. Ja vahepeal teevad Karlid paar trikki, ronivad mööda seinu ja üritavad toetuda olematutele trepikäsipuudele. Kuni me inka tundi hiljaks jääme - jälle.
Peauudis: Toimus kohtumine liuväljaga - silmast silma:) Nüüd kõnnin ringi, Quasimodoks ristitud, üks kulm kolm korda suurem kui teine. Kooriproovis tuldi küsima, mis juhtus. Katsetasin erinevaid variante, näiteks "Läksin liuväljaga kaklema -mina jäin peale:)" Lõpuks vajusime Kunstide Maja garderoobis naerukrampidesse, kujutledes, kuidas on võimalik korraga kahe silma peale kukkuda, kuna Teele seletas: "Oh, ühe mu sõbrannaga võrreldes sa oled veel päris kobe!" Too olevat Jõumäel kah talisporti harrastanud.
Igatahes, selgub, et ma polegi maailma osavaim uisumanööverdaja. Toimus teatevõistlus, meie Karmeniga esinumbrid, kihutasime siis läbi väiksemate laste summa, kes kaootiliselt edasi - tagasi sõelusid, nagu uisuväljadel ikka. Poolel teel kohtusin ühe tagurpidi liikleva poisiga, kelle jaoks olin ma nähtamatu, ja nii lendasin üle tema uhke manöövriga otse vastu veepinda, mis oli talviselt kõva ja ebasõbralik. Kulm, mille peale maandusin, ei reageerinud sellele just kõige rõõmsamalt.
Allikad väidavad (jah, peamiselt Karl), et kõige naljakam oli hoopiski asjaolu, et ma tõusin sealt üles ja sõitsin oma teatesõidu lõpuni. Show must go on! Kahjuks, ma kaldun arvama, et meie võistkond kaotas...
Igatahes, paari lähema nädala jooksul ma iludusvõistlustele minna ei kavatse. Käin lihtsalt mööda linna ringi ja hirmutan inimesi:) Või siiski? Võib-olla on sinine uus must?...
Naeruteraapia: Pole vist ammu nii palju naerda saanud kui tänase päeva jooksul. Suur osa sellest oli loomulikult põhjustatud sellest, et ma kulmu ja mitte huumorisoone peale maandusin, kuid tegelikult, kui aus olla, oli meil ka ülimalt tore inglise keele tund. "I use my pear (pair= Regina) to get rid of my apple tails," näiteks, ja Suti arbuusinätsud... Huvitav, kui iga päev oleks sama lõbus, kas koolis oleks mõnusam käia või harjuks inimesed sellega varsti ära nagu ilusa ilmaga ja kukuks ikka virisema?
Käige siiis soojalt riides ja minge uisutama!
Tegelikult on Jumal teinud meile erakordselt ilusa maailma, milles elada.
Trepikoosolekud koguvad hoogu:
Vahetundidel, kui klassis ei jätku enam hapnikku ja müratase tõuseb talutavast kõrgemale, otsib üha enam isikuid varjupaika koridoridest, eriti soojade radiaatorite ümbrusest. Seal me siis seisame ja koguneme ja küsime, kes käib koolis ja kes ei käi ja kas see lõppude lõpuks on loogiline või ei ole üldsegi mitte. Ja vahepeal teevad Karlid paar trikki, ronivad mööda seinu ja üritavad toetuda olematutele trepikäsipuudele. Kuni me inka tundi hiljaks jääme - jälle.
Peauudis: Toimus kohtumine liuväljaga - silmast silma:) Nüüd kõnnin ringi, Quasimodoks ristitud, üks kulm kolm korda suurem kui teine. Kooriproovis tuldi küsima, mis juhtus. Katsetasin erinevaid variante, näiteks "Läksin liuväljaga kaklema -mina jäin peale:)" Lõpuks vajusime Kunstide Maja garderoobis naerukrampidesse, kujutledes, kuidas on võimalik korraga kahe silma peale kukkuda, kuna Teele seletas: "Oh, ühe mu sõbrannaga võrreldes sa oled veel päris kobe!" Too olevat Jõumäel kah talisporti harrastanud.
Igatahes, selgub, et ma polegi maailma osavaim uisumanööverdaja. Toimus teatevõistlus, meie Karmeniga esinumbrid, kihutasime siis läbi väiksemate laste summa, kes kaootiliselt edasi - tagasi sõelusid, nagu uisuväljadel ikka. Poolel teel kohtusin ühe tagurpidi liikleva poisiga, kelle jaoks olin ma nähtamatu, ja nii lendasin üle tema uhke manöövriga otse vastu veepinda, mis oli talviselt kõva ja ebasõbralik. Kulm, mille peale maandusin, ei reageerinud sellele just kõige rõõmsamalt.
Allikad väidavad (jah, peamiselt Karl), et kõige naljakam oli hoopiski asjaolu, et ma tõusin sealt üles ja sõitsin oma teatesõidu lõpuni. Show must go on! Kahjuks, ma kaldun arvama, et meie võistkond kaotas...
Igatahes, paari lähema nädala jooksul ma iludusvõistlustele minna ei kavatse. Käin lihtsalt mööda linna ringi ja hirmutan inimesi:) Või siiski? Võib-olla on sinine uus must?...
Naeruteraapia: Pole vist ammu nii palju naerda saanud kui tänase päeva jooksul. Suur osa sellest oli loomulikult põhjustatud sellest, et ma kulmu ja mitte huumorisoone peale maandusin, kuid tegelikult, kui aus olla, oli meil ka ülimalt tore inglise keele tund. "I use my pear (pair= Regina) to get rid of my apple tails," näiteks, ja Suti arbuusinätsud... Huvitav, kui iga päev oleks sama lõbus, kas koolis oleks mõnusam käia või harjuks inimesed sellega varsti ära nagu ilusa ilmaga ja kukuks ikka virisema?
Käige siiis soojalt riides ja minge uisutama!
Tegelikult on Jumal teinud meile erakordselt ilusa maailma, milles elada.
esmaspäev, 18. jaanuar 2010
pühapäev, 17. jaanuar 2010
Kui millestki ei oska nagu rääkida, siis räägitakse ikka ilmast:
MA olen alati arvanud, et mu lemmikaastaaeg on kevad. See on täpsemalt see periood, kus maailm muutub aeglaselt, aga samas märkamatult kiiresti pruunihallikirjust heleroheliseks. Ja see heleroheline on kõige ilusam toon, mis maapinna peal leidub, mis teeb tuju kas või vägisi heaks ja tõstab nagu natuke lendu. Ja kui päevad lähevad aina pikemaks ja korraga on tunda päikese sooja paid, mis ajuti, järjest sagedamalt, muutub kuumaks kallistuseks. Kui suve lähedus on käegakatsutav, aga teda ennast ometi veel ei ole, on vaid magus ootus, mis muudab alati kõik tuleva mõttes palju paremaks, kui ta võib-olla tulles ongi. Selline aeg, kus paigal püsida on nii raske, sest tuntavalt täidab kõike ja kõiki mingi uus energia.
See on ilus aeg, jah, aga ühes sellega avastasin, et ma ei märka enam muid aegu selle ootuses, mis mõtteis ainsa tõeliselt väärtusliku ja imelisena tundub. Ja siis otsustasin hakata elama siin ja praegu ja mitte ainult selles ootuses.
Kõigepealt avastasin ma sügise. See oli selline imetore karge soe aeg, kohe pärast suve lõppu, kui oli juba kool, aga puud olid veel rohelised ja purskkaevud töötasid öösiti ja sinna sai jalgu sisse pista ja ööd olid jälle pimedad ja müstilised nagu nad suvel vahepeal hoopiski ei olnud. Rannast kadusid mürgeldavad turistid ja kogu liivane avarus jäi nende päralt, kes seda üksinda nautida ihkasid. Siis ma hingasin hilisõhtuti seda maailma lõppu sisse ja jooksin põlvini vette, mis muutus järjest torkavamalt külmemaks.
Natuke aega edasi avastasin värvilise sügise, kui puude roheline muutus kollaseks ja punaseks ja leekivaks oranžiks nagu loojangutaevas mere kohal vahel juulikuu paiku. Kui päike paistab, on see värvidemäng üle kõige rikkalikumast lilleaiast. Jalutad mööda kollaseid koridore, milledeks pargid ja alleed on muutunud, ja tunned endki kuidagi kollasena.
Novembrivihmad muutsid raagus puud tänavalaternate kollases valguses tilkuvaks kullaks. Üks pilt, mis on vähimate üksikasjadeni silme ette jäänud, on peente okstega leinakask, mis öökollaka kuma käes muutus päikeseringiks, ja sellelt langes piisku, mis olid väikesed peeglid. Peeglid kõikjal - silla käsipuudel, all jões, tänavatel, akendel, puudel... Ükskord oli täiskuu ja ma käisin jalutasin terve linna läbi, oli hingedeaeg ja terve linn oli täis tillukesi tulukesi, mis juhatasid teed ekslevatele hingedele. Surnuaed oli taevas oli meri oli linn kaheksandalt korruselt vaadates.
Ja sügisele takka tuli talv. Nädalate kaupa langes lund ja temperatuur langes sinna alla, kus ta igal talvel ära ei käi. Saime valged jõulud. Kõndisin mööda oma kodukoha tänavaid ega söandanud tuppa minna, kartuses, et äkki järgmiseks korraks on võlumaa ära sulanud. Jõulutuled kumasid kollaselt ja punaselt põõsastele langenud vahukooreste lumekuhilate alt, kogu maa helendas. Päeval paistis madalalt päike, ning selle valguses õrnalt langevaid lumeebemeid vaadates tundus tavaline koduõu hetkeks mingiks muinasjutu illustratsiooniks muutuvat, kus maa koosneb teemantitest ja pidevalt puistab taevast kristallipuru.
Hoolimata mu järjepidevatest kartustest, et kohe läheb lumi ära ja selle asemele tuleb sopane ajatus, tuli lund aina juurde, sinise taevaga päevad möödusid küll kurvastavalt kiiresti, kuid nõnda ilusat vaatepilti väideti viimati olnud olevat oma inimpõlve jagu tagasi. Uued külmad muutsid kunstiks kõik, mis veel ei olnud: puudele tekkis sentimeetrine härmakiht, mis meenutas noid kunstkuusepuid, mida kaubanduskeskustes vahel enne jõule eksponeeritakse. Kõik oksad joonistuvad filigraanselt välja, päikese käes helendab see silmipimestavalt, aeg-ajalt tekitavad üksikud õhukesed pilveräbalad hõbedastele metsadele sügavsiniseid varje.
Öösiti valitseb tumeda pimeduse asemel kummaline hämarus, mis paistab tulevat otse kusagilt maa seest - ei lähegi päris pimedaks, nagu jaanipäeva paikugi.
Sellist imedemaad ei vahetaks tõepoolest ära mõne tolmuse riigiga troopikavöötmes!
MA olen alati arvanud, et mu lemmikaastaaeg on kevad. See on täpsemalt see periood, kus maailm muutub aeglaselt, aga samas märkamatult kiiresti pruunihallikirjust heleroheliseks. Ja see heleroheline on kõige ilusam toon, mis maapinna peal leidub, mis teeb tuju kas või vägisi heaks ja tõstab nagu natuke lendu. Ja kui päevad lähevad aina pikemaks ja korraga on tunda päikese sooja paid, mis ajuti, järjest sagedamalt, muutub kuumaks kallistuseks. Kui suve lähedus on käegakatsutav, aga teda ennast ometi veel ei ole, on vaid magus ootus, mis muudab alati kõik tuleva mõttes palju paremaks, kui ta võib-olla tulles ongi. Selline aeg, kus paigal püsida on nii raske, sest tuntavalt täidab kõike ja kõiki mingi uus energia.
See on ilus aeg, jah, aga ühes sellega avastasin, et ma ei märka enam muid aegu selle ootuses, mis mõtteis ainsa tõeliselt väärtusliku ja imelisena tundub. Ja siis otsustasin hakata elama siin ja praegu ja mitte ainult selles ootuses.
Kõigepealt avastasin ma sügise. See oli selline imetore karge soe aeg, kohe pärast suve lõppu, kui oli juba kool, aga puud olid veel rohelised ja purskkaevud töötasid öösiti ja sinna sai jalgu sisse pista ja ööd olid jälle pimedad ja müstilised nagu nad suvel vahepeal hoopiski ei olnud. Rannast kadusid mürgeldavad turistid ja kogu liivane avarus jäi nende päralt, kes seda üksinda nautida ihkasid. Siis ma hingasin hilisõhtuti seda maailma lõppu sisse ja jooksin põlvini vette, mis muutus järjest torkavamalt külmemaks.
Natuke aega edasi avastasin värvilise sügise, kui puude roheline muutus kollaseks ja punaseks ja leekivaks oranžiks nagu loojangutaevas mere kohal vahel juulikuu paiku. Kui päike paistab, on see värvidemäng üle kõige rikkalikumast lilleaiast. Jalutad mööda kollaseid koridore, milledeks pargid ja alleed on muutunud, ja tunned endki kuidagi kollasena.
Novembrivihmad muutsid raagus puud tänavalaternate kollases valguses tilkuvaks kullaks. Üks pilt, mis on vähimate üksikasjadeni silme ette jäänud, on peente okstega leinakask, mis öökollaka kuma käes muutus päikeseringiks, ja sellelt langes piisku, mis olid väikesed peeglid. Peeglid kõikjal - silla käsipuudel, all jões, tänavatel, akendel, puudel... Ükskord oli täiskuu ja ma käisin jalutasin terve linna läbi, oli hingedeaeg ja terve linn oli täis tillukesi tulukesi, mis juhatasid teed ekslevatele hingedele. Surnuaed oli taevas oli meri oli linn kaheksandalt korruselt vaadates.
Ja sügisele takka tuli talv. Nädalate kaupa langes lund ja temperatuur langes sinna alla, kus ta igal talvel ära ei käi. Saime valged jõulud. Kõndisin mööda oma kodukoha tänavaid ega söandanud tuppa minna, kartuses, et äkki järgmiseks korraks on võlumaa ära sulanud. Jõulutuled kumasid kollaselt ja punaselt põõsastele langenud vahukooreste lumekuhilate alt, kogu maa helendas. Päeval paistis madalalt päike, ning selle valguses õrnalt langevaid lumeebemeid vaadates tundus tavaline koduõu hetkeks mingiks muinasjutu illustratsiooniks muutuvat, kus maa koosneb teemantitest ja pidevalt puistab taevast kristallipuru.
Hoolimata mu järjepidevatest kartustest, et kohe läheb lumi ära ja selle asemele tuleb sopane ajatus, tuli lund aina juurde, sinise taevaga päevad möödusid küll kurvastavalt kiiresti, kuid nõnda ilusat vaatepilti väideti viimati olnud olevat oma inimpõlve jagu tagasi. Uued külmad muutsid kunstiks kõik, mis veel ei olnud: puudele tekkis sentimeetrine härmakiht, mis meenutas noid kunstkuusepuid, mida kaubanduskeskustes vahel enne jõule eksponeeritakse. Kõik oksad joonistuvad filigraanselt välja, päikese käes helendab see silmipimestavalt, aeg-ajalt tekitavad üksikud õhukesed pilveräbalad hõbedastele metsadele sügavsiniseid varje.
Öösiti valitseb tumeda pimeduse asemel kummaline hämarus, mis paistab tulevat otse kusagilt maa seest - ei lähegi päris pimedaks, nagu jaanipäeva paikugi.
Sellist imedemaad ei vahetaks tõepoolest ära mõne tolmuse riigiga troopikavöötmes!
laupäev, 16. jaanuar 2010
pragunev huul
mu pööningukambrites tühjana tuiskav tuul
arlekiin
viibin su veetlusest ikka veel siin
ega tea,
kas teadsingi ette
peatud
aknale joonistub pakasemustreid
veel on viimane vaikus
varesed suplevad latvades
aeglaselt kukuvad vette
siiis pöörlen su sõnastuses
sõnatus naeratuses
mille üle või ümber
käib tants
sa isegi vist ei tea
jälle oleme öö otsa ülal
sest alla lihtsalt ei lasku
ei söanda ehk
või
mine tea
treppidel turnimine ei aita kah
su naer käib ainult veel kõrgema kaarega
üle pea
kuni jääb räästaisse kinni
ega pääse sealt juukseidkipidi
olgu see soeng siis seatud
kuitahes erapooletu hoolega
põgenevate peeglite ees
ehk viimaks ometi peatud
sa lugesid kokku mu kirju
ja saatsid neid postkastidesse
ja klaveritesse
ja ekraanilegi
teadsin küll, mis sa teed
või mida tegematagi jätad
tean
aga ei ütle
minu monoloogide peale sa vaid naeratad
aga ei lähegi ära
minu dialoogidest ööga
sa vahel ometi ütled ära
kuigi ütled küll, et ei ütle
tean sind justkui sünnist saadik
tunnen tornikellade kõlksatusi su kõrvus
ja sügavat vaikset õhtukurbust
lendavaid mõtteid
üle geograafia
pajude hiirekõrvus
tuikamas vabadus
isegi üle omavoliliste tõlgenduste
tean nagu mind ennast
oled vähemalt sama suur saladus
mu pööningukambrites tühjana tuiskav tuul
arlekiin
viibin su veetlusest ikka veel siin
ega tea,
kas teadsingi ette
peatud
aknale joonistub pakasemustreid
veel on viimane vaikus
varesed suplevad latvades
aeglaselt kukuvad vette
siiis pöörlen su sõnastuses
sõnatus naeratuses
mille üle või ümber
käib tants
sa isegi vist ei tea
jälle oleme öö otsa ülal
sest alla lihtsalt ei lasku
ei söanda ehk
või
mine tea
treppidel turnimine ei aita kah
su naer käib ainult veel kõrgema kaarega
üle pea
kuni jääb räästaisse kinni
ega pääse sealt juukseidkipidi
olgu see soeng siis seatud
kuitahes erapooletu hoolega
põgenevate peeglite ees
ehk viimaks ometi peatud
sa lugesid kokku mu kirju
ja saatsid neid postkastidesse
ja klaveritesse
ja ekraanilegi
teadsin küll, mis sa teed
või mida tegematagi jätad
tean
aga ei ütle
minu monoloogide peale sa vaid naeratad
aga ei lähegi ära
minu dialoogidest ööga
sa vahel ometi ütled ära
kuigi ütled küll, et ei ütle
tean sind justkui sünnist saadik
tunnen tornikellade kõlksatusi su kõrvus
ja sügavat vaikset õhtukurbust
lendavaid mõtteid
üle geograafia
pajude hiirekõrvus
tuikamas vabadus
isegi üle omavoliliste tõlgenduste
tean nagu mind ennast
oled vähemalt sama suur saladus
tean küll, kellest!
rohutirts...
ilusat nimepäeva:)
rohutirts...
ilusat nimepäeva:)
/kuusteist jaanuar kaks tuhat kümme/hõbeaeg
hõbepajud hõbepärnad hõbekased
hõbetänavad hõbehanged inimesed
rääkimine rääkimine
hõbe
voolab okstelt maha vaikselt sosinaga
liiga kauaks üles jäänud jõulutuld
vaikimine vaikimine
valge kuld
hõbehõbepajud
hõbevalgesajud
äkki tajud
puudel sätendavat puutel pudenevat
talveund
hõbekülmast hõbetuulest
parkund huultest
sõnad külmund suile
hõbenaeratused
pisut kohmetund
hõbe
võbeleb lumekübe
üks kuusnurkseid helkivaid rõõmulube
lendab lendab
allaaega
kuldsete öötulede valguses
tund või kaks
ikka veel kuidagi alguses
embab kogu tähetaeva
puhta käega hingega
laps
hõbemetsad
hõbeajatu hõbeöö
olematu pimedus
pime oletus
lummatu vahtimise karmvältimatu ilutöö
hõbeaja
sume lumekaja
uinunud maanteede
pruunsulanud lõhn
küünalde ja taimeteede
kõhnolematu õhk
musta lõhnava kevadeni
talvemässituna
seni
ilma tegevuseta
põsel pakasepuna
ilusilmaga
näed oma silmaga,
et hõbeaeg
reede, 15. jaanuar 2010
Käisin lõunamaareisil.
Lumi on sealmaal paar sentimeetrit õhem ja õhk kevadiselt pehme, nii et täitis eesmärki küll. Mott oli üle tüki aja laes (kahjuks suudab juba pool päeva umbses ja mürast läbi imbunud klassiruumis selle edukalt peavaluks ja unisuseks modifitseerida).
Püramiide on muide parem konstrueerida ka...
Jah, aga kui kõndida vastu päikest kevade järele lõhnavas võõras linnas, tunde, lugedes meelelahutuseks keeltmurdva keele susisevaid sõnu nagu "psrzepraszom" ja "barzszyk", uppudes kõnniteede pehmesse helepruuni lumme, vahtides mööduvaid maju, bussipeatusi, inimesi...
Järgmise kahe kujundi puhul pole enam vahet, kas H on suur või väike...
Jah, aga kui pidada Pachebeli kaanoni saatel hallitusjuustuga piknikku, maailma kõige lahedamas piknikukohaga toas, õhtu, uus tuttav, kes väga tahaks rääkida, aga kuidagi pole vajalikke sõnu, ja me ise, külalised kaugelt kaugelt põhjast, kus inimesed vaatavad filme ilma subtiitriteta, arvame neid ära. Ostro! Akna taga läheneb poola õhtu. Toidupoes peame vestluse maha sõbraliku Wasilkovi Sendi-Vovkaga.
Sellisel juhul tähendab külgpindala ju kõikide külgede pindala...
Jah, aga kui sai sel talvel esimest korda uisutada, põlevatest tuledest moodustatud purskkaevuga linna keskväljakul, kus päeval olid kunstikaupmehe maalid lumme torgatud, kus oli kahe torniga katedraal ja muusika mängis. Lendasime mööda jääd, järjest kiiremini, rääkisime fagottidest ja orkestritest ja koorilaulust. Ta nimi oli Veronika, ta oli punaste juustega ja omapärase välimusega ja pärast tundus ta juba vana tuttavana, siis kui me Odeoni - nimelises karaokeklubis poolakeelseid laule kaasa üürgasime laulda.
I want to break free... Aga sellest ma lubasin mitte rääkida - nagu ka ümber bussipeatuste jooksmisest ja teatud videotest ja öisest ekskursioonist bussijaama. Ära siis kurvasta: )
Sama juttu ma räägin teile siis, kui me oleme ka silindri ja koonuse juures...
Jah, aga need lühikesed - pikad päevad, kaks tükki kokku, läbi linnade, kus iga teine maja oli kool, läbi "Hingede öö" ja bioloogia õpiku, läbi kõikide meie pikkade juttude teemadel "mida veel pole olnud, aga võiks läbi võtta", Kaunase müsteerium, peaaegu - kaaperdamine ja järjest lumisemaks ja pimedamaks muutuv maastik hiiglaslike akende taga. Mina leidsin sõbra, sõber sai oma eraelu, millest järgmised kuu aega elada, kui peale "peab"-asjade midagi muud ei jõua.
Võite ka seda põhimõtet kasutada, et panete ta sulgudesse....
Jah, paneme ennast sulgudesse, tööle ja kõikidesse neisse päevakorrapunktidesse märkmikus, mis lõpuks ei lasegi meid sealt sulgudest lahti ja siis me ei viitsi enam kuhugi poola või pärapõrgusse põrutada, sest see enam neisse valemitesse ei mahu.
***
Aga kui uksest välja saaks, siis see enam ei loe, sest härmatis on sentimeetri paksune, õhk karge ja talviselt värske, isegi tänavatel, ja neid jäiseid skulptuure võiks tunde vahtida nagu kuueaastane tivolit, ja igavust pole karta, sest jaanuarialguse inertne tühjus on juba möödas, nüüd on juba veskiratas uuesti käima läinud.
Claude Houghton "Kolmanda korruse tagumise ajutine"
Karl Ristikivi "Hingede öö"
Lumi on sealmaal paar sentimeetrit õhem ja õhk kevadiselt pehme, nii et täitis eesmärki küll. Mott oli üle tüki aja laes (kahjuks suudab juba pool päeva umbses ja mürast läbi imbunud klassiruumis selle edukalt peavaluks ja unisuseks modifitseerida).
Püramiide on muide parem konstrueerida ka...
Jah, aga kui kõndida vastu päikest kevade järele lõhnavas võõras linnas, tunde, lugedes meelelahutuseks keeltmurdva keele susisevaid sõnu nagu "psrzepraszom" ja "barzszyk", uppudes kõnniteede pehmesse helepruuni lumme, vahtides mööduvaid maju, bussipeatusi, inimesi...
Järgmise kahe kujundi puhul pole enam vahet, kas H on suur või väike...
Jah, aga kui pidada Pachebeli kaanoni saatel hallitusjuustuga piknikku, maailma kõige lahedamas piknikukohaga toas, õhtu, uus tuttav, kes väga tahaks rääkida, aga kuidagi pole vajalikke sõnu, ja me ise, külalised kaugelt kaugelt põhjast, kus inimesed vaatavad filme ilma subtiitriteta, arvame neid ära. Ostro! Akna taga läheneb poola õhtu. Toidupoes peame vestluse maha sõbraliku Wasilkovi Sendi-Vovkaga.
Sellisel juhul tähendab külgpindala ju kõikide külgede pindala...
Jah, aga kui sai sel talvel esimest korda uisutada, põlevatest tuledest moodustatud purskkaevuga linna keskväljakul, kus päeval olid kunstikaupmehe maalid lumme torgatud, kus oli kahe torniga katedraal ja muusika mängis. Lendasime mööda jääd, järjest kiiremini, rääkisime fagottidest ja orkestritest ja koorilaulust. Ta nimi oli Veronika, ta oli punaste juustega ja omapärase välimusega ja pärast tundus ta juba vana tuttavana, siis kui me Odeoni - nimelises karaokeklubis poolakeelseid laule kaasa üürgasime laulda.
I want to break free... Aga sellest ma lubasin mitte rääkida - nagu ka ümber bussipeatuste jooksmisest ja teatud videotest ja öisest ekskursioonist bussijaama. Ära siis kurvasta: )
Sama juttu ma räägin teile siis, kui me oleme ka silindri ja koonuse juures...
Jah, aga need lühikesed - pikad päevad, kaks tükki kokku, läbi linnade, kus iga teine maja oli kool, läbi "Hingede öö" ja bioloogia õpiku, läbi kõikide meie pikkade juttude teemadel "mida veel pole olnud, aga võiks läbi võtta", Kaunase müsteerium, peaaegu - kaaperdamine ja järjest lumisemaks ja pimedamaks muutuv maastik hiiglaslike akende taga. Mina leidsin sõbra, sõber sai oma eraelu, millest järgmised kuu aega elada, kui peale "peab"-asjade midagi muud ei jõua.
Võite ka seda põhimõtet kasutada, et panete ta sulgudesse....
Jah, paneme ennast sulgudesse, tööle ja kõikidesse neisse päevakorrapunktidesse märkmikus, mis lõpuks ei lasegi meid sealt sulgudest lahti ja siis me ei viitsi enam kuhugi poola või pärapõrgusse põrutada, sest see enam neisse valemitesse ei mahu.
***
Aga kui uksest välja saaks, siis see enam ei loe, sest härmatis on sentimeetri paksune, õhk karge ja talviselt värske, isegi tänavatel, ja neid jäiseid skulptuure võiks tunde vahtida nagu kuueaastane tivolit, ja igavust pole karta, sest jaanuarialguse inertne tühjus on juba möödas, nüüd on juba veskiratas uuesti käima läinud.
Claude Houghton "Kolmanda korruse tagumise ajutine"
Karl Ristikivi "Hingede öö"
teisipäev, 5. jaanuar 2010
väravaid varjav aedlumevalgega kaetud
ja hallmustad novembrimõtted
peidetud, ära aetud
eskimotel on lume jaoks kaheksakümmend eri mõistet,
nomaadidel mitte ühtki,
ei saa mõõta kõike ühe mõõdupuuga
on palju võimalusi, mõned viivad kõrgemale kui teised, kuid vaid üks tee viib päris üles
peatoimetajate ja tegevtoimetajate palk on muidugi mõnevõrra kõrgem
rääkimata kojukandekuludest
tundub jah et
aeg on raha
esmaspäev, 4. jaanuar 2010
põhjaööd, mustast sametist,
üle valge kumava vahu laskunud
sinised varjud, augud jälgedes
jää, mis veel sel talvel polegi
praksunud
paika loksunud purikad
katustelt
alla
astunud
külmhommikud
sädeleb õhk vastu päikselt,
teemantvaip sujuvaks silunud nurgad
korstendest tõuseb suits,
väreleb, hajub,
kõht täis piparkoogiglasuuri
ja piparkooke, seekord ekstra suuri
ja nende lõhn vaikselt
kuusepuuokasteks vajub
hommikud sulavad õhtuks
päike loojub tõustes
ja jälle süttivad tuled
ja sina, sina, sina,
jälle väravast tuled
silmades küünlaleegina kumav naer
minu ahjus hõõguvad söed
millest uusi rõõmusõnumeid loed
ja aeglane
pööripäeva talvepühade puhkuse aeg
saab sooja
ja süüa
õunu ja apelsine
kui päike saab looja
siis õues on pime
aga me helendame seda eredamalt
eksole
nii et ka külm süda sulab
ja jäälilled seal sees
puhkevad õitsele
mis on tore
üle valge kumava vahu laskunud
sinised varjud, augud jälgedes
jää, mis veel sel talvel polegi
praksunud
paika loksunud purikad
katustelt
alla
astunud
külmhommikud
sädeleb õhk vastu päikselt,
teemantvaip sujuvaks silunud nurgad
korstendest tõuseb suits,
väreleb, hajub,
kõht täis piparkoogiglasuuri
ja piparkooke, seekord ekstra suuri
ja nende lõhn vaikselt
kuusepuuokasteks vajub
hommikud sulavad õhtuks
päike loojub tõustes
ja jälle süttivad tuled
ja sina, sina, sina,
jälle väravast tuled
silmades küünlaleegina kumav naer
minu ahjus hõõguvad söed
millest uusi rõõmusõnumeid loed
ja aeglane
pööripäeva talvepühade puhkuse aeg
saab sooja
ja süüa
õunu ja apelsine
kui päike saab looja
siis õues on pime
aga me helendame seda eredamalt
eksole
nii et ka külm süda sulab
ja jäälilled seal sees
puhkevad õitsele
mis on tore
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)