Mul on tõesti lõpuks tunne, et iga päev saan ma koolis natuke targemaks, sest siin on toimunud miskisugune avanemine, seesama, millest Joosep Tammo aktusel rääkis, et meil on avatud mõtetega inimesed koos - ja poole tähtsam, kui kirjutada üles keerulisi mõisteid ja süsteeme, mis kelleski mingeid kellukesi tilisema ei pane, on avaldada oma mõtteid ja rääkida tarkade inimestega mõtestatud juttu. Just nagu paar tuhat aastat tagasi Sokratese aegadel.

Maailmas tiirlevad tegelaskujud, keda pole ehk kunagi olemas olnud, kuid on oma ajastu või karakteri niivõrd üldistavad ja tabavad sümbolid, et elavad võrdse õigusega elavate keskel. Nii jagame inimesi Hamletiteks ja Don Quijote'deks, kujutame endid Meistriks ja Margaritaks, Ingeriks ja Robinson Crusoe'ks, analüüsime Andrest ja Pearut...


***

Tammsaare järgi kujutasid Andrese ja Pearu tegelaskujud tüüpilist eesti talupeoga 19.sajandi viimasel veerandil. Seega ei pruugi nad tingimata tähendada vastandlikke karaktereid, pigem just ühe ja sama arhetüübi kahte erinevat külge, varianti. Et "Tões ja õiguses" moodustavad need kaks tüüpi üsnagi konfliktse paari, võib tähendada nii sisemisi lõhesid talupoja hingeelus kui kahte vastandlikku elamise ja ellusuhtumise viisi.

Kaks peremeest olid päris mitmes mõttes vastandlikud. Pearu veetis suure osa oma ajast kõrtsis, ei tulnud sealt vahel päevade kaupa tagasi, ometi oli tema talu vaata et paremal järjel kui Andrese oma. Andres seevastu rügas terve oma elu aina tööd teha, varahommikust hilisõhtuni, väsimata ja tüdimata, kuni enneaegselt käed sooniliseks muutusid ja selg kühmu tõmbus – aga armastust ei olnud ikka...

Pearu suutis ka end rohkem välja elada, mistõttu temasse ei kogunenud mure ja vimm, mis aegamööda Andrese kiiremini vanemaks tegi. Kui Pearu vihastas, siis oli see selgesti aru saada, et Pearu on vihane - aga Andresest ei saanud keegi aru, mida ta tegelikult tunneb, sest algusest saati - ja mida edasi, seda rohkem- tõmbus ta üha endasse, kibestunud täitumata unistuste pärast, sisimas kindel, et keegi ei mõista tema tõde ja õigust peale Jumala.

Elusse liiga tõsiselt suhtuv inimene on jäik, ja seetõttu mõjub kõik talle halvasti, mida ta pole oodanud. Andresel näiteks oli selge ettekujutus, mis Vargamäe Eespere talust saab: ta ehitab selle välja, parandab maid ja kogub karja, et tema lastel oleks parem elada. Riukliku naabriga tema arvestada ei osanud ja seetõttu mõjusid Pearu õiguseväänamised temasse halvasti.

Pearu oli leplikum. Olgugi, et nad mõlemad Andresega oma laste abielu vastu olid, leebus Pearu enne, nõustudes Joosepiga, et mees peab ära pöörama oma vanematest ja vaatama oma naise poole. Tema tõi oma naisele ja lastele kaugemalt tulles ikka magusat saia, samas kui Andres muutus oma pere jaoks üha võõramaks ja kinnisemaks.

Samas muudab ju keskkondki aja jooksul inimest mõningal määral, nii et sirgjoonelisele kasvavad riukad külge ja riuklik mõtleb, kas nii on ikka kõige õigem, nagu ta siiamaani toiminud on. Nii omandas Andreski mõne aja möödudes Pearu eeskujul need pooleldi alatud trikid, mis tõe arvelt talle kohtus teinekord õiguse tõid. Pearut ajas see aga samavõrra vihaseks, sest see oli tema meelest ebaaus mäng – Andres kuulutas kohtus algusest peale oma tõde ja õigust, kuid tegelikult väänas seda täpselt niisamuti kui Pearu isegi. See näiline sirgjoonelisus oli tema kaitsekilp, samas kui Pearust teadsid kõik, et ta vaid kempleb.

Pearu hindas tegelikult oma naabrimeest "veart" meheks, sellest annavad tunnistust tema pikad südamlikud monoloogid pisut purjakil peaga, kui jutupaelad valla ja mõtted, mida muidu ehk tagasi hoiti, nüüd justkui ise välja kippusid. Korduvalt tuletas ta meelde Krõõta, kelle rahumeelsusest ja heledast häälest ta lummatud oli, korduvalt üritas Andresega leppida, kuid tulutult.

Andres pidas selliseid jutte purjus peaga sonimiseks, mida ei tasu tähelegi panna, sest naabrimees, kelle elu ainus eesmärk näis olevat teda kiusata, ei saanud ju ometi korraga väita, et nad on sõbralikes suhetes ja hindavad üksteist. See paistis ju olevat järjekordne Pearu trikk, alatu kius.

See sünnitas kahtlustust ja mõistmatust kahe naabrimehe vahele, kes suhtusid elusse nõnda erinevalt. Sest ega Pearu Andrestki mõistnud ega tema pidevat tõsist töörügamist ega õiguseotsimist. Pearu meelest pidi elada olema parem kui eelmistel põlvedel, sest tema isa oli Tagapere talu selleks arendanud. Pidi olema midagi, mis teeks igava maaelu huvitavamaks, ja peale kohtu ja kõrtsi muud meelelahutust tollal eriti ei leidunudki. Nii tuli Andrese huumorimeele puudumine Pearu tegevustotsivale vaimule justkui kahjuks, kohati solvaski seda.

Võib vist öelda, et Pearu pere oli märksa õnnelikum kui Andrese oma, ja et Pearu ise oli märksa õnnelikum kui Andres. Elus on ikka nii, et see, kes võtab seda kergemalt, sellel on ka endal elada kergem ja kes mõtleb kõik takistused otse raskusteks, selle tee kulgebki justkui üle künkliku Vargamäe soosilla.