Udu.

Niiskus, mis lõikab mingil salapärasel moel luust ja lihast läbi, tekitab külmavärinaid, mille vastu ei aita mitte miski.

Tuul, mis teeb tummaks, sest kõik sõnad külmuvad enne kinni, kui suust välja jõuavad.

Hall, mis paneb kapuutsi pähe tõmbama ja võtab maailmast ära kõik värvid.

Toas on hubane, toas on soe. Lamp põleb ja on mõnus rammestav vaikus. Tuba on suhteliselt korras, keegi on viitsinud raamatud ritta panna ja vaiba sirgu tõmmata. Tuba on väike, aga kodune, eriti, kui väljas on hall ja tuul ja niiskus.

Vaikelu. Üks loeb raamatut, teine lõpetas klaveriga. Keegi ei viitsi nalja teha, pole naljapäev, hüppama ei kisu. Kus sa oled, suur rõõm, mis paneb tantsima ja laulma ja naerma, nii eredalt särama, et kogu tuba, kogu hing on seda kiirgust täis?

Otsin rõõmu laua alt ja kardina tagant, aga ei, seal on ainult mõned üksildased tolmurullid, kel on õnnestunud end lapi eest varjata. Otsin külmkapist, aga see on tühi ja külm nagu aknatagune tuimalt mürisev tänav, otsin riiuleist, aga makaronid on vait ja paigal, otsin klaverist, aga kolmkõlad on täna tumedad, otsin raamatutest, aga nad ei kõnele täna minuga. Mis on juhtunud?

Toas on hubane, toas on soe. Ka siis, kui väljas on hall - eriti just siis. Rõõm on ka alles, sest tema kodu ja tuba on sinu enda südames, isegi kui väljas on kõik hall ja udune ja niiskus tahab pääseda luuüdini. Kui süda on soe, ei siis ära külmu!

Mis tunne on olla kajakas ja oodata muuli viimastel kividel surma, teades, et see murtud tiib ei parane mitte kunagi ja mitte midagi ei saagi lihtsalt sinna parata?

Aga päike loojub, nagu oleks maailmal põhjust pidutseda, nagu oleks igaviku kõige ilusam õhtupoolik. Kaks tüdrukut tulid eiteakust ja istusid muuli lõppu, vaatasid tuulega tõtt ja silitasid silmadega sügavsinist säbrutavat vett. Tulid, ja murtud tiivaga kajakas üritas põgeneda, aga kõik, mida ta teha suutis, oli kukkuda kivist mööda kevadiselt jahedasse vette ja siis uuesti kivile komberdada.

Silmitsesime üksteist - kajakas, allunud oma saatusele, ja mina, natuke nagu piinlikkustki tundes, et minu tiivad on terved ja ma võin nautida seda kevadet ja päikest ja rõõmu ja mul on veel palju ees. Justkui see oleks ebaõiglane. Justkui ma oleks tema eest midagi ära võtnud ja vastutaks selle eest.

Aga ei ole ju. Kõik, mis mul on, on saadud kingituseks, sest välja teenida ei suudaks ma seda elu sees. Ei saa ju süüdistada kingituste jagajat ebaõigluses, kui ta heldus on nõnda suur, et ta mõnele teeb ekstrasuure kingi. Hoopis tänulik peaks olema. Elu on kingitus.

Tüdrukud muulilt pöördusid ümber ja hüplesid mööda kivisid tagasi ranna poole, meri jäi neist selja taha lohutama oma üüratusega kajakat, kes ootas vaikides surma.

Tere taas.

Inimene pole arvuti jaoks - arvuti on ometi inimese jaoks. JA kui inimesel arvutit vaja ei ole, siis ta seal ju passima ei pea, eksole. Mina vist ei mõtle enam klaviatuuriga, sest seda ei ole enam vaja - sellest ka need augud blogis. Keegi vist puudust pole tundnud? :) Viimasel ajal olen ma rohkem rääkinud, kuulanud ja elanud kui võib-olla kogu oma eelnenud elu jooksul kokku. Ja ma ei kahetse ega kurvasta, sest et ma pole enam kadunud - ma olen leidnud ja ma olen leitud. Hämmastavalt hea on, ja iga päev tuleb midagi uut, mille üle hämmastuda ja tänulik ja õnnelik olla.

Kevad on tulnud. Kõnnin mööda sissekulunud rada Kesklinnast Ülejõele, on juba pime, tumedas idataevas on hallid pilved ja läänepoolsemas heledas tumesinised. ÖÖvärvidest on jõkke jäänud pikad sabad, külm surub käed tugevamini taskutesse ja mütsi pähe. Hiline linn on vaikne, tuultki pole. Rahu aeg.

Filosoofia arvestuseks õppimine käis Karl Jenkinsi "Rahumissa" saatel, võtsin aga uue teema ette ja kuulasin teist, viiendat, kümnendat korda "Sanctust" ja "Benedictust". Et siis nii ilusasti võib kõlada koorimuusika! Ring out the thousand years of war...Ring in the thousand years of peace! Sest tõepoolest, mis on väärt enamat kui rõõm ja rahu, mis on igavene ja püsiv ja kindel baas kogu elule. Ei saa mustust peita mustusega ega haisu peletada teise haisuga. Ainus viis oma elamine ja oma hing puhtaks saada on see ära koristada. Siis alles saab see tõeliselt särada.

Selle koristamisega ma siis nüüd üritangi tegeleda. Hea tunne on avastada, kui ilusat sinist tooni on vannitoa põrand t e g e l i k u l t või mismoodi näeb välja tuba, kus on ainult olulised asjad ja need on omal kohal. Mis tunne on tunda end puhta ja kiirgavana, ilma et kusagil määramata häguse mineviku kollid ei kummitaks. Mis tunne on pärast seda, kui oled oma koorma, mis märkamatult kogu aeg õlul püsis, korraga ära visanud nagu kraanikausi all kapis vedeleva taara, vanad reklaamid laua alt ja närtsinud lilled. See puhtus on väärt natukest pingutamist, seda uuesti sinna räpase põranda või diivanitaguse taha ronida, küürida, kui vaja, korjata kõik tolmurullid ükshaaval ära ja pesta ära esikupõrand, kuhu sool ja lumepori olid juba peaaegu sisse juurdunud. See võib nõuda vaeva ja väsitada, aga seda on vaja teha, on väga vaja teha. Koristada enda hing puhtaks.

Mõnikord tuleb muidugi ette raskusi. Ei raatsiks nagu ära visata ühtegi mälestust, elamust, vanu teatriafišše ja ajakirju. Istud otse põrandale maha ja arutad, kas peaks jätma alles või on selle aeg otsas. Siis teed võib-olla kolm hunnikut. Et need asjad, mille võib julgelt ära visata; need, mida kindlalt ära visata ei või; need, mille puhul ei oska otsustada. Ainult et lõppude lõpuks peab siiski. Muidu ei saa koristamine ju valmis.

Ja ükskord, kui tuba on tühi kõigest, mis ei pea seal olema, saad aru, et ainus viis millegi valmis saamiseks on sellega alustada.

jüriööd,
terje

On viies aastaaeg, veeuputus. Me seisame keset kruusateed ja oleme hämmastuses. Edasi ei saa, edasi on kosk ja kohin ja tee sisse uuristatud väikeses kanjonis mässab kevad. Okei, okei - mina ei saa edasi. Minu kalossid on täiesti kaitsetud sellise hulga vee vastu, isal ja Janrel on kummikud, nendega ehk veel, aga minu teekond lõpeb siin. Me peame viima liiklusmärgid teisele poole. Janre astub ettevaatlikult paar sammu teekaldal, vesi ähvardab temagi jalanõudesse sisse tulla. Aga ei tule, niinatuke jääb puudu. "Ma ootan siis siin," ütlen. Aga ma ei ole ju üksi. Isa võtab mu kukile nagu mänguasja ja kümne sekundi pärast oleme teisel pool. Ma tunnen ennast nagu pisike tüdruk, nagu laps. Kindlana, usaldavana. Imestununa. Hea tunne on.










***

Silmad kinni pannes võib end kujutleda kuhu iganes, eksole. Silmad lahti tehes võib näha. Ja see võib küll vähem meeldivam olla, aga on see-eest rohkem päris. Südamega on sama lugu. Kui süda lahti teha, siis saab aru, mis on päriselt.

Silmad võivad ju näha paljut. Võõra linna poesilte võõras keeles, madalalt lendavaid lennukeid, küllastumiseni tänaval vastu kõndivaid võõraid inimesi. Öid ja päevi, ilusaid ja koledaid asju. Aga ainult see, mis lastakse südamesse, on tähtis. Sellepärast on koju nii hea tulla, sellepärast on sõbrad ka siis kallid, kui tahaks vahel neist puhata. See on südameasi. Armastus on südameasi. /Siinkohal tahaks jälle rääkida "Väikesest Printsist", aga okei, seekord ma siis ei tee seda./

***

Lumesulamisvesi. Varahommikulindude muusika. Halludused metsad kauguste vaevalttajutavas olemises. Ei, ma ei lenda sugugi, mu jalad on maasopa ja kruuusa sees kinni. Aga hing lendab, hing lendab linnuna, ükskõik kuhu, niisama edasi-tagasi, suurest rõõmust, suurest vabadusest. Valge lind. Peaaegu et helendav. Kõik muu, sopased saapad, patused mõtted, maised raskused jäävad maha. Aga ei, see pole sugugi mina, ma olen ju veel siin, minu aeg alles kestab, minu eest on makstud - ja poole etenduse pealt ei kõnnita minema, see on solvav sellele, kes etendusele pileti kinkis. Jah, ma olen siin, see olen mina - helendavvalge lind veel alles maamullastes saabastes, kohmakalt ukerdav oma konarlikul teel, kuid ometi teadlik, et see on alles hoovõturada. Linnudki peavad ju alguses lendamist õppima.