tumehalline hommik saab päevaks
saab õhtuks
enne kui vaakuvate vareste all hinge vaakudes
silmigi jõuad paotada
juba järgmine õhtu ongi
suitsuste saksofonide helilainetes kuhjun
mis juhtmeidpidi muusikat kuulama juhtun
seda teed mööda siis voolangi
saab hämarast pime
oktoobriime
lihtne on endastki rohelust kaotada
sügis vist hammustas
salakaval koer
kes varitseb kleepuvas udus
esimesel alasti puul
ei saa ometi peatuda, sekundki loeb
edasi kannustab
järeleandmatu tuul