The secret of writing is to write.

Tahaksin üles kirjutada oma kurbuse, oma tühisuse, oma tühjuse, selle justkui naeltega seinale lahti laotada, kõik piirjooned avali, kõik varjud pingule tõmmatud, midagi ei jää peitu, et midagi ei saaks enam kummitada, et see oleks seal kujutletava seina peal üles riputatud, vabalt näha ja naerda, näha, et see polegi nii suur ja hoomamatu, et sellest saab üle.

Aga vot ei oska. See põgeneb mu eest, niipea kui panen käed klahvidele, et kirjutama hakata. Ja Ühest filmikatkendist kummitab: "The secret of writing is to write." Ärgitavalt, ärritavalt. Miks sa ei kirjuta, hing? Miks sa lased oma elu mööda ega pane seda paika??

Kui ei paneks, polekski nagu midagi juhtunud - poleks aega, poleks sündmusi. Jupid elust libiseks käest. Võib-olla on see haigus. Salakaval, ligihiiliv haigus, mida ei oskagi pidada halvaks, kuni ta tuleb ja sööb su täielikult ära ja siis oled üleni kirjutamisevajaduse kütkes ega pääse sealt parimagi tahtmise juures välja.

Kirjutamine on kirjutamine enesest, paratamatult. Võib-olla see aitab aru saada, mida me selle suure mõistatusega, mille nimi on "mina ise", peale peaksime hakkama. Kirjutame tähti ja näitame seda uhkusega emale. Vaata, mida ma juba oskan! Vaata, kui osav ma olen! Oma nimi on esimene, mida tavaliselt kirjutada osatakse. Ma kirjutan, järelikult olen olemas. Jätan endast maha jälgi, mis viitavad justnimelt minule ja mitte kellelegi muule.

Graffiti olevat algselt olnud samasugune jälg endast, isikupärane märk, mis ütleb teistele: MINA OLIN SIIN. Jälg kujunes aegapidi keerulisemaks sõnumiks. Mina arvan, mina talletan. Vaadake ja teadke, mida ma tunnen!

Kui kirjutame kirju, siis me kirjutame samuti ainult endast. Mul läheb hästi. Tegin seda ja seda ja seda. Kirju on hea kirjutada, sest võib olla kindel, et keegi loeb neid jäägitu tähelepanuga. Miks ta ei peakski, kui see on ainult t e m a l e kirjutatud kiri, ainuisikuliselt - milline austusavaldus!

Võib-olla mõtled nüüd, et ei, nii ka päris ei ole. Elu ei toimiks, kui kõik mõtleks ainult endale. Aga paistab, et me oleme kõik suuremad egoistid, kui me endale tunnistada tahaks - kogu maailm keerleb ainult minu ümber. Mis on ka paratamatu, sest me ei saagi ju midagi kogeda väljaspoolt ennast. Ei saa näha maailma ei kärbse, Andrus Kivirähu ega oma parima sõbra silmade läbi - kui sa pole ei kärbes, Andrus Kivirähk ega oma parim sõber.

Me loeme raamatuid, aga ainult selliseid, mis seostavad meie endiga. Raamatuid, mis ütlevad meile midagi. Tõsi, mitte otseseselt - tõenäoliselt ma ei leia ei "Sõjast ja Rahust" ega "Väikesest Printsist" kohta, kuhu oleks kirjutatud: PS! Ainult Terjele! Aga ridade vahele peidetud sadadest tähendusest leiame midagi, mis käib justnimelt meie endi ja mitte kellegi teise kohta. Kõik, mis on kirjutatud, on kirjutatud minust, minule, minu pärast.

Võib-olla Sa loed seda blogi ka sellepärast, et leida siit mingeid viiteid endale? Ära tunne end halvasti, me kõik teeme seda. Mina teen seda. Kirjutan, järelikult olen olemas - või olen kirjutatud, järelikult olen olemas.