Paralleelmaailmad.

Nad polegi ju tegelikult nii mõõtmatult kaugel. Üsna siinsamas.

Iga inimene on omamoodi paralleelmaailm. See, mismoodi ta mõtleb, mismoodi asjadest arvab. Mismoodi oma elu elada tahab ja milliselt elab.

Ja raamatud on omamoodi paralleelmaailmad. Loen nüüd Kersti Kreismanni. Hämmastav julgus ühelt tagasihoidliku põhjaga neiust kasvanud näitlejast niimoodi oma elu inimestele arutamiseks välja panna. Kõik ei pruugi ju mõista. Või ehk ei otsigi ta mõistmist, pigem otsib iseeneses selgust, paneb oma elus mõningaid punkte paika. Tuleb sügavuti minna vajavale ajakirjanikule vastu. Kunstiinimene ise ju-mõistab, miks teine tervikut taga ajab. Eks ole too raamatki ju omamoodi kunst, nagu Kersti teatritegu ja elu isegi.

Loen ja upun sinna ühte teise maailma, mil pole mu Brackmanni pargi vahetundide ega sinisilmsete rännuplaanide ja omatehtud riimidega mingit pistmist. Või. Kohati nagu on vägagi. Harjumuspäraselt otsin sellestki raamatust iseendaga paralleele, mitte ehk niivõrd ennast Kersti kõrgusele tõstes, kui märgates, et ka kaks esmapilgul nii erinevat inimlugu võivad sarnased olla.
Minulegi on teater südamelähedane, ent end ma näitlejana küll ette ei kujutaks. Pigem vaikne, omaette, kuid mõnede kinnisideede koha pealt järeleandmatu, ebatavaliselt jäärapäine. Nõus, et elus pole õigust ja valet, on inimlikkus.

Suur inimlikkus tulebki sellest raamatust vast ehk kõige enam välja. Sellised enesest kirjutatud raamatud balansseerivad enesereklaami ja ausa loojutustamise noateral, ja õnneks kuulub "Paljajalu kõrrepõllul" viimaste hulka. Kartusest sellise kollase alatooniga rämpskirjanduse otsa sattumise vastu olen neid viimasel ajal seentena kerkinud elulooraamatuid vältinud. Helgi Sallo, Maire Aunaste, Katrin Karisma, Reet Linna. Nii mõnegagi neist kaasnesid ju suhtedraamad Õhtulehes, sest kunstiinimeste lavatagustes on tihti sellist tolmu, mille päevavalgele tulemine kõigile asjaosalistele meeltmööda pole. Meenub vist mingi Katrin Karisma konflikt tema eksmehega, kes tundis end laimatuna. Või midagi sarnast.

Aga säärase positiivse elamusega varustatult võtan ehk veel mõnegi taolise paralleelmaailma ette.

Siis tundub enese maailmgi avaram, kui teiste omadest osa on saadud.

siin ja praegu
terje