Kuidas saab nii olla, et kord Estonias ja Endlas töötanud rätsep peab ühel päeval kerjama abi suvalistelt tänavalt möödujatelt, et need talle, sandile, poest makarone ostaksid...

Läksin ja ostsin, ja kaks pakki sarvekesi ja päts leiba pole kaua aega kedagi nii rõõmsaks teinud, kui sel hetkel toda kõhna viiekümneaastast meest, kes piinlikkust tundis, et üks õpilane, kel endalgi raha vähe, talle peab süüa ostma.

Ta rääkis, et on leedukas, kuid ei tea oma vanemate saatusest praegu midagi. Kord kaua aega tagasi, kui ta kooli lõpetas ja teatrisse kostüümide õmblejana tööle asus, saadeti ta Eestisse. Õppisin siin keele ära nagu kohalik ja jäigi kohapeale elama.

Pärast seda, kui ta autoõnnetuses lonkama hakkas ja käed enam nii täpset tööd ei teinud, ei tahtnud teda aga keegi, väitis ta mulle. Hooldaja nõuab suure osa pensionist...

Kurb hakkas. Ega ma peale selle pisikese toidupaki teda suurt aidata ju ei saa. Peaks küll andma pigem õnge ja õpetama kala püüdma, kui valmistooted kätte andma, kuid seda on ju võrratult raskem teha. Ikka tahaks nagu kiiremini omaenese mugavasse mulli tagasi pöörduda, mitte mõelda neile, kel on halvasti.

Kõik teised peale minu ja dagne olid algusest peale Vollile kurdid, peade ära pööramist ja hõivatud olemise teesklemist oli kahekümne meetri peale tunda. Kaheteistaastased tüdrukud ristmiku ees kihistasid naerda ja sättisid end hoolega võimalikult kaugele.

Võib-olla tõesti olen ma liiga egoistlik, et pühendada terve oma elu maailma paremaks muutmisele, kuid nii palju-vähe kui võimalik, võiks iga inimene, kasvõi pisinatukenegi, üritada märgata.

Lõppeks on see ju meie enese maailm, milles me elame...