Ma mõtlen nüüd.

Üks amps muusikat, üks tükk prantsuse grammatikat.
Kas ma olen vanaks saanud? Või vanaks jäänud?
Kas elu on ilus? Kas mina olen hetketi pime või on ime, et ma üldse näen?

Ma otsustasin ühel hommikul, et ma ei tapa enam oma aega. Tõusin üles ja läksin jooksma. Mingi surnuaedade rajoon oli. Üks väike poiss lehvitas mulle aknast. Tädikesed riisusid lehti, kopajuhid liigutasid mulda. Sörkisin kusagilt mäest alla - varahommikune kaste õunapuudel - punased liivakivisse kraabitud nimed - kollased ladvad. Seal ma olin, jooksin läbi aja ja ruumi, kell oli pool üheksa hommikul ja minusse tuli rõõm.


Ema helistab ja küsib, kuidas mul läheb. Ma olen jälle segaduses. Mitte midagi erilist, ütlen. Käisin koolis. Nagu ikka. Mida siis kahe päeva jooksul nii palju juhtuda saabki?

Tegelikult ma lihtsalt ei suuda minna sinna lainele ja kirjeldada talle seda, miks tegelikult ühes hetkes juhtub nii lõpmatult palju korraga, et pole mingit tähtsust, kas mööda läheb kaks päeva või kaks kuud. Kogu aeg on maailm imesid täis.

Istusin ühel kännul jõe ääres ja kuulasin, kuidas autod sõitsid minu ümber. Ühtlane linnaümin. Ja jõgi. Vastu päikest peaaegu must. Ja siis vajus päike puude taha ja mind hammustati varju sisse. Kolm meetrit kõrgemal kaldal oli uuesti päike. Mõneks ajaks. Ja viiendal korrusel libises ta mööda seinu olematusse. Veel üks päev. Mitte midagi erilist. Nii palju erilist.

Nüüd ma õpin. Niivõrd kuivõrd. Sest mõnikord tulevad virtuaalsed inimesed ja tuletavad meelde midagi olulist. Inimesed on nagu võrk. Sa isegi ei tea, kuidas sa kõigiga seotud oled, aga see on väga oluline, et oled.

Ahjaa, ma õpin, õigus küll. Article partitif. Les idiomes. Täna pidi filmiõhtu olema. Aga mul tunne, et mul on vaja üht õhtut kodus, oma Karl Jenkinsi või Jamie Cullumiga. Tass kohvi ja oma mull. Mõnikord on maailm lihtsalt mõnus.