variseb kokku

klaasiklirinal mu rahulolu
ja pead ei anna küll, kuid
tundub, et

mu kullane varandus vihkudes
on vaid roostene kolu

Ja tänavail endiselt kallab kleepuvat vett...

Viiuli teiselpool tajumispiire lauludes
jooksen elu eest pakku kui
pealtnäha igati siin

võimata võimisest auklikest kinnistest laugudest
kuidas õnn äkki korraga olla saab
hingepiin

?