Kinkige mulle AEGA. Palun.

Helerohelist aega pärnade all jalutamiseks ja mesilaste sumina kuulamiseks, rahus mõne raamatuga pargis päikese käes mõnulemiseks- ilma et peaksid lehekülgi lugema, et millal juba läbi saab. Aega tumesinises õhtus tänavatel hulkuda ja kodus kondenspiimakohvi juua. Aega rahus joonistada ja kirjutada ja laulda ja teatris käia ja koristada ja matemaatikaülesandeid lahendada ja inglise keele sõnu kirjutada ja klaverit mängida ja maasikaid rohida ja tuld teha ja öösiti heinamaadel tantsida. Aega rahus, kiirustamata elada, ilma et peaks kummimadratsi kombel tast õhku välja pressima, et ajakavadesse ära mahuks.

Selle asemel peame tuulispaskadena hommikust õhtusse kiirustama, et siis läbi linnutiivul läbivõetud unenägude jälle otsast peale alata. Puudujääv aeg järjest koguneb nagu pesemata nõude hulk kraanikausis (ja vahel ka otseselt selle kaudu). Päevast päeva lükkad edasi asju, mida oleks pidanud ammugi ära tegema - aga aega selleks ei ole. Mitte kunagi pole aega üle, see kulub kogu aeg ära, seda ei saa koguda nagu raha arvele või nagu kulunud asju tolmusele pööningule.

Võib-olla ongi hea, et aega meile vaid jaopärast antakse, siis on selle väärtust rohkem tunda. Sest liiga palju on sama halb kui liiga vähe, nii on kõigega. Kui me teaksime igal hommikul tõustes, et eesootav päev ei sisalda mitte mingeid sündmusi ega plaane ega kohustusi ega üllatusi, oleks ju igav, oleks ju? Sa võiksid alati lootma jääda homsele - ja tänane jääks kasutamata.

Sest vaata kui palju jõuab siiski ühe päevaga ära teha, kui hommikust õhtuni seda kasutada. Üks lühike päev võib olla vägagi pikk. Carpe diem, ütlesid roomlased (kes ise poole päevani magasid ja siis ülejäänud pool päeva sõid ja jõid). Ja siis lisaks on veel ööd, mis vahel on sama elusad. Suveööd, need, mis on nii lühikesed, et õieti polegi, ja valged nagu talvepäevad.

Nende lühidust ja ajalikkust hinnata osates oleme mitmes mõttes lõunamaalastest õnnelikumad. Aeg on maailma väärtuslikem asi, just seepärast, et me alati tahame, et teda oleks rohkem.