Me kõnnime oma tubades ringi ja vaatame klaasi tagant mööduvat maailma, mõtlemata, et samavõrra võib see vahtida meidki. Et kui me akna taga jalutavaid inimesi naerame, võivad nemadki meid naerda. Meid teada, mäletada.
Võtmesõna oli muusika, ma sain selle nüüd teada. Kummastav. Keeruliste inimeste keeruliseks mõeldud maailm. Nagu Milan Kundera kirjutas. Täpselt nii. Juhused muudavadki sündmuse eriliseks. Mida rohkem juhuseid on sündmuseni viinud, seda ainukordsem, väärtuslikum see meile tundub.
Muusika, muidugi. See oli nii ilmselge, et kohe ei suutnudki märgata. Muusika.
Selles oli midagi müstilist, selles laupäevaõhtuses viiulis. See kajas ja rajas silla üle universumi.
Täpselt, Across the Universe, Across the Sky - mis vahet seal on- sild üle universumi , viiendasse ja kuuendasse dimensiooni, ja samas ikka ühe tavalise ruudukujulise laua taga istudes, mille peal põles küünal.
Ma olin heli. Ma liikusin mööda klaase, pannes need helisema, ja nad peegeldasid sinist ja kollast valgust. Kogu see maailmaruum oli täis klaasi - pokaale, vaase, kausse, kristalli, klaasitükke. Nad helisesid sajal erineval toonil, kuni resonants levis üheksanda lainena üle klaasidest mere ja purustas nad kõik, viimseni. Killud kukkusid maha ja sillerdasid valguse käes.Hiljem hakkas mul õudne. Ma olin korraga heli, mis lendas ja purustas klaasid- ja ma olin kõik need klaasid kokku. See oli minu universum, ja ma olin korraga kildudeks maas, kõik mu senini hoolega valmistatud mõtted ja eneseformulatsioonid olid kildudeks maas. Ja mul oli õudne.
Ma jalutasin läbi vihma ja puulehtede sinna, mis oli olnud mu kodu. Kõik nägi välja nagu ikka. Nemad, kes minuga olid, nägid välja nagu ikka. Aga mina olin puruks. Muusika tegi mu katki ja ainus, mille järele ma igatsesin, oli veel muusikat.
Nemad läksid ära, hämmastuses, mis minuga juhtunud oli, sest kõik, mida ma suutsin, oli istuda kollases valguses ja plõnnida kitarri, mida ma kunagi mängima polnud õppinud. Kitarrist tulid välja samasugused helid nagu katkises universumis. Across the Sky, Across the Universe. Ma istusin seal põrandal edasi, oodates, et midagi juhtuks, aga tuba oli tühi, seda täitis vaid tumm etteheide nende poolt, keda mina olin hüljanud.
Kõik on omavahel seotud, kõik universumid mõjutavad kõiki teisi.
Üks hülgab teise, teine kolmanda. See on paratamatus, ja seda hirmutavam, kui satud selle tunnistajaks ja selle sisse korraga.
Olin oma purunemisega põhjustanud ka maavärina mõnes teises universumis. Ja ma ei saanud sinna mitte midagi parata, sest minu oma oli nagunii juba kildudeks.
Sellest on nüüd nädal. Ravisin end tormise mere, kollaste puulehtede, raamatutega, üritasin mõtteid kõrvale tõrjuda, sukeldudes kohustustesse, kooli, kunsti. Päeviti oli kõik korras, kuid kui ma surmväsinuna õhtul kõju jõudsin ja voodisse heitsin, tulid klaasikillud tagasi. Vahtisin unetuna lakke kõik keskööd, rääkides oma Jumalaga ja sellega, kes vahepeal oli mulle Meistriks, luues oma universumit uuesti läbi tantsu, läbi sõnade ja läbi muusika. Rahu ei tulnud. Olin oma põhjatu universumi ääre peal toolis ja vahtisin laes olevat pragu nagu täiskuud, mille kiiri mööda tahtnuks käia ja jõuda rahuni. Aga rahu ei tulnud.
Kuidas rebida end sellest kaljuserva peal asuvast toolist eemale, mõnesse teise paralleeluniversumi, kus pole kunagi olnud purunevaid klaase ja muusikat, mis käitub sama fataalselt kui üks maailma keeruliseks loonud inimene?
Ma joon veini. Üksi. On jälle üks öö ja ma olen üksi oma keldrikorteris, kus on palju raamatuid, põrandalamp ja isegi esik.
Ma joon veini, see on päris hea vein, joonistan oranži laialt irvitavat kassi ja kuulan muusikat, mis on pärit mõne sellise Muusiku peast, kes on samuti maailma keeruliseks mõelnud ja siis sellest ära pööranud.
Ainult hullumajas võid olla hull, muretsemata tagajärgede eest...
Meil ei ole siin hullumaja ja mina ei ole tegelikult Bezdomnõi, kuigi mulle tundub, Bezdomnõi, kes tõotas, et ta ei kirjuta enam ühtki värssi, sest ta sai ise aru, et need ei kõlba kuskile. Ka tema universum virutati kildudeks, ta pandi istuma ühte tühja kandilisse tuppa ja talle anti vaid aken öösse, vaade täiskuule, mis tegi ta rahutuks.
Ma joon veini, see on päris hea vein, ja teeb maailma vähem keeruliseks. OO, ma pole ammu veini joonud, ma pole peaaegu üldse veini joonud, sellest saab kaua-kaua aega, kui minu universum viimati pragusid täis oli. Kell saab kohe-kohe kaks öösel. Ma kuulan jälle muusikat, tajumata, mis kanaleid pidi helid mu ajju jõuavad, kas kõrvade või silmade või naha kaudu. Ma näen trumme, tajun nende kajasid nagu liikumisjärgi fotol. Sõnad on sugestiivsed, need muudavad mu maailma kuju vastavalt sellele, mis lugu käib. Mõelda, mu maailma kuju saab muuta vaid hiireklõpsuga loo nimel. Laen aku täis ja siis saan oma maailma vormiga minna ükskõik kuhu maailmas.
Homme ma lähen. Tänane öö ongi ju viimane siin. Siis tuleb Rändamine ja ma ei pea olema keegi, ma ei pea oma pokaale ja karahvine lappima, nad võivadki olla killud. Selle aja jooksul, kui ma olen TEEL. Siis piisab säravatest kildudest täiesti.
I don't care very much, ütleb hääl mu peas, seda saadavad sillana mingid ülemised helid, see on süntesaator, mis peab imiteerima keelpilliorkestrit. Trummid. Nagu koputaksid uksele sajad käed, uks paneb vastu, kuid siis saab lugu läbi ja kogu intsidendist jäävad järele vaid jäljed mälus.
Kõik peale fookuse on nüüd pisut udune - kõik peale fookuse, kuhu ilmuvad järjest mind paljastavad sõnad, ja muusika, mis endiselt valitseb mind nagu enese tõelise olemuse paljastanud Margarita valitseb tervet jõekaldal valitsenud Saatana käsilaste gruppi. Ma ei saa isegi aru, kas ma olen nüüd paranenud või mitte.
Emilie Autumn, sa ei teagi, mida su muusika praegu teeb. Kas te üldse, muusikud, teate, mida teie loodu võib ükskord vastuvõtlike hingedega teha?
Seda võimu on kaugelt rohkem kui ühelgi diktaatoril kunagi on oma rahva üle olnud.
Kas tead, Sina, et ma olid mitu keskööd üleval ja rääkisin Sinuga paljudest asjadest, millest mul polnud enam võimalust päriselt rääkida. Lõpp tuleb järsku, nagu alguski tuli, ja sellest jääb vaid ebamäärane järg millestki, mis polnudki nagu päris, vaid pigem nagu ilus melanhoolne meloodia või pintslijälg lõuendil, mis on värav mõnesse teise universumisse.
See on esteetiline dimensioon, ütleks Milan Kundera.
Ja nende ühepoolsete dialoogide pärast mul polnudki enam nagu midagi öelda, kui päriselt võimalus avanes. Paljudest võimalikest variantidest osutus kõige ilmsem, lausa märkamatult ilmne, tõeseks, ja nii oligi, polnud enam midagi lisada.
Sina kukkusid läbi, ütled. Sa pead eneses selgusele jõudma.
Mina , kes ma seda nagu aimasin, nende öiste vestluste pärast, ütlesin ainult: nojah. Ütlesin ainult: edu. Ja need tühised sõnad, need olidki lõpp ja hüvastijätt.
Miski pole igavene, ka niivõrd lõplikule klaaside purunemisele kasvab peale midagi uut. See on kord juba varem juhtunud, ma tean, seekord läheb kergemini, alati on teist korda kergem.
Jälle viiulid. Rose Red. Mul käib pea ringi, ma olen tunde järjest selles uimas olnud, oma universumile võrku ümber sõlminud, et kui seda veel natuke saviga mätsida ja rändamise tules põletada, see uuesti vett peaks. Ma ju oskan end ravida, ma olen ju selleni jõudnud. Kaks klaasi veini ja seesama, mis hävitas, loob nüüd uuesti. Viiulid ja vokaal ja trummid ja maast, tapeedi tagumiselt poolelt vaatab vastu oranž irvitav kass, kelle ma poolteist tundi tagasi pastellidega lõin. Ta on nii olemas, kolmemõõtmelise karvase, kunagi humanitaarabist saadud Garfieldi kõrval uus, tasapinnaline versioon. Ja viiulite tules hakkavad moodustuma uued klaasnõud...
Sa poleks saanudki minu universumisse sisse, sul on oma, piisavalt suur ja samamoodi helisid täis, võib-olla rohkemgi, ja sa ei usuks, et minul on ka, sa ei usuks, et ma olen ka üks neist, sa ei usuks, sest sa pead end paremaks kui enamikku inimestest.
Raskeks teeb asjalood see, et ajuti pean ka mina Sind paremaks kui enamikku inimestest. Ja see on pisut valus. Aga ainult mina tean seda, sest ma ei saa seda sulle öelda, ma tunduksin endale kole naeruväärsena.
Edu, ja aitäh selle lühikese unenäolise hetke eest, mil me teed ühte said.
Ja Sa isegi ei tea seda, ei saa kunagi teadma, see on kogu loo juures kõige võluvam. Justnagu negatiivne kokkusattumus. Magus kannatus, mis teeb kõik praeguse palju erilisemaks kui see võib-olla ongi.
Piir reaalse ja irreaalse vahel muutub nii õhkõrnaks, et teda justkui polegi.
Milan Kundera, Mirador...
Sa ei või mulle öelda, mis on päriselt, see on liiga suhteline.
Piisavalt avalik, et olla kahtlustamatult salajane.
Ja nii saab kõik.
