Uus aasta, uued kirjandid. Lugesime vahetundide ajal Dagnega ette seda arhailist draamat Tammsaare tõlgenduses. Ma olin Juudit.
See oli päris hirmutav kogemus.
Olovernese elutunnetus
Piibli Olovernes on ühetahuline inimene: ta kujutab endast vaid võõrast väejuhti, kes piirab Petuulia linna oma sõjasalgaga, võõra kuninga Nebukadnetsari käsutäitjat. Tema inimsus, tema lugu jäävad meile suletuks. Kuid Tammsaare on oma näidendis Juuditi kõrval võrdselt lahanud selle mehe hinge, kelle osaks on küll võõrast linna piirata, kuid kes tingimata ei pea olema halb tegelane. Justnagu päris eluski ei jagune inimesed headeks ja halbadeks, vaid kõikidel on omad motiivid ja põhjendused, keegi pole lõpuni süüta ega lõpuni süüdi.
Tammsaare Olovernes oli oma elu jooksul juba teataval määral tundnud seda moraalset kriisi, milleni Juudit alles suundus. Ta oli juba selles eas, kus nooruse ambitsioonid ja lihtsakoeline maailmapilt teisenevad elutarkuseks, mis on tulnud läbi kogemuste, pettumuste ja oma ambitsioonide täidemineku. Ta tajus, et maailmavallutamine pole õnn, vaid ka õnnetus; veel enam- pigem õnnetus kui õnn. Paljude hõimude vallutamine ja võim nende üle on teda pannud mõtlema vallutamise ja võimu üle ja Olovernes on jõudnud järeldusele, et vallutaja on tegelikult hoopis vallutatu. Juuditile lausub ta: iga kuningas on oma orjade ori. Iga isand on oma käsualuste sõnakuulekas ori.
See mõte pole just kõige üldtuntum ja -arvestatum. Kuningas peaks ju olema see, kelle päralt võim ja valitsus, kõige kõrgem ja tähtsam isik, kõige uhkem ja väärikam . Aga Olovernes pöörab kõik ümber, peab kuningat vääritumaks orjast.
Peaaegu sama mõtet arendab teispool linnamüüri pealiku kohustega tuttav Osias. Ka tema on pettunud kõrgetes aadetes ja idealismis, mida noorena tõeks pidas. Osias tunnistab, et juhi voorused pole mitte ilusad põhimõtted, ausus ja õiglus, vaid vastupidi - silmakirjalikkus ja kahepalgelisus. "Kõik, mida noorena õigeks pidasin, olen nüüd unustanud."
Et võimul püsida, tuleb kindlustada poolehoidjate hulk. Tundub, et populistlikud valimiskampaaniad ja alusetud lubadused on vaid tänapäeva demokraatia haigus, kuid millegi sarnasega pidid ilmselt tuttavad olema ka Juuditi-aegsed valitsejad. Tuli arvestada nende huvidega, kes kindlustasid, et valitseja võimul püsiks. Tollal muidugi polnud nendeks mitte lihtrahva hulgad vaid sõjavägi ja nõunikud, kindlasti ka tähtsamad usulised juhid - sest nendele toetus valitseja. Ütleb ju Olovernes Nebukadnetsari kohtagi, et viimase suured teod on enamasti tema tehtud. Kui siis valitseja oleks oma toetajaskonnaga vastuoludesse läinud, oleks ta kiiresti võimult kõrvaldatud, ühel või teisel kombel.
Seda peabki Olovernes silmas, väites, et talle tehakse ülekohut, kui arvatakse, et ta on orjaperemees, orjade ori. Olovernes ei tahtnud olla orjade ori, ei tahtnud allutada iseennast oma sotsiaalsele rollile. Ta oli näinud, mis maailm see on, ja see ei meeldinud talle. Ta unistas oma isatalust, lihtsast elust seal, kust ta kunagi tulnud oli - ja samas mõistis, et on sama hästi kui võimatu.
Selles võib tuua mõningaid paralleele Rousseauga. Ka tema põhiliseks ideeks oli, et ühiskonna moraalse allakäigu lõpetamiseks tuleks tagasi pöörduda nende eluviiside juurde, mille juurest me lahkunud oleme. Tammsaare kirjutas hiljem ise ka mitmetes artiklites, et need, kes tõeliselt maailma mõistavad, jõuavad ikka sellele järeldusele, et lihtsuses peitub võlu.
Juudit ei mõista Olovernest. Juudit ei ole kuninga väejuhina lugematu hulga rahvaste troone ümber tõuganud, Juudit pole läbi elanud ja mõelnud asjade üle, mis Olovernest sääraseks on muutnud. Juudit ei mõista, miks kuulus väepealik ei taha püüda kuningaks, ta ei saa aru, miks ei ahvatle seda meest maailmavalitseja pretensioonikas nimi.
Ja seepärast hülgab Olovernes Juuditi. Veel enam, ta ütleb naisele kibedaid sõnu, mis toda hingepõhjani solvavad. Juudit on harjunud austuse ja armastusega enese vastu, aga sealt tuleb see mees, kes soovitab tal Nebukadnetsari haaremisse minna, kui ta tahab kuninga lapsi sünnitada. Olovernes heidab Juuditile halastuseta ette seda, mida tema kõige enam põlgab - pimedat auahnust- ja ütleb seepärast ehk enam, kui oleks pidanud. Haavatud eneseuhkusega naine, pealegi Juuditi-sugune temperamentne ja julge, ei käitu just kõige ratsionaalsemalt, vaid laseb pimedal kirel oma käike juhtida. Nii surebki see, kes ütles Juuditile inetuid sõnu - mis kõlasid seda inetumalt, kuivõrd ütlejaks oli armastatud mees ja et see ütlemine oli tabavalt tõene- sureb üsna inetul viisil, mõrvatuna omaenese mõõgaga magamise ajal.
Võib-olla oli see Olovernese jaoks parim lahendus. Elu ja surma peale mängimine oli temale juba ükskõik, sest ta oli ammu kaotanud oma elu mõtte, tapnud oma jumala. Ka selleks oli ta valmis, et Nimetu teda tappa võiks, ta koguni pakkus talle vabatahtlikult seda võimalust. Nimetu jaoks tuli see ootamatult, et mees, keda ta oli vihkama õppinud, äkki nii suurt inimlikkust ja arusaamist ilmutas, et suur vihkamine pöördus suureks austuseks. Siiski avaldas Olovernesele muljet tema julgus, mis meenutas talle teda ennast nooremana -julgus panna oma elu kaalule.
Olovernesel oli küll alles julgus mängida oma elu peale, kuid väepealiku vastutus, orjade orjaks olemine oli muutnud ta alalhoidvamaks. Ehk tundis ta vastutust oma juhitava rahvahulga ees, kohustust, mis ei lasknud tal niisama lihtsalt kõike kõrvale heita ja tagasi pöörduda sinna isatallu, mis mõtteis talle paradiisina tundus. Võib-olla oleks ta juba ammu teinud oma elule ise otsa peale, kui oleks lasknud enesel mõtelda neid musti mõtteid sagedamini ja lõpuni. Ent ta ei lasknud. Ta jätkas seda elu, millega ta juba harjunud oli, sõjapealiku elu, ja et oma mõtteid mitte kuulda, mattis need pidutsemise ja magusa viina alla.
Võib-olla polnud tal lihtsalt piisavalt julgust . Alati on ju lihtsam jätkata inertsist seda suunda, kuhu juba liigutakse, isegi füüsikud räägivad, et ühtlaselt liikuv süsteem on kõige püsivam süsteem. Nii jätkaski Olovernes aina elu, mida tegelikult põlgas, sisimas valmis olles kõigeks, mis juhtuda võib, sest kõik oli juba nagunii juhtunud. Võib-olla oli see paratamatus, et Olovernes tapeti tema enda mõõga läbi. See peegeldab justkui veelkord nii Juuditi kui Olovernese enda saatust- nad mõlemad jõudsid oma elu elades ise kriisini, mis viis nende enese hukkumiseni.
