Põlvpükstedraama
kesk raamatuid
ajaloo järjest punasem nägu
kriiditolmusel tahvlil
künnab hariduspõldude vagu
kolmapäev, 27. mai 2009
Paralleelmaailmad.
Nad polegi ju tegelikult nii mõõtmatult kaugel. Üsna siinsamas.
Iga inimene on omamoodi paralleelmaailm. See, mismoodi ta mõtleb, mismoodi asjadest arvab. Mismoodi oma elu elada tahab ja milliselt elab.
Ja raamatud on omamoodi paralleelmaailmad. Loen nüüd Kersti Kreismanni. Hämmastav julgus ühelt tagasihoidliku põhjaga neiust kasvanud näitlejast niimoodi oma elu inimestele arutamiseks välja panna. Kõik ei pruugi ju mõista. Või ehk ei otsigi ta mõistmist, pigem otsib iseeneses selgust, paneb oma elus mõningaid punkte paika. Tuleb sügavuti minna vajavale ajakirjanikule vastu. Kunstiinimene ise ju-mõistab, miks teine tervikut taga ajab. Eks ole too raamatki ju omamoodi kunst, nagu Kersti teatritegu ja elu isegi.
Loen ja upun sinna ühte teise maailma, mil pole mu Brackmanni pargi vahetundide ega sinisilmsete rännuplaanide ja omatehtud riimidega mingit pistmist. Või. Kohati nagu on vägagi. Harjumuspäraselt otsin sellestki raamatust iseendaga paralleele, mitte ehk niivõrd ennast Kersti kõrgusele tõstes, kui märgates, et ka kaks esmapilgul nii erinevat inimlugu võivad sarnased olla.
Minulegi on teater südamelähedane, ent end ma näitlejana küll ette ei kujutaks. Pigem vaikne, omaette, kuid mõnede kinnisideede koha pealt järeleandmatu, ebatavaliselt jäärapäine. Nõus, et elus pole õigust ja valet, on inimlikkus.
Suur inimlikkus tulebki sellest raamatust vast ehk kõige enam välja. Sellised enesest kirjutatud raamatud balansseerivad enesereklaami ja ausa loojutustamise noateral, ja õnneks kuulub "Paljajalu kõrrepõllul" viimaste hulka. Kartusest sellise kollase alatooniga rämpskirjanduse otsa sattumise vastu olen neid viimasel ajal seentena kerkinud elulooraamatuid vältinud. Helgi Sallo, Maire Aunaste, Katrin Karisma, Reet Linna. Nii mõnegagi neist kaasnesid ju suhtedraamad Õhtulehes, sest kunstiinimeste lavatagustes on tihti sellist tolmu, mille päevavalgele tulemine kõigile asjaosalistele meeltmööda pole. Meenub vist mingi Katrin Karisma konflikt tema eksmehega, kes tundis end laimatuna. Või midagi sarnast.
Aga säärase positiivse elamusega varustatult võtan ehk veel mõnegi taolise paralleelmaailma ette.
Siis tundub enese maailmgi avaram, kui teiste omadest osa on saadud.
siin ja praegu
terje
Nad polegi ju tegelikult nii mõõtmatult kaugel. Üsna siinsamas.
Iga inimene on omamoodi paralleelmaailm. See, mismoodi ta mõtleb, mismoodi asjadest arvab. Mismoodi oma elu elada tahab ja milliselt elab.
Ja raamatud on omamoodi paralleelmaailmad. Loen nüüd Kersti Kreismanni. Hämmastav julgus ühelt tagasihoidliku põhjaga neiust kasvanud näitlejast niimoodi oma elu inimestele arutamiseks välja panna. Kõik ei pruugi ju mõista. Või ehk ei otsigi ta mõistmist, pigem otsib iseeneses selgust, paneb oma elus mõningaid punkte paika. Tuleb sügavuti minna vajavale ajakirjanikule vastu. Kunstiinimene ise ju-mõistab, miks teine tervikut taga ajab. Eks ole too raamatki ju omamoodi kunst, nagu Kersti teatritegu ja elu isegi.
Loen ja upun sinna ühte teise maailma, mil pole mu Brackmanni pargi vahetundide ega sinisilmsete rännuplaanide ja omatehtud riimidega mingit pistmist. Või. Kohati nagu on vägagi. Harjumuspäraselt otsin sellestki raamatust iseendaga paralleele, mitte ehk niivõrd ennast Kersti kõrgusele tõstes, kui märgates, et ka kaks esmapilgul nii erinevat inimlugu võivad sarnased olla.
Minulegi on teater südamelähedane, ent end ma näitlejana küll ette ei kujutaks. Pigem vaikne, omaette, kuid mõnede kinnisideede koha pealt järeleandmatu, ebatavaliselt jäärapäine. Nõus, et elus pole õigust ja valet, on inimlikkus.
Suur inimlikkus tulebki sellest raamatust vast ehk kõige enam välja. Sellised enesest kirjutatud raamatud balansseerivad enesereklaami ja ausa loojutustamise noateral, ja õnneks kuulub "Paljajalu kõrrepõllul" viimaste hulka. Kartusest sellise kollase alatooniga rämpskirjanduse otsa sattumise vastu olen neid viimasel ajal seentena kerkinud elulooraamatuid vältinud. Helgi Sallo, Maire Aunaste, Katrin Karisma, Reet Linna. Nii mõnegagi neist kaasnesid ju suhtedraamad Õhtulehes, sest kunstiinimeste lavatagustes on tihti sellist tolmu, mille päevavalgele tulemine kõigile asjaosalistele meeltmööda pole. Meenub vist mingi Katrin Karisma konflikt tema eksmehega, kes tundis end laimatuna. Või midagi sarnast.
Aga säärase positiivse elamusega varustatult võtan ehk veel mõnegi taolise paralleelmaailma ette.
Siis tundub enese maailmgi avaram, kui teiste omadest osa on saadud.
siin ja praegu
terje
kolmapäev, 20. mai 2009
Tere!
Olen siin.
Sa ka?
Oleme koos siin.
Tänan tähelepanu eest :)
Tegelt tahtsin niisama siia midagi kirjutada.
Loe läbi :)
Pliis
Täiega võiksid.
Isegi kui ei viitsi.
Ehk läheb lõpu poole
huvitavamaks.
Kes teab?
Elu ei tea kunagi ette.
Seda kirjatükki samuti mitte.
Ma arvan, et see isegi jõuab kuhugi.
Vähemalt on mul mõte olemas.
Võiks minna kuhugi.
Tahaks küll.
Nii väga tahaks.
Järgmine nädal ehk?
Ei me ette tea...
on ühe laulu sõnad.
Praegu tuleb mingit hull vingu tuppa.
Teed pelmeene praegu.
Muidu tegin mina,
aga siis otsustasid sa arvuti valveta jätta
ja läksid neid ise praadima.
Mõtleks veel midagi.
Siis sul on mida lugeda.
hm.
Mida siis veel?
Ega tegelikult ei olegi midagi muud...
Ainult see, et ...
...Oled kohutavalt kallis :)
Aitäh, et olemas oled :)
Tsauki!
Sinu kallis elukaaslane ;)
Kirjutanud: MARIA
Olen siin.
Sa ka?
Oleme koos siin.
Tänan tähelepanu eest :)
Tegelt tahtsin niisama siia midagi kirjutada.
Loe läbi :)
Pliis
Täiega võiksid.
Isegi kui ei viitsi.
Ehk läheb lõpu poole
huvitavamaks.
Kes teab?
Elu ei tea kunagi ette.
Seda kirjatükki samuti mitte.
Ma arvan, et see isegi jõuab kuhugi.
Vähemalt on mul mõte olemas.
Võiks minna kuhugi.
Tahaks küll.
Nii väga tahaks.
Järgmine nädal ehk?
Ei me ette tea...
on ühe laulu sõnad.
Praegu tuleb mingit hull vingu tuppa.
Teed pelmeene praegu.
Muidu tegin mina,
aga siis otsustasid sa arvuti valveta jätta
ja läksid neid ise praadima.
Mõtleks veel midagi.
Siis sul on mida lugeda.
hm.
Mida siis veel?
Ega tegelikult ei olegi midagi muud...
Ainult see, et ...
...Oled kohutavalt kallis :)
Aitäh, et olemas oled :)
Tsauki!
Sinu kallis elukaaslane ;)
Kirjutanud: MARIA
teisipäev, 19. mai 2009
laupäev, 16. mai 2009
Euroopa aasta suursündmus- Eurovisiooni lauluvõistlus!
Mõtleme mariaga, kui lihtne oleks Eurovisioonist teha naeruväärse palagani asemel, mis ta praegu on, aksepteeritav sündmus.
Noh, ta pole ju lauluvõistlus, ammugi mitte. Miks siis virisetakse, et laul oma tähtsust kaotab? Võiks ju hoopis kuulutada sellest show-võistluse ja anda välja eri auhinnad parima koreograafia, stilistika, muusika, näiteks sõnumi edastamise eest.
Hindajateks oleks žürii, mis koosneks eri maade esindajatest. Asjatundjatest. Ja siis oleks eraldi publiku auhind, mis määraks ära järgmise Eurovisiooni toimumiskoha. Niiviisi säilitataks pinge ja huvi hääletamise vastu ja Eurovisiooni põhivorm jääks ikkagi samaks.
Mõtle, siis võiks ju seal osaleda ka kunsttükid, milles laul polegi kõige olulisem - võib-olla isegi instrumentaallood, või siis tantsunumbrid - ja poleks toda tobedat kuue inimese piiri, nii et Iirimaa saaks esitada riverdance'i kolmekümne inimesega ja - ja- ja- --
...
Mõtleme mariaga, kui lihtne oleks Eurovisioonist teha naeruväärse palagani asemel, mis ta praegu on, aksepteeritav sündmus.
Noh, ta pole ju lauluvõistlus, ammugi mitte. Miks siis virisetakse, et laul oma tähtsust kaotab? Võiks ju hoopis kuulutada sellest show-võistluse ja anda välja eri auhinnad parima koreograafia, stilistika, muusika, näiteks sõnumi edastamise eest.
Hindajateks oleks žürii, mis koosneks eri maade esindajatest. Asjatundjatest. Ja siis oleks eraldi publiku auhind, mis määraks ära järgmise Eurovisiooni toimumiskoha. Niiviisi säilitataks pinge ja huvi hääletamise vastu ja Eurovisiooni põhivorm jääks ikkagi samaks.
Mõtle, siis võiks ju seal osaleda ka kunsttükid, milles laul polegi kõige olulisem - võib-olla isegi instrumentaallood, või siis tantsunumbrid - ja poleks toda tobedat kuue inimese piiri, nii et Iirimaa saaks esitada riverdance'i kolmekümne inimesega ja - ja- ja- --
...
reede, 15. mai 2009
Kadrioru park näeb üsna metsik välja. Kui puud on mitukümmend aastat vabalt kasvanud, siis ei saa neid ju ometi pügama hakata. Inglise park on looklev ja näiliselt metsik, aga tegelikult väga hoolitsetud. Jaapani aed on täis väänlevaid vorme, kindlasti peab seal olema oja, sillad, ripptaimed. Ärge te arvake siis...
Me hommik oli täna täis päikest köögiseintel ja me tegime varjuteatrit. Mina olin koer ja maria oli jänes ja oana oli part. Kohv lõhnas ja bussid undasid lahtisest aknast sisse.
..loss nagu läks edasi aias. See oli siis prantsuse park. Nüüd läheme edasi barokiga, ma tahaks natuke rääkida rokokoost ja klassitsismist, nad olid koos, kõrvuti. Sest vaadake, barokk-kunst oli ikkagi aadlike kunst.
Eile õhtul käisime festivalifilme vaatamas. Tervise saal oli igat kasvu ja igat keelt kõnelevaid asjaosalisi täis. märt seletab mulle natuke liiga kõva häälega, miks kõikides animatsioonides hambaharju ja triikraudu näidatakse, tiina tuletab meelde, et üks teatud peterburi video on juba viis aastat temale andmata. Portugali rui tervitab möödaminnes, kreeka ...hmm, mis ta nimi nüüd oligi...tahab, et ma temast pilti teeksin. Melu.
...Suured, lõvilakka meenutavad parukad kaovad. Muidugi, soengule kanti suur puudrikiht. Ja kingadel ilutsesid tohutu suured pandlad. Nii et kui te näete kingadel selliseid pandlaid, siis see on rokokoo ajastust. Inglismaale jäi rokokoo nagu barokkki võõraks-kui Prantsusmaa suples siidis ja sametis, siis Inglismaal kasutati puuvillast ja villast. Ja väga moes olid aiapeod....
Küsin sergiult, mis neil homme plaanis on. Võin peaaegu pea anda, et neil on jälle mingisugune spontaanne pidu plaanis, nagu kolmapäevalgi. Jajah, merly peab sünnipäeva. Aiapidu.
..Mis rokokoost pärit on, on veel see suveniiridevärk. Tolmu kogub muidugi jubedalt. Saksamaal pannakse kõik aknalauad neid nipsasjakesi täis. Kui me siin Eestis mõtleme, et pole ilus teiste akendele vaadata, siis seal Saksamaal nad just seda taotlevadki. Ja sellest nipsasjakestelembusest pole nad tänapäevanigi lahti saanud...
Jõgi on peaaegu tuuletu, kui me oanaga pärast filmiõhtut koju jalutame. Itaalia fil "I know what you did" võitis ülekaalukalt nii publiku kui ka žürii auhinna. Oana teeb jahisadamas pilti, välguga ei tule ilusad välja. Võiks homme koos mariaga minna pilte tegema, arutame. Randa näiteks. Või kuhugi. Pärast seda, kui ta tallinnast tuleb.
...Klassitsism tekkis vastukaaluks barokile ja rokokoole. Majad olid tegelikult üsna igavad. Ainsa kujunduselemendina kasutatakse antiiksambaid ja kolmnurkseid viile. Nii, miks siis hakati jälle antiikaja poole vaatama? Vaadake, sel ajal kaevatakse välja antiiksed tuha alla mattunud Itaalia linnad Pompeij ja Herculaneum. Keegi ei teadnud, et midagi sellist võib üldse olemas olla...
Öine geograafiatund rumeenia ja eesti ajaloost, sekka hääldamisharjutusi rumeenia linnanimedest. Keeleväänamine: Cluj-Nomaca, Plojesti, Hunedoara, Targu-Mures. Räägin oanale sellest, et tahaks reisida kreekasse ja portugali niimoodi suvel. Aga täiesti sama hästi ma võiks minna ja Bosnia-Hertzegovinasse või Sloveeniasse või Rumeeniasse.
Ülikooli peahoone oleks ka väga igav, kui Krause poleks esimest korrust ehitanud teistsuguste kividega. Sees kasutati rippuvate linikute kujutisi või medaljone, aga ka vappe. Kõik oli väga range ja sümmeetriline. Lähme vahetundi.
Lähme vahetundi.
Me hommik oli täna täis päikest köögiseintel ja me tegime varjuteatrit. Mina olin koer ja maria oli jänes ja oana oli part. Kohv lõhnas ja bussid undasid lahtisest aknast sisse.
..loss nagu läks edasi aias. See oli siis prantsuse park. Nüüd läheme edasi barokiga, ma tahaks natuke rääkida rokokoost ja klassitsismist, nad olid koos, kõrvuti. Sest vaadake, barokk-kunst oli ikkagi aadlike kunst.
Eile õhtul käisime festivalifilme vaatamas. Tervise saal oli igat kasvu ja igat keelt kõnelevaid asjaosalisi täis. märt seletab mulle natuke liiga kõva häälega, miks kõikides animatsioonides hambaharju ja triikraudu näidatakse, tiina tuletab meelde, et üks teatud peterburi video on juba viis aastat temale andmata. Portugali rui tervitab möödaminnes, kreeka ...hmm, mis ta nimi nüüd oligi...tahab, et ma temast pilti teeksin. Melu.
...Suured, lõvilakka meenutavad parukad kaovad. Muidugi, soengule kanti suur puudrikiht. Ja kingadel ilutsesid tohutu suured pandlad. Nii et kui te näete kingadel selliseid pandlaid, siis see on rokokoo ajastust. Inglismaale jäi rokokoo nagu barokkki võõraks-kui Prantsusmaa suples siidis ja sametis, siis Inglismaal kasutati puuvillast ja villast. Ja väga moes olid aiapeod....
Küsin sergiult, mis neil homme plaanis on. Võin peaaegu pea anda, et neil on jälle mingisugune spontaanne pidu plaanis, nagu kolmapäevalgi. Jajah, merly peab sünnipäeva. Aiapidu.
..Mis rokokoost pärit on, on veel see suveniiridevärk. Tolmu kogub muidugi jubedalt. Saksamaal pannakse kõik aknalauad neid nipsasjakesi täis. Kui me siin Eestis mõtleme, et pole ilus teiste akendele vaadata, siis seal Saksamaal nad just seda taotlevadki. Ja sellest nipsasjakestelembusest pole nad tänapäevanigi lahti saanud...
Jõgi on peaaegu tuuletu, kui me oanaga pärast filmiõhtut koju jalutame. Itaalia fil "I know what you did" võitis ülekaalukalt nii publiku kui ka žürii auhinna. Oana teeb jahisadamas pilti, välguga ei tule ilusad välja. Võiks homme koos mariaga minna pilte tegema, arutame. Randa näiteks. Või kuhugi. Pärast seda, kui ta tallinnast tuleb.
...Klassitsism tekkis vastukaaluks barokile ja rokokoole. Majad olid tegelikult üsna igavad. Ainsa kujunduselemendina kasutatakse antiiksambaid ja kolmnurkseid viile. Nii, miks siis hakati jälle antiikaja poole vaatama? Vaadake, sel ajal kaevatakse välja antiiksed tuha alla mattunud Itaalia linnad Pompeij ja Herculaneum. Keegi ei teadnud, et midagi sellist võib üldse olemas olla...
Öine geograafiatund rumeenia ja eesti ajaloost, sekka hääldamisharjutusi rumeenia linnanimedest. Keeleväänamine: Cluj-Nomaca, Plojesti, Hunedoara, Targu-Mures. Räägin oanale sellest, et tahaks reisida kreekasse ja portugali niimoodi suvel. Aga täiesti sama hästi ma võiks minna ja Bosnia-Hertzegovinasse või Sloveeniasse või Rumeeniasse.
Ülikooli peahoone oleks ka väga igav, kui Krause poleks esimest korrust ehitanud teistsuguste kividega. Sees kasutati rippuvate linikute kujutisi või medaljone, aga ka vappe. Kõik oli väga range ja sümmeetriline. Lähme vahetundi.
Lähme vahetundi.
teisipäev, 5. mai 2009
Kinkige mulle AEGA. Palun.
Helerohelist aega pärnade all jalutamiseks ja mesilaste sumina kuulamiseks, rahus mõne raamatuga pargis päikese käes mõnulemiseks- ilma et peaksid lehekülgi lugema, et millal juba läbi saab. Aega tumesinises õhtus tänavatel hulkuda ja kodus kondenspiimakohvi juua. Aega rahus joonistada ja kirjutada ja laulda ja teatris käia ja koristada ja matemaatikaülesandeid lahendada ja inglise keele sõnu kirjutada ja klaverit mängida ja maasikaid rohida ja tuld teha ja öösiti heinamaadel tantsida. Aega rahus, kiirustamata elada, ilma et peaks kummimadratsi kombel tast õhku välja pressima, et ajakavadesse ära mahuks.
Selle asemel peame tuulispaskadena hommikust õhtusse kiirustama, et siis läbi linnutiivul läbivõetud unenägude jälle otsast peale alata. Puudujääv aeg järjest koguneb nagu pesemata nõude hulk kraanikausis (ja vahel ka otseselt selle kaudu). Päevast päeva lükkad edasi asju, mida oleks pidanud ammugi ära tegema - aga aega selleks ei ole. Mitte kunagi pole aega üle, see kulub kogu aeg ära, seda ei saa koguda nagu raha arvele või nagu kulunud asju tolmusele pööningule.
Võib-olla ongi hea, et aega meile vaid jaopärast antakse, siis on selle väärtust rohkem tunda. Sest liiga palju on sama halb kui liiga vähe, nii on kõigega. Kui me teaksime igal hommikul tõustes, et eesootav päev ei sisalda mitte mingeid sündmusi ega plaane ega kohustusi ega üllatusi, oleks ju igav, oleks ju? Sa võiksid alati lootma jääda homsele - ja tänane jääks kasutamata.
Sest vaata kui palju jõuab siiski ühe päevaga ära teha, kui hommikust õhtuni seda kasutada. Üks lühike päev võib olla vägagi pikk. Carpe diem, ütlesid roomlased (kes ise poole päevani magasid ja siis ülejäänud pool päeva sõid ja jõid). Ja siis lisaks on veel ööd, mis vahel on sama elusad. Suveööd, need, mis on nii lühikesed, et õieti polegi, ja valged nagu talvepäevad.
Nende lühidust ja ajalikkust hinnata osates oleme mitmes mõttes lõunamaalastest õnnelikumad. Aeg on maailma väärtuslikem asi, just seepärast, et me alati tahame, et teda oleks rohkem.
Helerohelist aega pärnade all jalutamiseks ja mesilaste sumina kuulamiseks, rahus mõne raamatuga pargis päikese käes mõnulemiseks- ilma et peaksid lehekülgi lugema, et millal juba läbi saab. Aega tumesinises õhtus tänavatel hulkuda ja kodus kondenspiimakohvi juua. Aega rahus joonistada ja kirjutada ja laulda ja teatris käia ja koristada ja matemaatikaülesandeid lahendada ja inglise keele sõnu kirjutada ja klaverit mängida ja maasikaid rohida ja tuld teha ja öösiti heinamaadel tantsida. Aega rahus, kiirustamata elada, ilma et peaks kummimadratsi kombel tast õhku välja pressima, et ajakavadesse ära mahuks.
Selle asemel peame tuulispaskadena hommikust õhtusse kiirustama, et siis läbi linnutiivul läbivõetud unenägude jälle otsast peale alata. Puudujääv aeg järjest koguneb nagu pesemata nõude hulk kraanikausis (ja vahel ka otseselt selle kaudu). Päevast päeva lükkad edasi asju, mida oleks pidanud ammugi ära tegema - aga aega selleks ei ole. Mitte kunagi pole aega üle, see kulub kogu aeg ära, seda ei saa koguda nagu raha arvele või nagu kulunud asju tolmusele pööningule.
Võib-olla ongi hea, et aega meile vaid jaopärast antakse, siis on selle väärtust rohkem tunda. Sest liiga palju on sama halb kui liiga vähe, nii on kõigega. Kui me teaksime igal hommikul tõustes, et eesootav päev ei sisalda mitte mingeid sündmusi ega plaane ega kohustusi ega üllatusi, oleks ju igav, oleks ju? Sa võiksid alati lootma jääda homsele - ja tänane jääks kasutamata.
Sest vaata kui palju jõuab siiski ühe päevaga ära teha, kui hommikust õhtuni seda kasutada. Üks lühike päev võib olla vägagi pikk. Carpe diem, ütlesid roomlased (kes ise poole päevani magasid ja siis ülejäänud pool päeva sõid ja jõid). Ja siis lisaks on veel ööd, mis vahel on sama elusad. Suveööd, need, mis on nii lühikesed, et õieti polegi, ja valged nagu talvepäevad.
Nende lühidust ja ajalikkust hinnata osates oleme mitmes mõttes lõunamaalastest õnnelikumad. Aeg on maailma väärtuslikem asi, just seepärast, et me alati tahame, et teda oleks rohkem.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)