laupäev, 24. oktoober 2009


Millegipärast arvame me siin korteris ikka, et oleme kuidagi eraldi, mis siis, et kõnniteest eraldab meid vaid läbipaistev klaas ja meeter muru akna all. Mõtteline ruum. Ainult see. Kui me Margarita kombel alasti aknalaual lugeda tahaks, märkaksid meid mitte ainult naabrid, kuigi nad kõik arvaksid vist samuti, et näevad viirastusi.

Me kõnnime oma tubades ringi ja vaatame klaasi tagant mööduvat maailma, mõtlemata, et samavõrra võib see vahtida meidki. Et kui me akna taga jalutavaid inimesi naerame, võivad nemadki meid naerda. Meid teada, mäletada.

Võtmesõna oli muusika, ma sain selle nüüd teada. Kummastav. Keeruliste inimeste keeruliseks mõeldud maailm. Nagu Milan Kundera kirjutas. Täpselt nii. Juhused muudavadki sündmuse eriliseks. Mida rohkem juhuseid on sündmuseni viinud, seda ainukordsem, väärtuslikum see meile tundub.

Muusika, muidugi. See oli nii ilmselge, et kohe ei suutnudki märgata. Muusika.

Selles oli midagi müstilist, selles laupäevaõhtuses viiulis. See kajas ja rajas silla üle universumi.

Täpselt, Across the Universe, Across the Sky - mis vahet seal on- sild üle universumi , viiendasse ja kuuendasse dimensiooni, ja samas ikka ühe tavalise ruudukujulise laua taga istudes, mille peal põles küünal.

Ma olin heli. Ma liikusin mööda klaase, pannes need helisema, ja nad peegeldasid sinist ja kollast valgust. Kogu see maailmaruum oli täis klaasi - pokaale, vaase, kausse, kristalli, klaasitükke. Nad helisesid sajal erineval toonil, kuni resonants levis üheksanda lainena üle klaasidest mere ja purustas nad kõik, viimseni. Killud kukkusid maha ja sillerdasid valguse käes.

Hiljem hakkas mul õudne. Ma olin korraga heli, mis lendas ja purustas klaasid- ja ma olin kõik need klaasid kokku. See oli minu universum, ja ma olin korraga kildudeks maas, kõik mu senini hoolega valmistatud mõtted ja eneseformulatsioonid olid kildudeks maas. Ja mul oli õudne.

Ma jalutasin läbi vihma ja puulehtede sinna, mis oli olnud mu kodu. Kõik nägi välja nagu ikka. Nemad, kes minuga olid, nägid välja nagu ikka. Aga mina olin puruks. Muusika tegi mu katki ja ainus, mille järele ma igatsesin, oli veel muusikat.

Nemad läksid ära, hämmastuses, mis minuga juhtunud oli, sest kõik, mida ma suutsin, oli istuda kollases valguses ja plõnnida kitarri, mida ma kunagi mängima polnud õppinud. Kitarrist tulid välja samasugused helid nagu katkises universumis. Across the Sky, Across the Universe. Ma istusin seal põrandal edasi, oodates, et midagi juhtuks, aga tuba oli tühi, seda täitis vaid tumm etteheide nende poolt, keda mina olin hüljanud.

Kõik on omavahel seotud, kõik universumid mõjutavad kõiki teisi.
Üks hülgab teise, teine kolmanda. See on paratamatus, ja seda hirmutavam, kui satud selle tunnistajaks ja selle sisse korraga.

Olin oma purunemisega põhjustanud ka maavärina mõnes teises universumis. Ja ma ei saanud sinna mitte midagi parata, sest minu oma oli nagunii juba kildudeks.

Sellest on nüüd nädal. Ravisin end tormise mere, kollaste puulehtede, raamatutega, üritasin mõtteid kõrvale tõrjuda, sukeldudes kohustustesse, kooli, kunsti. Päeviti oli kõik korras, kuid kui ma surmväsinuna õhtul kõju jõudsin ja voodisse heitsin, tulid klaasikillud tagasi. Vahtisin unetuna lakke kõik keskööd, rääkides oma Jumalaga ja sellega, kes vahepeal oli mulle Meistriks, luues oma universumit uuesti läbi tantsu, läbi sõnade ja läbi muusika. Rahu ei tulnud. Olin oma põhjatu universumi ääre peal toolis ja vahtisin laes olevat pragu nagu täiskuud, mille kiiri mööda tahtnuks käia ja jõuda rahuni. Aga rahu ei tulnud.

Kuidas rebida end sellest kaljuserva peal asuvast toolist eemale, mõnesse teise paralleeluniversumi, kus pole kunagi olnud purunevaid klaase ja muusikat, mis käitub sama fataalselt kui üks maailma keeruliseks loonud inimene?

Ma joon veini. Üksi. On jälle üks öö ja ma olen üksi oma keldrikorteris, kus on palju raamatuid, põrandalamp ja isegi esik.
Ma joon veini, see on päris hea vein, joonistan oranži laialt irvitavat kassi ja kuulan muusikat, mis on pärit mõne sellise Muusiku peast, kes on samuti maailma keeruliseks mõelnud ja siis sellest ära pööranud.

Ainult hullumajas võid olla hull, muretsemata tagajärgede eest...

Meil ei ole siin hullumaja ja mina ei ole tegelikult Bezdomnõi, kuigi mulle tundub, Bezdomnõi, kes tõotas, et ta ei kirjuta enam ühtki värssi, sest ta sai ise aru, et need ei kõlba kuskile. Ka tema universum virutati kildudeks, ta pandi istuma ühte tühja kandilisse tuppa ja talle anti vaid aken öösse, vaade täiskuule, mis tegi ta rahutuks.

Ma joon veini, see on päris hea vein, ja teeb maailma vähem keeruliseks. OO, ma pole ammu veini joonud, ma pole peaaegu üldse veini joonud, sellest saab kaua-kaua aega, kui minu universum viimati pragusid täis oli. Kell saab kohe-kohe kaks öösel. Ma kuulan jälle muusikat, tajumata, mis kanaleid pidi helid mu ajju jõuavad, kas kõrvade või silmade või naha kaudu. Ma näen trumme, tajun nende kajasid nagu liikumisjärgi fotol. Sõnad on sugestiivsed, need muudavad mu maailma kuju vastavalt sellele, mis lugu käib. Mõelda, mu maailma kuju saab muuta vaid hiireklõpsuga loo nimel. Laen aku täis ja siis saan oma maailma vormiga minna ükskõik kuhu maailmas.

Homme ma lähen. Tänane öö ongi ju viimane siin. Siis tuleb Rändamine ja ma ei pea olema keegi, ma ei pea oma pokaale ja karahvine lappima, nad võivadki olla killud. Selle aja jooksul, kui ma olen TEEL. Siis piisab säravatest kildudest täiesti.

I don't care very much, ütleb hääl mu peas, seda saadavad sillana mingid ülemised helid, see on süntesaator, mis peab imiteerima keelpilliorkestrit. Trummid. Nagu koputaksid uksele sajad käed, uks paneb vastu, kuid siis saab lugu läbi ja kogu intsidendist jäävad järele vaid jäljed mälus.

Kõik peale fookuse on nüüd pisut udune - kõik peale fookuse, kuhu ilmuvad järjest mind paljastavad sõnad, ja muusika, mis endiselt valitseb mind nagu enese tõelise olemuse paljastanud Margarita valitseb tervet jõekaldal valitsenud Saatana käsilaste gruppi. Ma ei saa isegi aru, kas ma olen nüüd paranenud või mitte.
Emilie Autumn, sa ei teagi, mida su muusika praegu teeb. Kas te üldse, muusikud, teate, mida teie loodu võib ükskord vastuvõtlike hingedega teha?

Seda võimu on kaugelt rohkem kui ühelgi diktaatoril kunagi on oma rahva üle olnud.

Kas tead, Sina, et ma olid mitu keskööd üleval ja rääkisin Sinuga paljudest asjadest, millest mul polnud enam võimalust päriselt rääkida. Lõpp tuleb järsku, nagu alguski tuli, ja sellest jääb vaid ebamäärane järg millestki, mis polnudki nagu päris, vaid pigem nagu ilus melanhoolne meloodia või pintslijälg lõuendil, mis on värav mõnesse teise universumisse.

See on esteetiline dimensioon, ütleks Milan Kundera.

Ja nende ühepoolsete dialoogide pärast mul polnudki enam nagu midagi öelda, kui päriselt võimalus avanes. Paljudest võimalikest variantidest osutus kõige ilmsem, lausa märkamatult ilmne, tõeseks, ja nii oligi, polnud enam midagi lisada.

Sina kukkusid läbi, ütled. Sa pead eneses selgusele jõudma.
Mina , kes ma seda nagu aimasin, nende öiste vestluste pärast, ütlesin ainult: nojah. Ütlesin ainult: edu. Ja need tühised sõnad, need olidki lõpp ja hüvastijätt.

Miski pole igavene, ka niivõrd lõplikule klaaside purunemisele kasvab peale midagi uut. See on kord juba varem juhtunud, ma tean, seekord läheb kergemini, alati on teist korda kergem.

Jälle viiulid. Rose Red. Mul käib pea ringi, ma olen tunde järjest selles uimas olnud, oma universumile võrku ümber sõlminud, et kui seda veel natuke saviga mätsida ja rändamise tules põletada, see uuesti vett peaks. Ma ju oskan end ravida, ma olen ju selleni jõudnud. Kaks klaasi veini ja seesama, mis hävitas, loob nüüd uuesti. Viiulid ja vokaal ja trummid ja maast, tapeedi tagumiselt poolelt vaatab vastu oranž irvitav kass, kelle ma poolteist tundi tagasi pastellidega lõin. Ta on nii olemas, kolmemõõtmelise karvase, kunagi humanitaarabist saadud Garfieldi kõrval uus, tasapinnaline versioon. Ja viiulite tules hakkavad moodustuma uued klaasnõud...

Sa poleks saanudki minu universumisse sisse, sul on oma, piisavalt suur ja samamoodi helisid täis, võib-olla rohkemgi, ja sa ei usuks, et minul on ka, sa ei usuks, et ma olen ka üks neist, sa ei usuks, sest sa pead end paremaks kui enamikku inimestest.

Raskeks teeb asjalood see, et ajuti pean ka mina Sind paremaks kui enamikku inimestest. Ja see on pisut valus. Aga ainult mina tean seda, sest ma ei saa seda sulle öelda, ma tunduksin endale kole naeruväärsena.

Edu, ja aitäh selle lühikese unenäolise hetke eest, mil me teed ühte said.

Ja Sa isegi ei tea seda, ei saa kunagi teadma, see on kogu loo juures kõige võluvam. Justnagu negatiivne kokkusattumus. Magus kannatus, mis teeb kõik praeguse palju erilisemaks kui see võib-olla ongi.

Piir reaalse ja irreaalse vahel muutub nii õhkõrnaks, et teda justkui polegi.
Milan Kundera, Mirador...
Sa ei või mulle öelda, mis on päriselt, see on liiga suhteline.
Piisavalt avalik, et olla kahtlustamatult salajane.

Ja nii saab kõik.






kolmapäev, 21. oktoober 2009


Sügise võlu on selles, et neil pinkidel ei istu tõenäoliselt enam pikka aega mitte keegi. Nad on ainult nende üksikute päralt, kes sügist armastavad, kes tema inimtühjas värvilisuses enesele koha leiavad.

Oled nagu metsiku looduse esmaavastaja.

Valgete pinkide vallutaja pargis.

Sügis on võluv...
***

Talvest teatav põhjatuul nii vinge.
Lend on väsitav ja sudu matab hinge.
Ingel tõmbab salamahti hinge.

Akna taga tantsib musti linde.

***

pühapäev, 18. oktoober 2009

variseb kokku

klaasiklirinal mu rahulolu
ja pead ei anna küll, kuid
tundub, et

mu kullane varandus vihkudes
on vaid roostene kolu

Ja tänavail endiselt kallab kleepuvat vett...

Viiuli teiselpool tajumispiire lauludes
jooksen elu eest pakku kui
pealtnäha igati siin

võimata võimisest auklikest kinnistest laugudest
kuidas õnn äkki korraga olla saab
hingepiin

?

esmaspäev, 12. oktoober 2009


läbi dimensiooniaugu
tumehalline hommik saab päevaks
saab õhtuks
enne kui vaakuvate vareste all hinge vaakudes
silmigi jõuad paotada
juba järgmine õhtu ongi
suitsuste saksofonide helilainetes kuhjun
mis juhtmeidpidi muusikat kuulama juhtun
seda teed mööda siis voolangi
saab hämarast pime
oktoobriime
lihtne on endastki rohelust kaotada
sügis vist hammustas
salakaval koer
kes varitseb kleepuvas udus
esimesel alasti puul
ei saa ometi peatuda, sekundki loeb
edasi kannustab
järeleandmatu tuul

neljapäev, 8. oktoober 2009

Kuidas saab nii olla, et kord Estonias ja Endlas töötanud rätsep peab ühel päeval kerjama abi suvalistelt tänavalt möödujatelt, et need talle, sandile, poest makarone ostaksid...

Läksin ja ostsin, ja kaks pakki sarvekesi ja päts leiba pole kaua aega kedagi nii rõõmsaks teinud, kui sel hetkel toda kõhna viiekümneaastast meest, kes piinlikkust tundis, et üks õpilane, kel endalgi raha vähe, talle peab süüa ostma.

Ta rääkis, et on leedukas, kuid ei tea oma vanemate saatusest praegu midagi. Kord kaua aega tagasi, kui ta kooli lõpetas ja teatrisse kostüümide õmblejana tööle asus, saadeti ta Eestisse. Õppisin siin keele ära nagu kohalik ja jäigi kohapeale elama.

Pärast seda, kui ta autoõnnetuses lonkama hakkas ja käed enam nii täpset tööd ei teinud, ei tahtnud teda aga keegi, väitis ta mulle. Hooldaja nõuab suure osa pensionist...

Kurb hakkas. Ega ma peale selle pisikese toidupaki teda suurt aidata ju ei saa. Peaks küll andma pigem õnge ja õpetama kala püüdma, kui valmistooted kätte andma, kuid seda on ju võrratult raskem teha. Ikka tahaks nagu kiiremini omaenese mugavasse mulli tagasi pöörduda, mitte mõelda neile, kel on halvasti.

Kõik teised peale minu ja dagne olid algusest peale Vollile kurdid, peade ära pööramist ja hõivatud olemise teesklemist oli kahekümne meetri peale tunda. Kaheteistaastased tüdrukud ristmiku ees kihistasid naerda ja sättisid end hoolega võimalikult kaugele.

Võib-olla tõesti olen ma liiga egoistlik, et pühendada terve oma elu maailma paremaks muutmisele, kuid nii palju-vähe kui võimalik, võiks iga inimene, kasvõi pisinatukenegi, üritada märgata.

Lõppeks on see ju meie enese maailm, milles me elame...

teisipäev, 6. oktoober 2009



Mul on tõesti lõpuks tunne, et iga päev saan ma koolis natuke targemaks, sest siin on toimunud miskisugune avanemine, seesama, millest Joosep Tammo aktusel rääkis, et meil on avatud mõtetega inimesed koos - ja poole tähtsam, kui kirjutada üles keerulisi mõisteid ja süsteeme, mis kelleski mingeid kellukesi tilisema ei pane, on avaldada oma mõtteid ja rääkida tarkade inimestega mõtestatud juttu. Just nagu paar tuhat aastat tagasi Sokratese aegadel.

Maailmas tiirlevad tegelaskujud, keda pole ehk kunagi olemas olnud, kuid on oma ajastu või karakteri niivõrd üldistavad ja tabavad sümbolid, et elavad võrdse õigusega elavate keskel. Nii jagame inimesi Hamletiteks ja Don Quijote'deks, kujutame endid Meistriks ja Margaritaks, Ingeriks ja Robinson Crusoe'ks, analüüsime Andrest ja Pearut...


***

Tammsaare järgi kujutasid Andrese ja Pearu tegelaskujud tüüpilist eesti talupeoga 19.sajandi viimasel veerandil. Seega ei pruugi nad tingimata tähendada vastandlikke karaktereid, pigem just ühe ja sama arhetüübi kahte erinevat külge, varianti. Et "Tões ja õiguses" moodustavad need kaks tüüpi üsnagi konfliktse paari, võib tähendada nii sisemisi lõhesid talupoja hingeelus kui kahte vastandlikku elamise ja ellusuhtumise viisi.

Kaks peremeest olid päris mitmes mõttes vastandlikud. Pearu veetis suure osa oma ajast kõrtsis, ei tulnud sealt vahel päevade kaupa tagasi, ometi oli tema talu vaata et paremal järjel kui Andrese oma. Andres seevastu rügas terve oma elu aina tööd teha, varahommikust hilisõhtuni, väsimata ja tüdimata, kuni enneaegselt käed sooniliseks muutusid ja selg kühmu tõmbus – aga armastust ei olnud ikka...

Pearu suutis ka end rohkem välja elada, mistõttu temasse ei kogunenud mure ja vimm, mis aegamööda Andrese kiiremini vanemaks tegi. Kui Pearu vihastas, siis oli see selgesti aru saada, et Pearu on vihane - aga Andresest ei saanud keegi aru, mida ta tegelikult tunneb, sest algusest saati - ja mida edasi, seda rohkem- tõmbus ta üha endasse, kibestunud täitumata unistuste pärast, sisimas kindel, et keegi ei mõista tema tõde ja õigust peale Jumala.

Elusse liiga tõsiselt suhtuv inimene on jäik, ja seetõttu mõjub kõik talle halvasti, mida ta pole oodanud. Andresel näiteks oli selge ettekujutus, mis Vargamäe Eespere talust saab: ta ehitab selle välja, parandab maid ja kogub karja, et tema lastel oleks parem elada. Riukliku naabriga tema arvestada ei osanud ja seetõttu mõjusid Pearu õiguseväänamised temasse halvasti.

Pearu oli leplikum. Olgugi, et nad mõlemad Andresega oma laste abielu vastu olid, leebus Pearu enne, nõustudes Joosepiga, et mees peab ära pöörama oma vanematest ja vaatama oma naise poole. Tema tõi oma naisele ja lastele kaugemalt tulles ikka magusat saia, samas kui Andres muutus oma pere jaoks üha võõramaks ja kinnisemaks.

Samas muudab ju keskkondki aja jooksul inimest mõningal määral, nii et sirgjoonelisele kasvavad riukad külge ja riuklik mõtleb, kas nii on ikka kõige õigem, nagu ta siiamaani toiminud on. Nii omandas Andreski mõne aja möödudes Pearu eeskujul need pooleldi alatud trikid, mis tõe arvelt talle kohtus teinekord õiguse tõid. Pearut ajas see aga samavõrra vihaseks, sest see oli tema meelest ebaaus mäng – Andres kuulutas kohtus algusest peale oma tõde ja õigust, kuid tegelikult väänas seda täpselt niisamuti kui Pearu isegi. See näiline sirgjoonelisus oli tema kaitsekilp, samas kui Pearust teadsid kõik, et ta vaid kempleb.

Pearu hindas tegelikult oma naabrimeest "veart" meheks, sellest annavad tunnistust tema pikad südamlikud monoloogid pisut purjakil peaga, kui jutupaelad valla ja mõtted, mida muidu ehk tagasi hoiti, nüüd justkui ise välja kippusid. Korduvalt tuletas ta meelde Krõõta, kelle rahumeelsusest ja heledast häälest ta lummatud oli, korduvalt üritas Andresega leppida, kuid tulutult.

Andres pidas selliseid jutte purjus peaga sonimiseks, mida ei tasu tähelegi panna, sest naabrimees, kelle elu ainus eesmärk näis olevat teda kiusata, ei saanud ju ometi korraga väita, et nad on sõbralikes suhetes ja hindavad üksteist. See paistis ju olevat järjekordne Pearu trikk, alatu kius.

See sünnitas kahtlustust ja mõistmatust kahe naabrimehe vahele, kes suhtusid elusse nõnda erinevalt. Sest ega Pearu Andrestki mõistnud ega tema pidevat tõsist töörügamist ega õiguseotsimist. Pearu meelest pidi elada olema parem kui eelmistel põlvedel, sest tema isa oli Tagapere talu selleks arendanud. Pidi olema midagi, mis teeks igava maaelu huvitavamaks, ja peale kohtu ja kõrtsi muud meelelahutust tollal eriti ei leidunudki. Nii tuli Andrese huumorimeele puudumine Pearu tegevustotsivale vaimule justkui kahjuks, kohati solvaski seda.

Võib vist öelda, et Pearu pere oli märksa õnnelikum kui Andrese oma, ja et Pearu ise oli märksa õnnelikum kui Andres. Elus on ikka nii, et see, kes võtab seda kergemalt, sellel on ka endal elada kergem ja kes mõtleb kõik takistused otse raskusteks, selle tee kulgebki justkui üle künkliku Vargamäe soosilla.