Lumevalgus

kristallipuru pudeneb tänavaile
udusinised varjud saavad
mu sammudest teel

polaaröö hommiku eel

ja tumekirjut metsamustrit
tilgub maanteile sulavaile
veel ja veel

Eel

Ärkan imepimedas ruumis
põrm pähkliuss tuumakais tuumis,
võib-olla.

Õhkõhukeses hõljun atmosfäris
ega tea, äkki olengi päriselt päris -
- olla?...

Tusktume öö nende taga
kes võltsilt on vaiksed ja vagad:
vale.

Kirikute taevassetõusvad aknad
vist valgus vist alles koitma hakkab,
hele.

Veel alles nokin tuvina mahajäet' raase
olen selgelttajutavalt siinpool klaase
alles

Ja mu ees aegade paksune raamat
kutsuv ja tõrjuv, loob vaikides draamat
vaid olles

purpursel linal avali lahti.
Muud ei saa teha, kui tardunult vahti',
nõder!

haaran Ta käest, ta ootab vaid tänu
nagu manitseks kuulama vaikseid sõnu,
Tõde.

Jõulud on rahu püha, rõõmu püha, uuestisünni püha.
Maailmale, milles on kõigest hoolimata jubedalt palju armastust.

Magamiseks ei jää eriti aega, sest nii palju on imelist pidevalt ees, mis muidu jääks hoopis märkamata. Ei raatsi maha magada ei lühikest päeva ega müstilist lumehangi täis ööd.

Linnad lähevad mööda, autoakende taga sajab tihedat lund, raadios lauldakse ja tehakse intervjuusid. Rasked hanged aedade äärde lükatud, värvilised tuled katustele sätitud, poekeste ees, reklaamid, jõulutuled. Üksikud tulukesed metsa vahel, halli taeva ja maa vahel, lähevad mööda, tulevad taas, silmad vajuvad kinni.

Jõulurõõm. Või lihtsalt, rõõm. Selle üle, kui ilus siiski on see maailm, kui vägev on Looja, ja kui õnnelik võin olla mina, et mulle on nii palju antud. Erakordselt head sõbrad, näiteks. Ja palju rõõmu :) Need pikad öised jutud, mida on jälle saanud peetud; öösiti on teistmoodi olla. Sada laulmata laulu, aliasemängud, muusika ja võõrad linnad.

Aitäh.

Hommikune päike kuldas üle külmetava maa ja linna. Jõgi nägi välja nagu maakaart, kollaste küngastega valgete orgude vahel. Üle tee kihutasid tuisuvaalud, näpistav tuul pühkis üle maa. Inimesed varjusid kapuutsidesse, kõndides võimalikult majade varjus.

Täna on minekupäev! ütles mulle miski. Talvine taevas kutsus õue, kutsus enda juurde. Ilus maa ootas avastamist. Pakkisin paar asja kaasa ja asusin teele.

Tsirguliina

Nad naeratasid mulle, inimesed. Üks mees bussis, kellele päike silma paistis, naeratas. Autojuhid soovisid mulle head teed. Kõndisin mööda tundmatuid maanteid, tegin tõusvatest suitsusammastest ja kirikutornidest pilte, imetlesin metsi. Maanteeääred olid lumised, ma kõndisin neil ja laulsin oma rännakulaulu: "Ikka rõõmsalt matkasell mõõdab maanteepaela..." Nägin rebast ja mitut rähni. Pole sugugi, et Lõuna-Eesti on ainult suvel ilus. Haruldasem ja peenem ilu on peidus kitsastel kurvilistel külavaheteedel, kui valitseb täielik vaikus enne päikeseloojangut ja teeäärsetelt kuuskedelt variseb lund. Mustvalge maailm. Imeilus.

Ja siis jõudsin sellekordsesse Koju. Nagu oleks seal juba elanud mõnda aega, toad olid jube tuttavad, ainult koridorid keerutasid mööda maja mingite tabamatute põhimõtete järele. Avastamisrõõm. Kikivarvul mööda külmi põrandaid. Istusime kolmekesi köögis, tegime kooki ja ma rääkisin, kuidas Gailit ja Visnapuu kahekesi rändamas käisid ja nalja tegid ja kuidas Gailit Underit hingepõhjani solvas.

Mõisamaja krohvist pudenevaid seinu kaunistades, keldriklasse uurides ja Chrisi-Simmo teisiku sarnasuste üle imestades kadus aeg, ilma et enda möödumist meeldegi tuletaks. Mängisime vanal Estonia klaveril oma tavalisi lugusid, kleepisime lilli seinale ja sõime õunu. Kas tõesti polnud ma seal enne käinud?


Kõndides mööda veel tundmatuid teid, kust kurvide taga paistsid üha uued, veel avastamata metsad ja majad. Vaikus. Olin oma Jumalaga kahekesi, kõndisin mööda piiriäärset teed ja me kõnelesime salajuttu. Metsa sees oli kirik, metsa sees olid linnud ja head inimesed peatusid, et mind paar kilomeetritki edasi sõidutada.

Sangaste

Seal oli naljakate tuledega kaunistatud väike autobuss, mida juhtis papaahaga vene mees. Väikest kasvu naine ütles: Nu davai, me viime su hooldekoduni, edasi me ei sõida. Seletasin,et bussid ei käi ja ma tahan õhtuks Pärnusse jõuda, seetõttu ei saa hooldekodusse istuma jääda. "Pjaaaarnu?! Oii, nii kaugele?!" imestas tädi. Naeratasin talle, silmitsesin ikoone, mis olid kleebitud armatuurlauale. Soovisin neile ilusat päeva jätku ja kõndisin üle künka. Kentsakas tuledes buss keeras tagasi sinna, kust tuli.

Sänna, Sarumetsa, Muhkamõtsa, Tsirguliina, Sangaste,Sikalaanõ , Petrakuudi, Uue-Antsla, Abja-Paluoja... Eesti kohanimed on tõesti müstilised. Iga koht Eestimaal on ajalooga, sellist kohamälu nagu eesti kultuuril, pole just paljudel rahvastel. Iga paari kilomeetri tagant võib näha järjekordset pruuni silti, mis viitab mingile kultuuriloolisele punktile. Midriait. August Gailiti sünnikodu. Navitrolla küla Navi. Sänna lauliku metsad. Meie geograafia on ühtlasi ajalugu, sotsiaalne mälu, meie juured {kui väljenduda botaaniliselt:) }

põllul

Ja sel juurtest läbipõimitud maal elavad koos tõeliselt ilusad ja head inimesed, kes ei pea paljuks ka kilomeetri võrra küütiandmise pärast peatuda. "Kahjuks ei saa sind rohkem avita'," öeldakse mulle laulvas Võru murrakus, naeratuse saatel. Teinekord tuntakse muret, et jõua ikka ilusti koju, et ei peaks väga külmetama. Ma saan osa nende inimeste mõtteist, kõnepruugist, meeleolust, muusikavalikust, plaanidest, mõnega saame nende koos läbitud kilomeetrite jooksul nagu sõbrakski, vaata et kahju on lahkuda. See on selliste reiside väärtuslikum osa. Inimesed. Täpselt niimoodi nagu nad on, erinevatest nurkadest, erinevates situatsioonides. Rõõmus rekkajuht Igor, kes hüüab valju häälega: "Nuuuhhh, lülitame täistuled kah sisse, kõik on hästi!!!", räägib oma lastest nii soojalt, et ma tunnen seda isaarmastust peaaegu füüsiliselt. Lumepihu tants täistulede valguses. Seletan Igorile: Vahepeal peab ju ikka hulkuma minema. Siis on hea koju tagasi jõuda.

Kontrast lõbusa vene hinge ja tasase eestlase vahel tuli eriti esile sellel viimasel teekonnal Valgast Pärnusse vahepeatusega Viljandis. Tolleks hetkeks andsid puutükkideks külmunud jalad märku sellest, et bussiga liikuda oleks vahepeal päris tore. Kõndisingi siis Viljandi ringteelt kesklinna bussijaama, sealne tõre tädi aga teatas, et täna ei lähe Pärnu poole enam ükski buss. Mis siis ikka. Sain vähemalt Viljandi kaunistusi näha. Brainstorm kõrvades tõi rännutuju tagasi, kaks päeva tee ääres olid külmatunde juba peaaegu kaotanud. Jalutasin sama teed pidi tagasi linna äärde. Hääd inimesed polnud maa pealt sugugi otsa saanud, nii sattusin ühe kehakultuuri üliõpilasega eksamitest rääkides Kõppu ja sealt järgmisega juba Pärnu peale. Ma küll ei tea, mis oli selle naise nimi, kes mulle viimasena küüti pakkus, kuid mul on väga-väga hea meel, et just tema maailm sattus mu viimaseks külastatud planeediks. Tasane ja tasakaalukas eestlane. Ilusa hingega. Kõneka jutuga.

Ma olen ikka väga õnnelik inimene. Kui ainult suudaksin sellest õnnelikkusest natukene jagada teistele ka. Öeldud on: Ainus, mis on tehtud, on teistele tehtud.

Nii ma soovin jõuludeks seda, et inimesed näeksid rohkem, kus ja millal nad elavad. See kõlab küll jube naiivselt, aga on jumala õige: Inimesed on ilusad ja head. Maailm on ilus ja lõpmata.

(Laulab Liidia Mägi, Tõnis Mägi tütar)

Käisin turul, päris turul. Seal, kus on letid ja boksid ja sõbralikud tädid, kes räägivad, et "Näe vaadake, meil on siin metsaõie mett, mis on väga hea. Poolekilosed purgid ja nelikümmend viis krooni. Tõesti hästi hea maitsega" ja prillidega mees küsib, kas ma otsin mingit konkreetset raamatut ja maja on vanainimesi ja vanainimeste ja maasingi ja lillede ja riiete lõhna täis.

Maasingi ja riiete lõhna keskel tundus kauba ostmine nagu rituaal, konkreetne mõte, mida alles tuleb hakata teostama, selleks, et omale tükk lõhnavat maasinki või mõni raamat soetada. Kaubavahetus tähendab turul ühtlasi suhtlemist, kokkupuuteid erinevate müüjate, erinevate hindade, erinevate müügikohtadega. Turg on värvikas koht, iseloomuga koht - või pigem, paljude iseloomudega. Ma sain turult elamuse.

Turu käivad peamiselt vanemad inimesed, seda küll. Nende jaoks on turg loomulikum kui toidupood või kaubamaja, sest nemad on kasvanud turu ajal. Tänapäevased aga mitte, tänapäeva turg on kaubanduskeskus. Vajaliku kauba ostmine on tehtud nii lihtsaks, et seda pole peaaegu märgatagi. Lihtsalt haarad riiulilt kaasa, kõik, mis vaja. Otsi üles, lao korvi, maksa. Mida sagedasemaks muutub, seda automaatsemaks.

Kui turud ja keskused alles võrdselt tähtsad olid, käisime linna sõites ikka mõlemas. Ema eelistas kaubamajasid, ta tundis ennast häirituna kõigist neist vanadest naistest, kes üksteise võidu oma kaupa pakkusid. Ühel hetkel kadus turg meie jaoks üldse ära, asendus Prismade, Rimide ja Säästumarketitega. Tallinnast koju sõites oli pagasnik alati headparemat täis, mis viimasest ostukeskusest silma hakkas. Siiani vist on, ma ei tea ju, pole kaua enam vanematega ostureisidel käinud.

Ükskord Kadaka turul hakkasime emaga vaidlema. Tema tahtis kohutavalt ära minna, aga me pidime kedagi ootama. "Ära üldse tee neist välja!" sosistas ta mulle käpiku-ja kampsunimüüjate kohta. "Kõik tahavad sulle oma kaupa pähe määrida!" Ma ei kuulanud sõna, käisin ja imetlesin rahulikult nende andekate tädide kätetööd, vabandades jutu lõpuks siiski alati, et ei, ostma ma ei hakka siiski praegu. Aga kohutavalt põnev oli. Mööda Montoneid ja Vero Modasid kaapides aga hakkas mul varem või hiljem igav.

Täna käisin üksi mööda väikest, aga värvilist Vana turgu ja imetlesin neid inimesi, kelle jaoks turg pole veel välja surnud. Turg on isiklikum ja veenvam, kaubad pole ka mitte üks viiekümnest samasugusest kilesse pakendatud anonüümsest asjast riiulil, vaid müüjad tunnevad oma kaupa. See veenab. Ostsin raamatu India eepostest ja suitsuvorsti, mis siis terve kodutee lõhnas, hoolimata lörtsist ja tuulest ja kiirest rattasõidust.

Ja lillepoodidest mööda kõndides tekib juba pikemat aega järjest vastupandamatu igatsus selle järele, et keegi kingiks mulle ühe õie. Lilled on sümbol, nad võivad tähendada erinevaid asju, aga kõige enam seda,et kinkija hoolib, mõtleb, ja eelistab seda tähelepanu osutamist nendele mõnele kroonile, mida õis maksab. Lill on Kingitus suure tähega, muidugi ainult juhul, kui ta on südamest. Kui ei ole südamest, siis on ta mõttetu praht, mis võiks pigem olemata olla.

Kinkimisega on üldse nii, et kui kinkida midagi ainult sellepärast, et oleks kohustuslik žest tehtud, siis see on vale ja silmakirjalik. Kingitus ei ole kohustus, kingitus on märk sellest, et on mõeldud selle inimese peale, tema jaoks aega ja vaeva kulutatud. Selles mõttes on valmistatud kink alati suurem kink kui ostetud, ükskõik, mis tema rahaliseks väärtuseks tuleb. Kõike ei saa ega peagi rahaga mõõtma, vaid hoopis südamega.

Saabuvate jõulude puhul siis äkki mõtlemiseks.

Märkajaile.

kahtlen sus, peegelpilt

Jalgupidi
kõrvetavalt külmas merevees
kastepiisad mandariinikarva õhtus
võtan talve vastu

jõuluootuses

tänavatel tunnen lõhnaküünla lõhnu
olen jõge mööda
peegli moodi pinda ujuv lind
lootuses, et keegi kuskil äkki
ootamas ka mind
oo, vaikne üksik kõikvõimas kõiketeadja
tean küll, et korda saadad halba, kuigi soovid head ja
ütled küll, et mul liiga väiksed käed
kuid kas ka peeglist läbi, ütle, minu hinge näed?

Mu mõtted täna on vanainimese mõtted.

Vanainimese, kes on justkui elanud ära pika ja kirju elu, olnud õnnelik ja õnnetu, näinud kaugeid ja kirevaid paiku ja kodu hämarust ja vaikust. Ta on rahulik ja tasane, korraga justkui kurvem ja rõõmsam kui kunagi enne, raskemeelsem.

See on üks halli peaga naine, kelle näkku on möödunud elu tants vajutanud oma ainulaadse vaomustri. Ega ta häbene seda, oma elu jooksul on ta piisavalt tundnud end inetu ja ilusana, mõistnud, et peeglist vastu vaatab talle kõik see, mis ta on kunagi olnud - kord kellegi jaoks maailma ilusaim, siis jälle mitte. Ta ei häbene midagi, sest nüüd võib ta vabalt olla üdini aus ja siiras, ta on ära näinud valed ja tõed ja mõistnud, et ega neil suurt vahet olegi - ainult vale teeb veidi rohkem haiget.

See vana naine on tark, kahtlemata, kuigi ta mõnikord soovib, et võiks jälle olla see puhas leht, kellele kõik tuli nii kergelt ja keda Jumal justkui oma lemmiklapsena hellitas, näidates talle nii mõndagi maailma rikkustest, mis teiste jaoks suletud laekaks jäid. Ta tunneb head meelt, sest ta on näinud, kui ilus ja suur on maailm, kui ilusad on inimeste hinged. Ta on kurjust ja halba ka näinud, aga kõigel, mida valgustab päike, on varjud.

Tema silmis on sügavus ja vahel sukeldub ta sinna pikemaks, kui hea oleks. Ta mõtleb palju kõigest sellest, mis on olnud- ja seda on ometi nii palju, lausa pillavalt, ehk isegi üleliia - mõtleb ja kohati kahtleb, kas ta ikka ei olnud piisavalt hea ja tänulik oma vanemate vastu, kas ta ei olnud piisavalt tegutseja, et täide viia oma unistusi, kas ta polnud piisavalt aus ja julge. Ent kui ta poleks olnud nii, nagu ta oli, siis poleks tal olnud täpselt sellist elu.

Ta mõtleb ka sellest, mis tuleb. Palju võib mõelda asjadest, mida pole veel olnud. Alati on midagi, mis saab edasi. Mitte ükski lugu ei lõpe päriselt ära. Inimelu on justkui puu. Kui tüvi ise saabki otsa, siis oksad, mis temast harunevad, lähevad edasi. Sajas erinevas suunas. Sada erinevat lugu, mis pärit ühest, ja igast neist tuleb veel sada.

Lohutav on teada, et sinust jääb siiski midagi alles, kui sa kaod. Keegi ei tea, kui palju elusid on ta oma eluga mõjutanud, kui paljude jaoks olnud ühenduslüli või sütik tema elu muutmiseks. Mitte ainult suured rahvajuhid või kunstnikud ei mõjuta maailma, seda teevad kõik.

Aga hoolimata sellest, et jäljed kestavad kauem sellest, kes need jäljed jättis, inimene on siiski ajalik. Ta sünnib, et elada oma elu, tal on selleks vaid üks võimalus -ja ta üritab seda kasutada täpselt nii hästi-halvasti kui võimalik. Duubel kahte ei tule. On algus ja on lõpp ja ilma teiseta poleks ka esimest. Kui maailmas elaksid kõik inimesed igavesti, ei sünniks siia ka kedagi juurde.

Nii peab vana naine, kelle juuksed on härmana hallid ja näol möödunud aegade jäetud muster, tundma, kui ta on jäänud liiga aeglaseks, et maailmatuultega tükkis tuulikutel tiirelda ja karusellil südame alt külmaks minemise tunnet tunda. Ta astub karussellilt maha, ronib tuulikust alla ja jätab selle neile, kelle näod on veel siledad ja juuksed pruunid või meekarva kollased.

Nõnda mõtleb see vana ja tasane eit, kes mu sees täna on. Mõtleb ehk veel midagi, ürgset ja igavikulist või lapsemeelselt lihtsat, aga peamiselt tahab kas või korraks ära linna kiirustamise eest, tahab soode vaikusesse, tahab videvikutundi metsamajas ja hommikust ärkamist metsataguse päikesega.

Sest ta on ringiga tagasi seal, oma maa juures.

Jalutuskäik läbi aja - Walk Through the Time

Meloodia- Melody

Taevatrepp- Heaven's Stairs

Tunnel valguse lõpus- Tunnel at the End of the Lights

Vahel, kui Taevas tuleb Maa peale- At times, when the Heaven comes to Earth

Ühendused. Connections

Tekk peale - Covered with Blanket

Noodijoonte kaudu vikerkaare lõppu- To the End of the Raibow by Stave

~Matti Une otsib uut elukutset~

ma sündisin uuesti hommikul
pärast kolmeteist tundi und
ja mu okstele kasvasid lehed

ja aknale puistas lund
ja aknale puistas lund

ma sündisin samasse paika
kust eile mind viis mu surm
ja viiulid laulsid mu rõõmu

mu naeratus polnd enam kurb
mu naeratus polnd enam kurb

ma sündisin uuesti hommikul
pärast ilusat võimatut und
sidrunit lõhnavas ruumis
kaotasin leidsin end

ja aknale puistas lund
puistas õitsevat lund

läbi klaasi

November, üheteistkümnes kuu
üleaeg

*


Mulle meenub, kui
meri kohises kängitsetud jalgades
juuksed ajasid üksteist taga
liiv kleepus väsinud naeratuste külge ses
kõrge sinise katusega triibulises novembres
täisnurga taga

***
Vaikipildid tuhandes rohelises
kun maa täis elutarku puid
kiirus aiva paigalolemises
leidsin pargis joostes sendi, kuid

metsas polnud puutumata puid



***

Üksipidi inimmassi spiraalis
mis keerleb aeglaselt ümber Kaaba
nagu galaktika
supernoovasid on nõnda palju, et
vahel läheb meelest ära,
et ma olen päike.

***

Lennukid kirjutavad taevasse
sinivalgeid dieese.
Veelt peegeldub uni.
Viimase arve rohelised numbrid
unustatud ekraanile.
Öisest mõttelennust korjan teese
kerin aega kerra
hommikuni

Pajupõõsad ja loodusfotod. Haruldane taevasina.
Armastus, mida ei ole.
Räägin kujutletavate muusadega
teiselt planeedilt.
Nad ütlevad, et nad on mina.
Ja ma annan neile suhkrumolekule.

Mu mõtted on raamatukogu
sildadega igapäeva katustele
Vahel on võti kadunud
mõnikord silmad kinni
Siis on vaja Inimest, Jumala nägu,
kes annaks kuju neile miskitele hatustele.

***
Valetada ei taha
tõde on valus ja karm
unusta hea ja paha
armuline on arm

Nägin novembriliblikat
kes ei kartnudki külma
ta haaras mul nööbist
ja väitis, et on suvi

mul ei jäänud muud üle
kui teda uskuda

õhtu ilu

vaikuse moodustavad
flöödist ja lauludest
vanamuusika, mille teistmoodi vägi
nagu ei jõuakski
koju toonika sisse nagu mu mõte, mis silmade ees laugudes
tantsis täna rannaliivadest läbi
ja jälgis täheteatrite afišše
laualamp ja
klahvid ja
avali lahti meel
mis teevad maailma lõppu
tabamatumaks veel

sõnad tantsivad kadrilli
esialgu segamini ikka
pean neid veel veidi õpetama
mängima parmupilli
ehk lähevad kunagi ritta.

Inimsuhted tänapäeva kirjanduses

Selge on see, et ükski teos ei saa läbi ilma inimestevaheliste suheteta. See on ka enamasti selleks võtmeks, mis loob konflikti, aluse loo loomiseks üldse. Kuidas inimesed ei mõista üksteist või tekivad vastuolud neist mitteolenevatel põhjustel. Kuidas neil pole võimalik algusest peale elada igaveses õnnes, nad võivad vaid üritada sinnapoole püüelda.

Kirjandusel on aastasadade pikkused kogemused, alates sellest ajast, kui esimesi tekste üldse kirja panema hakati. Nii mõnedki teemad on kirjandusloo käigus end ära ammendanud, ja alati on seepeale leitud midagi uut, mis taaskord lugejate ja kogu ühiskonna piire avardab, neid justkui uuest dimensioonist käsitleb. Aegamööda harjub ta sellega jälle ära ja see muutub normiks, tavaks. Uuendusmeelsematel on siis jälle tööd, et luua midagi, mida varem pole olnud. Või ehk pole tegu hoopiski teemade muutumisega, vaid käsitluste, vaatepunktide? Mõned probleemid on igikestvad, millele lahendamatusest hoolimata ikka ja jälle vastuseid otsitakse ja ajast aega on inimese jaoks suurimaks mõistatuseks olnud ikka teine inimene.

Tänapäeva kajastavad lood on peamiselt kahesugused - sealsed tegelased on kas nii intelligentsed ja filosoofilised, et kogu igapäevaelu taustal vaid arutlevad oma käikude üle, elu mõtte üle, oleviku ja mineviku ja tuleviku üle- kõige üle, millest võimalik on diskuteerida, jäädes ometi inimliku mõistmise piiridesse, sest lugeja peab ju võtma neid kui realistlikke, mitmemõõtmelisi karaktereid, kogu oma vooruste ja pahede, valede otsuste ja fataalsete kirgedega. Lugeja peab neis tundma ära iseend, et suuta ja üldse tahta kaasa mõelda, võima peegeldada oma suhteid end ümbritseva maailmaga, et osata taasleida enese identiteet ja saada õpetust omaenese suhete korraldamises. Ainult et see õpetus peab käima salamisi, otsese moraali aeg on juba kaua aega möödas.

Teisest küljest inspireerib kaasaegseid autoreid tänapäeva ühiskonna järjest kasvav pealiskaudsus just inimsuhetes ning nende eesmärgiks on seda tõepäraselt kujutada. See annab justkui lohutust, et puntras elusid on teisigi, võimaluse tunda end mitte ainsa õnnetuna, kui ta enese eluga rahul pole, või kui on, siis võimaluse paremaks enesetundeks.

Näiteks eesti noorte lootustandvate autorite novellikogus "Tule, ma jutustan Sulle ühe loo" on enamik tegelasi kinni oma eelarvamustes, kohustustes, kiires elutempos ja tarbimisühiskonna sümptomites. Kujutatakse mehi, kes reedeõhtul baaris kaklema kipuvad, kodus arvutimänge mängivad ja õlut libistavad, unistades ideaalsest naisest, teismelisi, kes üritavad saada populaarseks, ohverdades sellele oma isikupära ja salajased unistused, lapsehoidja pettumusi Rootsi heaoluühiskonnas ja nii edasi. Otseseid lahendusi ei anta, need tuleb igalühel enesel leida, kui vaja. Need on justkui tükid igapäevaelust, maailmast, mis ei jagune (enam?) lihtsakoeliselt heaks ja halvaks, ilusaks ja inetuks, soovitavaks ja mittesoovitavaks. Aken teise maailma, saadud infoga võib peale hakata, mida iganes süda soovib, otseseid ettekirjutusi ei ole.

See on ilmselt reaktsioon infoühiskonnale, olukord, kus teavet on rohkem kui vajadust selle järele. Kõike on võimalik välja uurida, mis viib tihti selleni, et inimesed ei oska saadud info vahel vahet teha, võttes vastu kõik, mis tuleb. Kuna Internet on viimaste aastate jooksul inimeste elu drastiliselt muutnud, on ta oluliseks aineseks ka kirjanduses, eriti just noortega seotud lugudes. Kujutatakse seda, kuidas reaalset elu hakkab asendama virtuaalne ja sellega seonduvalt kerkib jälle esile võõrandumise teema. Kumb on olulisem, kas "päris" või "kujutletav", kas arvuti-identiteet suudab asendada sõprust ja kaaslasi, kas arvuti lähendab inimesi või hoopis viib nad üksteisest kaugemale?

Arvutikeskkonnast kandub võõrandumise-lähendamise teema jälle muudele valdkondadele tagasi. Kõigi võimaluste maailmas pole armastuse ja hoolimise otsimine sugugi nii lihtne, sest inimesed on erinevamad kui eales varem.

Kaaslase leidmisest ja armastuse otsimisest maailmas, kus inimesed on üksteisest eraldatud nagu koorikuga, jutustab Evelin Kivimaa novellikogus "Kuidas Tom Tomat läks Viktoria juurde". Paarkümmend eri taustavärvides lugu, kus põhiidee on sama- tegelased, kes on justkui loodud üksteise jaoks, kohtuvad, kuid ei tulegi selle peale, et see juhus võinuks muuta nende elu. Kord on see põhjustatud eri rollidest ühiskonnas, kuhu nad on sattunud, kord lihtsalt sellest, et inimesed käivad, nina piltlikult vastu maad, ja ei oska ära tunda oma Suurt Juhust või siis ei julge seda ära kasutada.

Nii on ühes loos Viktoria armunud ilukirurgi Tom Tomatisse, kuid selle asemel, et talle seda öelda või kas või tutvust sõlmida, laseb ta endale korraldada järjest iluoperatsioone. Teises loos kohtuvad noored ja edukad Viktoria ja Tom klubis, kuhu nad mõlemad on kogemata sattunud, kuid üksteist vastastikku tavalisteks tühisteks pidades ei aimagi, et teises võib peituda suurepärane inimene.

Üsna vastupidise käsitluse inimeste teineteiseleidmisele võib leida Eia Uusi viimases romaanis "Kahe näoga jumal". Selle loo tegelasteks on tunnustatud kirjanik, kes otsib inspiratsiooniks kedagi uut, noort, värsket, andekat luuletajat, keda kirjanduse ja äri seotus pole veel n.ö ära rikkunud. Temas leiab ta inspiratsiooni oma viimase, kõige tähtsama teose loomiseks. Luuletaja, tolle naise seisukohalt, leiab ta enesele õpetaja, kes omakorda inspireerib teda paremini kirjutama. Olgugi, et see õppetund tuleb läbi eemaldumise, reetmise, läbib teost ikkagi positiivne alatoon. Kogemus teeb ju rikkamaks, isegi kui kogemus on pettumus.

See on aga samuti teravalt seotud ühiskonna anonüümsuse ja pealiskaudsusega. Tähtis on info omamine, kogemused, individuaalne areng, mille kaudu suhted teiste inimestega muutuvad keerulisemaks ja need tuuakse tihti ohvriks omaenese Minale. See on pooleldi elutüdimus, tunne, et on juba kõike nähtud ja miski ei üllata ja seega pole kaasinimene midagi erilist, pooleldi aga kartus peale käia, distantseerumine. Ilmselt on see jälle ühiskonna peegeldus, kaja sellest, et ka tegelikult jääb siirust ja otsekohesust aina vähemaks ja inimesed muutuvad paratamatult järjest ja järjest üksildasemaks kogu globaliseeruvale maailmale vastukaaluks.

Vähemalt kirjanduses pole enam lõplikku "ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni".

Linnas on rohkem kasutamata jäänud võimalusi kui maal. Igas inimeses võib peidus olla nii palju, et see on hoomamatu. Liiga hoomamatu, et tajuda, nagu ei olekski midagi, nagu polekski olnud.
Tühjad inimesed, siluetid.

Leheta puud. Piiritu üksildus. Üksik piiritletus.

Harudeta hardumusest, ärgates tardumusest veel.

Võib ette kujutada kõiki võimalikke tulevikke, mis põhinevad käesoleval momendil. Aga minevikke?

Puu kasvatab korraga taeva poole oksi ja maa poole juuri. Nii, kuidas me tulevikus kasvame, võime ka ümber hinnata oma minevikku. Üks või teine asi muutub oluliseks. Tekivad seosed. Mõned teised jälle lagunevad. Kõik see toimub paralleelselt.

Liiga ruudulises äraolekus
tööle kiirustavad roostes lossid
kinnisilmi kinni õmblemata
eterniite mantli eest
äraütlemata aeglane jooks
rohelised kolmnurgad raagus lompide peeglis
kõrb muutumas sootuks sooks
mis vetrub matemaatiliste ees

sisalik,
ajalik
jälgi jätmata

ja ma pole end kunagi tundnud anarhistina
eneseavaldamisvajadus
sunnib ära

PRÜGIKORISTUSPÄEV

ära visata kõik see, mis risustab aknalaudu, ekraane, põrandat, vaadet, et mõte saaks vabalt liikuda. et mõte leiaks üles need punktid, millest kinni haarata, edasi liikuda

ja

Lumine oli ilus.

Jalutasin mööda tänavaid ja nad olid puhtad ja nii teravad, et nad ei oleks saanudki olla midagi muud. Öine linn valvas nende üle, kes teda vaatamas olid - neid polnudki eriti palju, üks mõtteis tüdruk, kaks ropendavat joodikut, üks keskendunud hundikoer.

Hiljem oli meid kaks tüdrukut tänavatulede all maailma asju arutamas. Jah, nagu vanasti, siis meid oli terve hulk, nüüd on hädavaevalt me mõned. Külm linn valvas me üle, ropendavad joodikud leidsid ühise keele, hundikoer oli kadunud sinna, kuhu tal nähtavasti asja oli.

Seal oli see mees, kelle silmis otsis väljapääsu maailma suur üksildus. Ta küsis meilt, kes on maailma parim bänd, ta rääkis, kuidas ta 1989.aastal koos emaga Rootsis käis ja äärepealt Norrasse oleks sõitnud. Ta rääkis, ja me kaks kuulasime ja ma olin juba päeval teadnud, et nii juhtub. See oli, kui ma raamatukokku sõitsin. Järsku tuli teadmine, et täna ma kohtun ühe inimesega, kes mind uuesti looma paneb.

Seda üksildust ei saanud võrreldagi sellega, mida ma nädalatagustel öödel tundsin, kui uni ei tulnud ja ma ootasin ainult, et tuleks mingi mõte. Aga mõte ei tulnud, miski ei tulnud. Ma olin ära kadunud.

See mees oli ka ära kadunud ja mitte keegi ei tahtnud teda üles leida. Nad ütlesid- tal on raske psühholoogiline häire. Parem oleks, kui te temaga tegemist ei teeks. Ja me läksime ära. Aga pärast ma hakkasin kahetsema. Et minu kord oli nüüd ju midagi teha, minu kord oleks olnud teda aidata, aga ma läksin ära. Talle oleks mind vaja olnud, kedagi, kes kuulaks ja üritaks kaasa minna sellesse maailma, mida tema loob.

Päev hiljem on imeline looritatud õhk, mis varjab kaugemad metsad ja heinamaad on mustad, valged ja rohelised ja see on kummaline monokroomsus. Me istume toas kahekesi küünlavalgel ja mõte on ka ja mina räägin talle mehest, kelle silmis oli maailma suur üksildus ja mitte keegi ei taha teda üles leida.

Nägin täna pikka und, millest ma mäletan ainult fakti, et uni oli.
Ma ei tahtnud üles tõusta, tahtsin näha, mis edasi juhtub.
Meelest läinud on ikka. Praeguseks. Mäletan ainult suurt korstent, mille ümber käis kitsas koridor kuni päris üles välja, ma ronisin sinna päris üles, minu all olid kõik teised, aimamata, et keegi kõnnib nende kohal, minu kõrval laotus karge hommik, päikesetõusueelne hämarik, ja ma pidin olema nii vait, et mitte keegi ei aimaks, et ma olen seal.

***

Kõndisin oma karvase sõbraga mööda lapsepõlvemaid ja nostalgitsesin. Pidasin kujutletavate isikutega dialooge, nad kõik olid mina ise.

***
-Miks Sa viimasel ajal nii kurb oled olnud?
-Ma tunnen ennast nii vanana.
-Võib-olla Sa kujutad seda ainult ette?
-Kes teab? Mul on tunne, et ma olen terve elu jagu sündmusi juba läbi elanud, ja midagi pole enam jäänud. See koorem neist toimunuist rõhub mind. Ükspäev hakkasin enne magamjäämist nutma, sest mul oli endast nii hale. Mu vanemad küsivad minult pidevalt, mida ma oma eluga peale kavatsen hakata. Nad ei saa arugi, et mul on tunne, nagu oleks ma oma elu juba ära elanud.
-See läheb mööda, usu mind.
-Niisamuti läheb kogu elugi mööda. Mul on tunne, nagu ma oleks oma pidepunktid ära kaotanud.
-Siis ei jää muud üle kui surra ja uuesti sündida.


***
-Väga hea, aga ma kardan, et Su kirjutised on sellise sihtgrupi jaoks natuke keerulised.
-Kui ma kirjutaks sinna seda tavalist jama, à la "miks Sa mind ometi ei armasta", siis poleks see ju midagi väärt.
-Vastupidi, selliseid asju loevad noored palju meelsamini.
-Sul on vist õigus, asi on minus. Ma lihtsalt ei oska teisiti kirjutada, mingi sisemine tsensuur paneb käe ette ja ütleb, et ma peaks sinna sisse panema rohkem kunsti, rohkem intellektuaalsust. Ja siis tulebki välja midagi sama elukauget nagu Väike Illimar.

***
-Tsau.
-Tsau?
-See tuleb vist üllatusena, jah? Aga mul tekkis järsku vastupandamatu soov Sulle helistada.
-Noh. Aga räägi siis.
-Minu meelest me peaksime uuesti omavahel kõik selgeks rääkima. Kas või iseenese rahu huvides. Me oleme nagu kaks Pontius Pilatust täiskuu valgel. Või Sul ei ole nii?
-Ma ei ole sellele mõelnud. See tuli üsna ootamatult, et Sa helistasid.
-Kindlasti. See kõlab rumalalt, aga minu jaoks samuti. Ma mõtlesin, et isegi, kui see ei tähenda mingisugust olulist äraleppimist või drastilist elu mõtte muutust, siis ometi on sellest rohkem kasu või kahju.
-Mida Sa silmas pead?
-Hingepiin on kunsti alus. Kui meie selgeksrääkimisest ei sünni kergendav sõlmede lahtiharutamine, siis tuleb vähemalt inspiratsioon uuteks probleemideks, mida lahata.
-Sa võtadki nüüd elu ainult kui ainest, millest luua ebareaalset elu.
-Kui Sa seda nii nimetad, siis jah. Usu, ma pole sellest sugugi õnnelikum, see on pigem üks auk, kuhu ma olen kukkunud.

***
-Vaata, on ju mul on ilusad saapad?
-Jah, on küll, aga Sa oleksid nendetagi ilus.
-Ära räägi. Sa ju meelitad niisama.
-Näed. Alati on nii, et kui valetad, siis usutakse Sind, nagu see oleks normaalne, kuid kui üritad olla aus, siis ei usu keegi.
-Kust ma tean, millal Sa valetad, kui Sa oled kogu aeg samasuguse näoga?
-See tuleb tunnetusega. Ma ei saa enese nägu ju tahtmise pealt muuta.
-Ja mina ei saa niisama heast peast ühe jutu sisse pikitud lause pealt uskuma hakata, et Sa tõesti pead mind ilusaks.
-On sel üldse tähtsust, mis mina arvan? Inimene peaks ju ise enesele ilus tunduma, mitte teistele.
-Mõned lihtsalt ei saa muidu, kui näevad end teiste silmade kaudu. Teised oleks justkui tema ise.
-Kas ta on siis üldse Ise olemas? Äkki on ta lihtsalt peegel?
-Aga inimestele meeldivad tihti rohkem peeglid kui teised inimesed, sest peeglid näitavad neile iseennast.


***
-Ma olen justkui tina, mis seob klaasikillud ilusaks vitraažiks...
-Sa tahad endast teha midagi erilist. See oli muidugi ilusti öeldud. Aga mis oleks tina väärt ilma nende klaasitükkideta, mis valgust peegeldavad?
-See'p see ongi. Sa tahtsid väita, et ma tahan endast teha midagi erilist. Kui inimesed vaatavad vitraaži, siis nad ei mõtle kunagi tinale, mis klaasitükke ühes hoiab, ainult nendele värvilistele klaasidele.
-Nad mõtlevad sellele meistrile, kes need klaasitükid nii kunstipäraselt kokku oskas sobitada. Ega Sa taha ometi öelda, et vitraaži teeb tina?
-Sina tahad öelda, et me kõik oleme tööriistad mingi suurema meistri käes. Aga kust tuleb idee selle meistri pähe- idee teha kasututest klaasitükkidest ja tinast kaunis mosaiik?
-Meister on võib-olla tööriist mõne suurema meistri käes, kes on ka vastutav nende klaasitükkide ja tina tekkimise eest.
-Aga ilma selle meistrita, kes need tükid kokku paneb, poleks sellest ideest mingit kasu. Mingit vitraaži ei oleks olemaski.
-Sa oled tõepoolest see, kes üritab kõik kokku siduda üheksainsaks.

***

See oli Müür, The Wall.

See oli Across the Universe asemel.

Ma arvasin, et mu ööd jäävad mu enese öödeks, salajasteks ja sisemisteks ja need ei puutu kokku maailmaga, kus ma oma reaalset elu pean elama ja teistele Terje-nimelist rolli mängima.

Ja siis tuleb see film ja võtab kõik uuesti koost lahti, mille ma öö lõpus juba kinni pitseerisin. See on nii ootamatu, nii ebaloogiline, et naelutab mu tooli külge ja ma neelan kõike seda informatsiooni, mis kõrvade läbi minusse jõuab. Pink Floyd. Ja siis tuleb film.

See film justkui teaks, mida ma eile õhtul deklareerisin. See ütleb sedasama, ja seda kuulavad inimesed, kellest ma poleks kunagi arvanud, et nemad sellesse hetke satuvad.

Film algab sellega, kuidas koristaja üritab tuppa saada, kolistab ukse taga, see ei taha järele anda- ja kuidas tema asemel võib vabalt olla ka lärmav inimmass, kes pressib läbi, et olla esimenesena lava ees. Tuhanded käed, mis koputavad uksele.

Ma olin öösel kirjutanud: "...trummid. Nagu koputaksid uksele sajad käed, uks paneb vastu, kuid siis saab lugu läbi ja kogu intsidendist jäävad järele vaid jäljed mälus".

See oli sürreaalne, see film, täis vihjeid ja otseütlemisi meie endi elude kohta.

Mina kardan ka, et ühel hetkel kvalifitseerun päriselt skisofreenikuks. Kus on vahe inspiratsioonil ja nägemusel? Kunstnikul peavadki olema ju pildid silme ees, helid kõrvus. Nägemus millestki, mida pole veel reaalses maailmas olemas. Visioon, idee. Nad peavad õngega püüdma neid jälgi Platoni ideede maailmast.

Ja mina isegi ei ole päriselt kunstnik. Vist.

Huvitav, kas Björk ka vahel kahtleb?

Millegipärast arvame me siin korteris ikka, et oleme kuidagi eraldi, mis siis, et kõnniteest eraldab meid vaid läbipaistev klaas ja meeter muru akna all. Mõtteline ruum. Ainult see. Kui me Margarita kombel alasti aknalaual lugeda tahaks, märkaksid meid mitte ainult naabrid, kuigi nad kõik arvaksid vist samuti, et näevad viirastusi.

Me kõnnime oma tubades ringi ja vaatame klaasi tagant mööduvat maailma, mõtlemata, et samavõrra võib see vahtida meidki. Et kui me akna taga jalutavaid inimesi naerame, võivad nemadki meid naerda. Meid teada, mäletada.

Võtmesõna oli muusika, ma sain selle nüüd teada. Kummastav. Keeruliste inimeste keeruliseks mõeldud maailm. Nagu Milan Kundera kirjutas. Täpselt nii. Juhused muudavadki sündmuse eriliseks. Mida rohkem juhuseid on sündmuseni viinud, seda ainukordsem, väärtuslikum see meile tundub.

Muusika, muidugi. See oli nii ilmselge, et kohe ei suutnudki märgata. Muusika.

Selles oli midagi müstilist, selles laupäevaõhtuses viiulis. See kajas ja rajas silla üle universumi.

Täpselt, Across the Universe, Across the Sky - mis vahet seal on- sild üle universumi , viiendasse ja kuuendasse dimensiooni, ja samas ikka ühe tavalise ruudukujulise laua taga istudes, mille peal põles küünal.

Ma olin heli. Ma liikusin mööda klaase, pannes need helisema, ja nad peegeldasid sinist ja kollast valgust. Kogu see maailmaruum oli täis klaasi - pokaale, vaase, kausse, kristalli, klaasitükke. Nad helisesid sajal erineval toonil, kuni resonants levis üheksanda lainena üle klaasidest mere ja purustas nad kõik, viimseni. Killud kukkusid maha ja sillerdasid valguse käes.

Hiljem hakkas mul õudne. Ma olin korraga heli, mis lendas ja purustas klaasid- ja ma olin kõik need klaasid kokku. See oli minu universum, ja ma olin korraga kildudeks maas, kõik mu senini hoolega valmistatud mõtted ja eneseformulatsioonid olid kildudeks maas. Ja mul oli õudne.

Ma jalutasin läbi vihma ja puulehtede sinna, mis oli olnud mu kodu. Kõik nägi välja nagu ikka. Nemad, kes minuga olid, nägid välja nagu ikka. Aga mina olin puruks. Muusika tegi mu katki ja ainus, mille järele ma igatsesin, oli veel muusikat.

Nemad läksid ära, hämmastuses, mis minuga juhtunud oli, sest kõik, mida ma suutsin, oli istuda kollases valguses ja plõnnida kitarri, mida ma kunagi mängima polnud õppinud. Kitarrist tulid välja samasugused helid nagu katkises universumis. Across the Sky, Across the Universe. Ma istusin seal põrandal edasi, oodates, et midagi juhtuks, aga tuba oli tühi, seda täitis vaid tumm etteheide nende poolt, keda mina olin hüljanud.

Kõik on omavahel seotud, kõik universumid mõjutavad kõiki teisi.
Üks hülgab teise, teine kolmanda. See on paratamatus, ja seda hirmutavam, kui satud selle tunnistajaks ja selle sisse korraga.

Olin oma purunemisega põhjustanud ka maavärina mõnes teises universumis. Ja ma ei saanud sinna mitte midagi parata, sest minu oma oli nagunii juba kildudeks.

Sellest on nüüd nädal. Ravisin end tormise mere, kollaste puulehtede, raamatutega, üritasin mõtteid kõrvale tõrjuda, sukeldudes kohustustesse, kooli, kunsti. Päeviti oli kõik korras, kuid kui ma surmväsinuna õhtul kõju jõudsin ja voodisse heitsin, tulid klaasikillud tagasi. Vahtisin unetuna lakke kõik keskööd, rääkides oma Jumalaga ja sellega, kes vahepeal oli mulle Meistriks, luues oma universumit uuesti läbi tantsu, läbi sõnade ja läbi muusika. Rahu ei tulnud. Olin oma põhjatu universumi ääre peal toolis ja vahtisin laes olevat pragu nagu täiskuud, mille kiiri mööda tahtnuks käia ja jõuda rahuni. Aga rahu ei tulnud.

Kuidas rebida end sellest kaljuserva peal asuvast toolist eemale, mõnesse teise paralleeluniversumi, kus pole kunagi olnud purunevaid klaase ja muusikat, mis käitub sama fataalselt kui üks maailma keeruliseks loonud inimene?

Ma joon veini. Üksi. On jälle üks öö ja ma olen üksi oma keldrikorteris, kus on palju raamatuid, põrandalamp ja isegi esik.
Ma joon veini, see on päris hea vein, joonistan oranži laialt irvitavat kassi ja kuulan muusikat, mis on pärit mõne sellise Muusiku peast, kes on samuti maailma keeruliseks mõelnud ja siis sellest ära pööranud.

Ainult hullumajas võid olla hull, muretsemata tagajärgede eest...

Meil ei ole siin hullumaja ja mina ei ole tegelikult Bezdomnõi, kuigi mulle tundub, Bezdomnõi, kes tõotas, et ta ei kirjuta enam ühtki värssi, sest ta sai ise aru, et need ei kõlba kuskile. Ka tema universum virutati kildudeks, ta pandi istuma ühte tühja kandilisse tuppa ja talle anti vaid aken öösse, vaade täiskuule, mis tegi ta rahutuks.

Ma joon veini, see on päris hea vein, ja teeb maailma vähem keeruliseks. OO, ma pole ammu veini joonud, ma pole peaaegu üldse veini joonud, sellest saab kaua-kaua aega, kui minu universum viimati pragusid täis oli. Kell saab kohe-kohe kaks öösel. Ma kuulan jälle muusikat, tajumata, mis kanaleid pidi helid mu ajju jõuavad, kas kõrvade või silmade või naha kaudu. Ma näen trumme, tajun nende kajasid nagu liikumisjärgi fotol. Sõnad on sugestiivsed, need muudavad mu maailma kuju vastavalt sellele, mis lugu käib. Mõelda, mu maailma kuju saab muuta vaid hiireklõpsuga loo nimel. Laen aku täis ja siis saan oma maailma vormiga minna ükskõik kuhu maailmas.

Homme ma lähen. Tänane öö ongi ju viimane siin. Siis tuleb Rändamine ja ma ei pea olema keegi, ma ei pea oma pokaale ja karahvine lappima, nad võivadki olla killud. Selle aja jooksul, kui ma olen TEEL. Siis piisab säravatest kildudest täiesti.

I don't care very much, ütleb hääl mu peas, seda saadavad sillana mingid ülemised helid, see on süntesaator, mis peab imiteerima keelpilliorkestrit. Trummid. Nagu koputaksid uksele sajad käed, uks paneb vastu, kuid siis saab lugu läbi ja kogu intsidendist jäävad järele vaid jäljed mälus.

Kõik peale fookuse on nüüd pisut udune - kõik peale fookuse, kuhu ilmuvad järjest mind paljastavad sõnad, ja muusika, mis endiselt valitseb mind nagu enese tõelise olemuse paljastanud Margarita valitseb tervet jõekaldal valitsenud Saatana käsilaste gruppi. Ma ei saa isegi aru, kas ma olen nüüd paranenud või mitte.
Emilie Autumn, sa ei teagi, mida su muusika praegu teeb. Kas te üldse, muusikud, teate, mida teie loodu võib ükskord vastuvõtlike hingedega teha?

Seda võimu on kaugelt rohkem kui ühelgi diktaatoril kunagi on oma rahva üle olnud.

Kas tead, Sina, et ma olid mitu keskööd üleval ja rääkisin Sinuga paljudest asjadest, millest mul polnud enam võimalust päriselt rääkida. Lõpp tuleb järsku, nagu alguski tuli, ja sellest jääb vaid ebamäärane järg millestki, mis polnudki nagu päris, vaid pigem nagu ilus melanhoolne meloodia või pintslijälg lõuendil, mis on värav mõnesse teise universumisse.

See on esteetiline dimensioon, ütleks Milan Kundera.

Ja nende ühepoolsete dialoogide pärast mul polnudki enam nagu midagi öelda, kui päriselt võimalus avanes. Paljudest võimalikest variantidest osutus kõige ilmsem, lausa märkamatult ilmne, tõeseks, ja nii oligi, polnud enam midagi lisada.

Sina kukkusid läbi, ütled. Sa pead eneses selgusele jõudma.
Mina , kes ma seda nagu aimasin, nende öiste vestluste pärast, ütlesin ainult: nojah. Ütlesin ainult: edu. Ja need tühised sõnad, need olidki lõpp ja hüvastijätt.

Miski pole igavene, ka niivõrd lõplikule klaaside purunemisele kasvab peale midagi uut. See on kord juba varem juhtunud, ma tean, seekord läheb kergemini, alati on teist korda kergem.

Jälle viiulid. Rose Red. Mul käib pea ringi, ma olen tunde järjest selles uimas olnud, oma universumile võrku ümber sõlminud, et kui seda veel natuke saviga mätsida ja rändamise tules põletada, see uuesti vett peaks. Ma ju oskan end ravida, ma olen ju selleni jõudnud. Kaks klaasi veini ja seesama, mis hävitas, loob nüüd uuesti. Viiulid ja vokaal ja trummid ja maast, tapeedi tagumiselt poolelt vaatab vastu oranž irvitav kass, kelle ma poolteist tundi tagasi pastellidega lõin. Ta on nii olemas, kolmemõõtmelise karvase, kunagi humanitaarabist saadud Garfieldi kõrval uus, tasapinnaline versioon. Ja viiulite tules hakkavad moodustuma uued klaasnõud...

Sa poleks saanudki minu universumisse sisse, sul on oma, piisavalt suur ja samamoodi helisid täis, võib-olla rohkemgi, ja sa ei usuks, et minul on ka, sa ei usuks, et ma olen ka üks neist, sa ei usuks, sest sa pead end paremaks kui enamikku inimestest.

Raskeks teeb asjalood see, et ajuti pean ka mina Sind paremaks kui enamikku inimestest. Ja see on pisut valus. Aga ainult mina tean seda, sest ma ei saa seda sulle öelda, ma tunduksin endale kole naeruväärsena.

Edu, ja aitäh selle lühikese unenäolise hetke eest, mil me teed ühte said.

Ja Sa isegi ei tea seda, ei saa kunagi teadma, see on kogu loo juures kõige võluvam. Justnagu negatiivne kokkusattumus. Magus kannatus, mis teeb kõik praeguse palju erilisemaks kui see võib-olla ongi.

Piir reaalse ja irreaalse vahel muutub nii õhkõrnaks, et teda justkui polegi.
Milan Kundera, Mirador...
Sa ei või mulle öelda, mis on päriselt, see on liiga suhteline.
Piisavalt avalik, et olla kahtlustamatult salajane.

Ja nii saab kõik.

Sügise võlu on selles, et neil pinkidel ei istu tõenäoliselt enam pikka aega mitte keegi. Nad on ainult nende üksikute päralt, kes sügist armastavad, kes tema inimtühjas värvilisuses enesele koha leiavad.

Oled nagu metsiku looduse esmaavastaja.

Valgete pinkide vallutaja pargis.

Sügis on võluv...

***

Talvest teatav põhjatuul nii vinge.
Lend on väsitav ja sudu matab hinge.
Ingel tõmbab salamahti hinge.

Akna taga tantsib musti linde.

***

variseb kokku

klaasiklirinal mu rahulolu
ja pead ei anna küll, kuid
tundub, et

mu kullane varandus vihkudes
on vaid roostene kolu

Ja tänavail endiselt kallab kleepuvat vett...

Viiuli teiselpool tajumispiire lauludes
jooksen elu eest pakku kui
pealtnäha igati siin

võimata võimisest auklikest kinnistest laugudest
kuidas õnn äkki korraga olla saab
hingepiin

?

läbi dimensiooniaugu

tumehalline hommik saab päevaks
saab õhtuks
enne kui vaakuvate vareste all hinge vaakudes
silmigi jõuad paotada
juba järgmine õhtu ongi
suitsuste saksofonide helilainetes kuhjun
mis juhtmeidpidi muusikat kuulama juhtun
seda teed mööda siis voolangi
saab hämarast pime
oktoobriime
lihtne on endastki rohelust kaotada
sügis vist hammustas
salakaval koer
kes varitseb kleepuvas udus
esimesel alasti puul
ei saa ometi peatuda, sekundki loeb
edasi kannustab
järeleandmatu tuul

Kuidas saab nii olla, et kord Estonias ja Endlas töötanud rätsep peab ühel päeval kerjama abi suvalistelt tänavalt möödujatelt, et need talle, sandile, poest makarone ostaksid...

Läksin ja ostsin, ja kaks pakki sarvekesi ja päts leiba pole kaua aega kedagi nii rõõmsaks teinud, kui sel hetkel toda kõhna viiekümneaastast meest, kes piinlikkust tundis, et üks õpilane, kel endalgi raha vähe, talle peab süüa ostma.

Ta rääkis, et on leedukas, kuid ei tea oma vanemate saatusest praegu midagi. Kord kaua aega tagasi, kui ta kooli lõpetas ja teatrisse kostüümide õmblejana tööle asus, saadeti ta Eestisse. Õppisin siin keele ära nagu kohalik ja jäigi kohapeale elama.

Pärast seda, kui ta autoõnnetuses lonkama hakkas ja käed enam nii täpset tööd ei teinud, ei tahtnud teda aga keegi, väitis ta mulle. Hooldaja nõuab suure osa pensionist...

Kurb hakkas. Ega ma peale selle pisikese toidupaki teda suurt aidata ju ei saa. Peaks küll andma pigem õnge ja õpetama kala püüdma, kui valmistooted kätte andma, kuid seda on ju võrratult raskem teha. Ikka tahaks nagu kiiremini omaenese mugavasse mulli tagasi pöörduda, mitte mõelda neile, kel on halvasti.

Kõik teised peale minu ja dagne olid algusest peale Vollile kurdid, peade ära pööramist ja hõivatud olemise teesklemist oli kahekümne meetri peale tunda. Kaheteistaastased tüdrukud ristmiku ees kihistasid naerda ja sättisid end hoolega võimalikult kaugele.

Võib-olla tõesti olen ma liiga egoistlik, et pühendada terve oma elu maailma paremaks muutmisele, kuid nii palju-vähe kui võimalik, võiks iga inimene, kasvõi pisinatukenegi, üritada märgata.

Lõppeks on see ju meie enese maailm, milles me elame...

Mul on tõesti lõpuks tunne, et iga päev saan ma koolis natuke targemaks, sest siin on toimunud miskisugune avanemine, seesama, millest Joosep Tammo aktusel rääkis, et meil on avatud mõtetega inimesed koos - ja poole tähtsam, kui kirjutada üles keerulisi mõisteid ja süsteeme, mis kelleski mingeid kellukesi tilisema ei pane, on avaldada oma mõtteid ja rääkida tarkade inimestega mõtestatud juttu. Just nagu paar tuhat aastat tagasi Sokratese aegadel.

Maailmas tiirlevad tegelaskujud, keda pole ehk kunagi olemas olnud, kuid on oma ajastu või karakteri niivõrd üldistavad ja tabavad sümbolid, et elavad võrdse õigusega elavate keskel. Nii jagame inimesi Hamletiteks ja Don Quijote'deks, kujutame endid Meistriks ja Margaritaks, Ingeriks ja Robinson Crusoe'ks, analüüsime Andrest ja Pearut...


***

Tammsaare järgi kujutasid Andrese ja Pearu tegelaskujud tüüpilist eesti talupeoga 19.sajandi viimasel veerandil. Seega ei pruugi nad tingimata tähendada vastandlikke karaktereid, pigem just ühe ja sama arhetüübi kahte erinevat külge, varianti. Et "Tões ja õiguses" moodustavad need kaks tüüpi üsnagi konfliktse paari, võib tähendada nii sisemisi lõhesid talupoja hingeelus kui kahte vastandlikku elamise ja ellusuhtumise viisi.

Kaks peremeest olid päris mitmes mõttes vastandlikud. Pearu veetis suure osa oma ajast kõrtsis, ei tulnud sealt vahel päevade kaupa tagasi, ometi oli tema talu vaata et paremal järjel kui Andrese oma. Andres seevastu rügas terve oma elu aina tööd teha, varahommikust hilisõhtuni, väsimata ja tüdimata, kuni enneaegselt käed sooniliseks muutusid ja selg kühmu tõmbus – aga armastust ei olnud ikka...

Pearu suutis ka end rohkem välja elada, mistõttu temasse ei kogunenud mure ja vimm, mis aegamööda Andrese kiiremini vanemaks tegi. Kui Pearu vihastas, siis oli see selgesti aru saada, et Pearu on vihane - aga Andresest ei saanud keegi aru, mida ta tegelikult tunneb, sest algusest saati - ja mida edasi, seda rohkem- tõmbus ta üha endasse, kibestunud täitumata unistuste pärast, sisimas kindel, et keegi ei mõista tema tõde ja õigust peale Jumala.

Elusse liiga tõsiselt suhtuv inimene on jäik, ja seetõttu mõjub kõik talle halvasti, mida ta pole oodanud. Andresel näiteks oli selge ettekujutus, mis Vargamäe Eespere talust saab: ta ehitab selle välja, parandab maid ja kogub karja, et tema lastel oleks parem elada. Riukliku naabriga tema arvestada ei osanud ja seetõttu mõjusid Pearu õiguseväänamised temasse halvasti.

Pearu oli leplikum. Olgugi, et nad mõlemad Andresega oma laste abielu vastu olid, leebus Pearu enne, nõustudes Joosepiga, et mees peab ära pöörama oma vanematest ja vaatama oma naise poole. Tema tõi oma naisele ja lastele kaugemalt tulles ikka magusat saia, samas kui Andres muutus oma pere jaoks üha võõramaks ja kinnisemaks.

Samas muudab ju keskkondki aja jooksul inimest mõningal määral, nii et sirgjoonelisele kasvavad riukad külge ja riuklik mõtleb, kas nii on ikka kõige õigem, nagu ta siiamaani toiminud on. Nii omandas Andreski mõne aja möödudes Pearu eeskujul need pooleldi alatud trikid, mis tõe arvelt talle kohtus teinekord õiguse tõid. Pearut ajas see aga samavõrra vihaseks, sest see oli tema meelest ebaaus mäng – Andres kuulutas kohtus algusest peale oma tõde ja õigust, kuid tegelikult väänas seda täpselt niisamuti kui Pearu isegi. See näiline sirgjoonelisus oli tema kaitsekilp, samas kui Pearust teadsid kõik, et ta vaid kempleb.

Pearu hindas tegelikult oma naabrimeest "veart" meheks, sellest annavad tunnistust tema pikad südamlikud monoloogid pisut purjakil peaga, kui jutupaelad valla ja mõtted, mida muidu ehk tagasi hoiti, nüüd justkui ise välja kippusid. Korduvalt tuletas ta meelde Krõõta, kelle rahumeelsusest ja heledast häälest ta lummatud oli, korduvalt üritas Andresega leppida, kuid tulutult.

Andres pidas selliseid jutte purjus peaga sonimiseks, mida ei tasu tähelegi panna, sest naabrimees, kelle elu ainus eesmärk näis olevat teda kiusata, ei saanud ju ometi korraga väita, et nad on sõbralikes suhetes ja hindavad üksteist. See paistis ju olevat järjekordne Pearu trikk, alatu kius.

See sünnitas kahtlustust ja mõistmatust kahe naabrimehe vahele, kes suhtusid elusse nõnda erinevalt. Sest ega Pearu Andrestki mõistnud ega tema pidevat tõsist töörügamist ega õiguseotsimist. Pearu meelest pidi elada olema parem kui eelmistel põlvedel, sest tema isa oli Tagapere talu selleks arendanud. Pidi olema midagi, mis teeks igava maaelu huvitavamaks, ja peale kohtu ja kõrtsi muud meelelahutust tollal eriti ei leidunudki. Nii tuli Andrese huumorimeele puudumine Pearu tegevustotsivale vaimule justkui kahjuks, kohati solvaski seda.

Võib vist öelda, et Pearu pere oli märksa õnnelikum kui Andrese oma, ja et Pearu ise oli märksa õnnelikum kui Andres. Elus on ikka nii, et see, kes võtab seda kergemalt, sellel on ka endal elada kergem ja kes mõtleb kõik takistused otse raskusteks, selle tee kulgebki justkui üle künkliku Vargamäe soosilla.

Täna sadas vihma. See oli mõnus vihm. Nagu Laura oleks kummikutes tänavat mööda tantsinud ja naernud nagu siis, kui me olime Vahtralehega Piraat ja need teised.

Päeval kõige suurema sajuga läbi linna koju sõita oli ekstreemne kogemus. Oli tunne, nagu hüppaks hästi kõrgelt vette ja maanduks hästi aeglaselt ja sügavale.

Pärast oli ilus ka, aga ikka ei jõudnud õue. Nagu needus. Niimoodi tuleb tõepoolest enne merele jää peale kui ma seal sügise jõuan ära registreeerida.

Selle asemel rääkisin kodus toas virtuaalselt kommionudest, surnud rebastest, jääsuplusest ja nõudepesumasinatest. Mis oli kahtlemata ka huvitav.

---

Trummimängijal oli pea pulki täis.
Baaridaam valas viha välja.
Keemik tegi võõrale naisele lähenemiskatseid.
Tuleneelaja jättis publikule kustumatu mulje.
Fotograaf ilmutas huvi.
Ilukirurg tegi suured silmad.

---

Koorilaagris:

Mina: Tiina, kus sa elad?
Tiina: Kuldseka taga...kaevus.

Mina: Meil oli eile filmiõhtu.
Tiina: KAs te karaoket ka laulsite?
Mina: Ei?! Me põhiliselt...vaatasime filme.

-Enne CD-d oli?
-AB?

Sven: Kolmest valgest kerast koosnev ehitis??? (lumememm)

---
Mina: mis sa muidu kaardist arvasid.sobis?
Tõnu: jah, tegelikult oli see lahe pidu. :D ei kahetse midagi.

selle noodiga tänaseks lõpetaks.

Värvid mõjutavat inimeste meeleolu, väidavad kõiksugused new age'i raamatud. Erinevates kultuurides on värvidel erinevad tähendused, näiteks hiinas tähendab kollane valetajat ja valge õnnetust, meie kultuuriruumis aga on neil positiivsed tähendused.

Kunagi mainis ema, et ma kannan kogu aeg halle riideid. Olin isegi siis nagu üks pisike hall hiireke.
Vaatasin ühel hetkel oma garderoobi tonaalsuse üle ja tuli tunnistada, et taas tabas ta naelapea pihta.

Nüüd on väheke aega mööda läinud ja hallitriibuline maailm on omandanud mõned värvid.

Mis on selle juures imelik, on see, et mõnikord on tunne, nagu oleks ma isegi nähtamatult sedasama värvi, millega ma end ümbritsenud olen. Ükspäev näiteks oli mul seljas punane seelik ja punane sall kaelas- ja päeva lõpuks laulsin ma dagnele jõululaule ja meenutasin, kuidas mu viimane piparkoogiküpsetamine lõppes taigna lõppemisega. Teinekord oli helelillade pilvede tunne, mis päikeseloojangul mere kohal helendama löövad- või esimesed sireliõied kevadel. Selline värske. Ja mulle öeldi, et ma säran.

Ühel päeval olin triibuline ja sügisekollane. Peaaegu tundsin, et kohe kukun küpse puuviljana puu alla rohusse ja olen täiesti valmis. Mind oleks võinud puraviku pähe üles korjata ja ma poleks teist nägugi teinud. Või vahtralehena raamatu vahele kuivama panna. Vast seda viimast tegin enesega kogemata ise, kui unustasin end südaööni raamatut lugema, seda "Sophie maailma", Freudist ja Darwinist, mis lõpuks oli sama sürreaalne nagu "Across the Universe".

Aga päris "minu värv" on säärane tumeroheline-meresinine, mis pole õieti ei külm ega soe. Selline natuke tabamatu, natuke märkamatult tavaline. Nagu lained. Või. Ma ei teagi.

Kas see olen siis kõige rohkem mina?

My favourite colour is rainbow
even my boyfriend thinks i'm gay

tsau

kolmapäev, esimene ametlik sügispäev

Ma olen viimasel ajal nii paljudele inimestele kuulutanud, kui hästi mul läheb, et vaikselt tekib hirm- kas ma seda ometi ära ei sõnu. Tavaliselt vajuvad ju alati kokku need ettekiidetud sündmused. Eelarvamused osutuvad valeks. Ja nii edasi- isegi Arvo Valton väidab, et armastus kaob tihti sealt, kus sellest palju räägitakse.

Laiendame seda "armastust" üleüldisele "heale".

Aga ma ei saa lihtsalt parata, mul on nii pagana hea meel. Hea meel selle üle, et me viitsime koolis pokkeriturniiri korraldada ja mälumängust osa võtta ja et psühholoogia nimekirjadele joostakse tormi. Hea meel, et Chatlin tõigi mulle pontšikuid ja et Mariale meeldis see muss, mille ma klassi mängima panin. Hea meel, et koor kõlab nii hästi ja et Tiina jõudis järeldusele, et ma olen stiilne sütevakalane. Ja et Janika selle peale märkis, et ma olen kogu aeg stiilne. Mida oli äärmiselt hea kuulda. Ja et pärast seda veel Laura helistas, sest ta oli minust puudust tundnud. Ka seda võiks ma sagedaminigi kuulda, lööks äkki vahel kõikuma kippuvale eneseusaldusele lõplikult toe alla. Ja lõpuks oli mul hea meel, et Maria viitsis nii head süüa teha ja et Ale ja Ruy ja isegi Wersalinka mašurett Magda mulle viitsivad kirjutada.
Ja Tõnu.

Rääkimata eilsest päevast ja neist teistestki, mis otsast lõpuni olid häid asju täis.

See panebki mind särama, nagu Kristiina täna kogemata märkis. Silmist kiirgab valgust, mida tuba saab täis...

Ma tunnen end justkui võlglasena kellegi ees, et minul on kõik nii hästi.

---

Maria: mis hääli sa kogu aeg teed?! jälle oli mingi “mmm”

Mina: ma ei teinud midagi?!

(natukese aja pärast)

Maria: aaa…see olin mina hoopis…

---

täna

 

sügised on imelikud. maailm muutub hallimaks ja värvilisemaks korraga.

 

jälle algas uus nädal, aeg konsentreerub nagu kiirendav karussell. hetketi naudin lendu, tuult kõrvus ja juustes, teinekord tahaks maha. siis võtan tänuga vastu kõik need juhuslikult sülle langevad puhkusehetked nagu see, kui neli kirjanduse tundi ära jäävad või heliis poes järeldusele jõuab, et ta siiski ei viitsi täna tantsu teha.

 

muidugi, ega ma vastupidistest üllatustest, mis sülle langevad, ka ära ei ütle. näiteks et tule sakslaste ärasaatmise õhtule või õunamahla tegema. sellised asjad on alati erilistena meelde jäänud.

 

kahju ainult, et inimesed talve hakul väsivad ja kuidagi mustvalgemaks jäävad.  kui saaks ometi nii, et kevadine sära kestaks läbi talve ja sügise ja et alati oleks tunne, et oled üks äraütlemata õnnelik putukas lilleõite keskel. ja müstilised ööd rannas ja akna peal  teistmoodi maailmatajumist ei jääks vaid mõneks ainsaks korriks.

 

niimoodi kesköötaguses ajas istusin oma köögi aknalaua peal ja kirjutasin näiteks pühapäeva öösel. kirjutasin ja joonistasin ja vaatasin, kuidas hääled öövaikuses teistmoodi kõlavad kui päevases tüdinenud suminas. selles ööpildis oli korraga terve nädalavahetuse muljed, nendesamuste mõttekildude varjud, mida ma veel peast välja polnud saanud.

 

ma kogu aeg mõtlen, et huvitav, kas keegi tunneb end ära ka nende pealtnäha (või päriselt) juhuslike sõnade tagant. ja mida keerulisem, udutavam kõne, seda põnevam. ainult et minust ei olene, kas mu mängu ka keegi teine mängib või jääbki see poolikuks dialoogiks.

 

---

 

tunnen tuult oma punase seeliku all

lendan ajast aega , hõbevalge kiivriga peas

silmi pritsib sügist, päike juba

madalamal

või üks punaste vahtralehtede seast

 

nii kummaline on olla , nagu

oleksin kummulipööratud valgusfoor

varbad kõhuli, pea kohal iseenda nägu

olen korraga muldvana ja

iginoor

 

ja mu sall viipab kureparvele järgi

head aega, mu sõbrad, las jääda

adjöö

nemad taevas ja me oma masinavärgis

mis heitgaasipahvakul pentsu sööb

 

jah, olen liikluskultuuride uurija

lennudistpetšer,  piraat ja piloot

ja mu teekonna loost saab kord

kuulus sümfoonia

kui ainult sinust saaks viimane noot…

 

----

 

täna on juba teisipäev.

alati on täna justnimelt täna , ja mitte eile või homme.

sellel pole tõenäosusteooriaga mingit pistmist.

sest : kuidas saab üks sündmus juhtuda 1/6?   ta kas juhtub või ei juhtu ja kõik.

ja täna pole teisipäev mitte tõenäosusega 1/7 , vaid ta kas on või pole- ja juhuslikult on.

ja kui me elaks kvantide maailmas, siis oleks nii, et korraga saaks olla nii teisipäev kui mitte-teisipäev. ja vot see on juba jube.

 

---

 

tassitäis vett ja šokolaad, Klassikaraadio ja notepad.

Sellist salliga pärastlõunast laua taga istumist ja mõtlemist ja olemist pole kaua olnud. Uskumatult mõnus. Sorteerin aegade jooksul kogunenud paberipahna, kus on igasuguseid rittaseatud sõnu ja värsse. Mõni jäänudki poolikuks, üheksainsaks mõtteteraks või rütmimänguks, mõni arendatud pikemaks, teinekord on inspiratsioon peale tulnud ja paberilehelt on näha, kuidas sõnad tasapisi taltsutatud saavad.

Need pisikesed talletatud hetkel jäävad nagu tardununa täpselt niisuguseks, kui nad kirjapandult on. Nagu fossiilid, mis kõnelevad miljoneid aastaid tagasi elanud olenditest, kellest mitte keegi kindlalt ei tea, kust nad õigupoolest tulnud on - meteoriitidest või eluta ainest või Looja loomisest.
Ega luuletustegi puhul ei või kindlalt teada, kust nad on tulnud, millisest mõttevälgatusest on sündinud sõna.

Või maal või muusikateos.

Mis moodi sünnivad maailmakuulsad ideed? Kas ebamaise inspiratsiooni või suure töö tulemusena? Lauri Saatpalu rääkis ühes intervjuus, et tema teeb oma laulusõnadega päris suurt ajurünnakut, et tulemus oleks selline mitmetahuline ja kihiline, nagu ta on. Navitrolla pidavat oma maalidega töötama mitmeid kuid, enne kui võib öelda, et on valmis.

Samas, mõned geniaalsused on sündinud erakordselt lühikese ajaga. Tammsaare kirjutas "Tõe ja õiguse" esimese köite kõigest paari kuuga. Viissada lehekülge! Rääkimata paljudest laulusõnadest, mis on paberile jõudnud otse kirjutaja meelest, ilma kordagi parandamata. Meeletul hulgal.

Mine võta siis kinni.

Ideed on nagu kärbsed. Vahel ronivad ise suhu, vahel peab neid tundide viisi taga ajama, enne kui kätte saab -ja vahel aetakse lausa vägisi kärbseid kõrva...

täna koolis

Mulle meeldib täna koolis. Mis siis, et algus on väheke unine ja bioloogia kontrolltöö ei tule just kõige paremini välja. Mis siis, et klassis pole endiselt suttigi õhku.

Aga selle eest on Sutt ise. Ja kõik teised kodakondsed, kes nüüd juba märkamatult omad ja armsad on. Näiteks Dagne, kes kaardimängu ja õunasöömise vahel rõvedaid nalju teeb ja Ander, kes muskli peale vuntse kleebib. / Siia käib nüüd terve klassinimekiri :P

Igatahes on tore. Räägime ebademokraatlikest riikidest, tõest ja õigusest, astronautidest ja kvantmehaanikast.

Ausaltöeldes läks meelest ära, mida ma öelda tahtsin...

tsau.

Olovernese elutunnetus

Uus aasta, uued kirjandid. Lugesime vahetundide ajal Dagnega ette seda arhailist draamat Tammsaare tõlgenduses. Ma olin Juudit.

See oli päris hirmutav kogemus.

Olovernese elutunnetus

Piibli Olovernes on ühetahuline inimene: ta kujutab endast vaid võõrast väejuhti, kes piirab Petuulia linna oma sõjasalgaga, võõra kuninga Nebukadnetsari käsutäitjat. Tema inimsus, tema lugu jäävad meile suletuks. Kuid Tammsaare on oma näidendis Juuditi kõrval võrdselt lahanud selle mehe hinge, kelle osaks on küll võõrast linna piirata, kuid kes tingimata ei pea olema halb tegelane. Justnagu päris eluski ei jagune inimesed headeks ja halbadeks, vaid kõikidel on omad motiivid ja põhjendused, keegi pole lõpuni süüta ega lõpuni süüdi.

Tammsaare Olovernes oli oma elu jooksul juba teataval määral tundnud seda moraalset kriisi, milleni Juudit alles suundus. Ta oli juba selles eas, kus nooruse ambitsioonid ja lihtsakoeline maailmapilt teisenevad elutarkuseks, mis on tulnud läbi kogemuste, pettumuste ja oma ambitsioonide täidemineku. Ta tajus, et maailmavallutamine pole õnn, vaid ka õnnetus; veel enam- pigem õnnetus kui õnn. Paljude hõimude vallutamine ja võim nende üle on teda pannud mõtlema vallutamise ja võimu üle ja Olovernes on jõudnud järeldusele, et vallutaja on tegelikult hoopis vallutatu. Juuditile lausub ta: iga kuningas on oma orjade ori. Iga isand on oma käsualuste sõnakuulekas ori.

See mõte pole just kõige üldtuntum ja -arvestatum. Kuningas peaks ju olema see, kelle päralt võim ja valitsus, kõige kõrgem ja tähtsam isik, kõige uhkem ja väärikam . Aga Olovernes pöörab kõik ümber, peab kuningat vääritumaks orjast.

Peaaegu sama mõtet arendab teispool linnamüüri pealiku kohustega tuttav Osias. Ka tema on pettunud kõrgetes aadetes ja idealismis, mida noorena tõeks pidas. Osias tunnistab, et juhi voorused pole mitte ilusad põhimõtted, ausus ja õiglus, vaid vastupidi - silmakirjalikkus ja kahepalgelisus. "Kõik, mida noorena õigeks pidasin, olen nüüd unustanud."

Et võimul püsida, tuleb kindlustada poolehoidjate hulk. Tundub, et populistlikud valimiskampaaniad ja alusetud lubadused on vaid tänapäeva demokraatia haigus, kuid millegi sarnasega pidid ilmselt tuttavad olema ka Juuditi-aegsed valitsejad. Tuli arvestada nende huvidega, kes kindlustasid, et valitseja võimul püsiks. Tollal muidugi polnud nendeks mitte lihtrahva hulgad vaid sõjavägi ja nõunikud, kindlasti ka tähtsamad usulised juhid - sest nendele toetus valitseja. Ütleb ju Olovernes Nebukadnetsari kohtagi, et viimase suured teod on enamasti tema tehtud. Kui siis valitseja oleks oma toetajaskonnaga vastuoludesse läinud, oleks ta kiiresti võimult kõrvaldatud, ühel või teisel kombel.

Seda peabki Olovernes silmas, väites, et talle tehakse ülekohut, kui arvatakse, et ta on orjaperemees, orjade ori. Olovernes ei tahtnud olla orjade ori, ei tahtnud allutada iseennast oma sotsiaalsele rollile. Ta oli näinud, mis maailm see on, ja see ei meeldinud talle. Ta unistas oma isatalust, lihtsast elust seal, kust ta kunagi tulnud oli - ja samas mõistis, et on sama hästi kui võimatu.

Selles võib tuua mõningaid paralleele Rousseauga. Ka tema põhiliseks ideeks oli, et ühiskonna moraalse allakäigu lõpetamiseks tuleks tagasi pöörduda nende eluviiside juurde, mille juurest me lahkunud oleme. Tammsaare kirjutas hiljem ise ka mitmetes artiklites, et need, kes tõeliselt maailma mõistavad, jõuavad ikka sellele järeldusele, et lihtsuses peitub võlu.

Juudit ei mõista Olovernest. Juudit ei ole kuninga väejuhina lugematu hulga rahvaste troone ümber tõuganud, Juudit pole läbi elanud ja mõelnud asjade üle, mis Olovernest sääraseks on muutnud. Juudit ei mõista, miks kuulus väepealik ei taha püüda kuningaks, ta ei saa aru, miks ei ahvatle seda meest maailmavalitseja pretensioonikas nimi.

Ja seepärast hülgab Olovernes Juuditi. Veel enam, ta ütleb naisele kibedaid sõnu, mis toda hingepõhjani solvavad. Juudit on harjunud austuse ja armastusega enese vastu, aga sealt tuleb see mees, kes soovitab tal Nebukadnetsari haaremisse minna, kui ta tahab kuninga lapsi sünnitada. Olovernes heidab Juuditile halastuseta ette seda, mida tema kõige enam põlgab - pimedat auahnust- ja ütleb seepärast ehk enam, kui oleks pidanud. Haavatud eneseuhkusega naine, pealegi Juuditi-sugune temperamentne ja julge, ei käitu just kõige ratsionaalsemalt, vaid laseb pimedal kirel oma käike juhtida. Nii surebki see, kes ütles Juuditile inetuid sõnu - mis kõlasid seda inetumalt, kuivõrd ütlejaks oli armastatud mees ja et see ütlemine oli tabavalt tõene- sureb üsna inetul viisil, mõrvatuna omaenese mõõgaga magamise ajal.

Võib-olla oli see Olovernese jaoks parim lahendus. Elu ja surma peale mängimine oli temale juba ükskõik, sest ta oli ammu kaotanud oma elu mõtte, tapnud oma jumala. Ka selleks oli ta valmis, et Nimetu teda tappa võiks, ta koguni pakkus talle vabatahtlikult seda võimalust. Nimetu jaoks tuli see ootamatult, et mees, keda ta oli vihkama õppinud, äkki nii suurt inimlikkust ja arusaamist ilmutas, et suur vihkamine pöördus suureks austuseks. Siiski avaldas Olovernesele muljet tema julgus, mis meenutas talle teda ennast nooremana -julgus panna oma elu kaalule.

Olovernesel oli küll alles julgus mängida oma elu peale, kuid väepealiku vastutus, orjade orjaks olemine oli muutnud ta alalhoidvamaks. Ehk tundis ta vastutust oma juhitava rahvahulga ees, kohustust, mis ei lasknud tal niisama lihtsalt kõike kõrvale heita ja tagasi pöörduda sinna isatallu, mis mõtteis talle paradiisina tundus. Võib-olla oleks ta juba ammu teinud oma elule ise otsa peale, kui oleks lasknud enesel mõtelda neid musti mõtteid sagedamini ja lõpuni. Ent ta ei lasknud. Ta jätkas seda elu, millega ta juba harjunud oli, sõjapealiku elu, ja et oma mõtteid mitte kuulda, mattis need pidutsemise ja magusa viina alla.

Võib-olla polnud tal lihtsalt piisavalt julgust . Alati on ju lihtsam jätkata inertsist seda suunda, kuhu juba liigutakse, isegi füüsikud räägivad, et ühtlaselt liikuv süsteem on kõige püsivam süsteem. Nii jätkaski Olovernes aina elu, mida tegelikult põlgas, sisimas valmis olles kõigeks, mis juhtuda võib, sest kõik oli juba nagunii juhtunud. Võib-olla oli see paratamatus, et Olovernes tapeti tema enda mõõga läbi. See peegeldab justkui veelkord nii Juuditi kui Olovernese enda saatust- nad mõlemad jõudsid oma elu elades ise kriisini, mis viis nende enese hukkumiseni.