Nad juba vaatavad silmi pilutades mu poole ja hüüatavad "Sa oled päikest saanud või?!" ja pööravad siis unelevalt pilgu kaugusesse: "Oh, tahaks ka juba päikest võtta ja randa minna ja..."

Mitte et ma mingi päevitusefanaatik oleks, aga omamoodi on seda täitsa tore kuulda. Et ma polegi enam "kartuliidu". Aga rand tõmbab kummalise jõuna, Krissu hõikab nüüd juba kaugelt, et kuule, jälle lähed muuli peale vä. Mitu korda olen käinud, see on nii lummav mööda neid suuri kive hüpelda, millelegi muule tähelepanu pööramata. Aina lähed, ühelt kivilt teisele, linnast kaugele, ainsaks hääleks lainete laisk lobisemine ja kajakakisa. Või siis istud lihtsalt kuhugi keset liiva maha ja surud varbad ranna sisse ja oled tasa. Ma läksin sinna ükspäev oma halba tuju ravima ja see aitas, ausõna. Liivas ja selles avaruses ja mere kutses on midagi sellist, mis võtab vägisi kõik mürgised sõnad suust ja paneb kulmukortsutustele keelavalt meresoolalõhnalise käe peale.

Liiga luuleline? Heh. Ma korjan puruvanana kõiki väljendusviise, mis külge hakkavad. Teist päeva käin ringi ja mõtlen iiri aktsendiga inglise keeles, kõik puha Lucia süü, umbes et "This town is fu**ing beautiful!" ja tookord, kui ma Tartust tulles Marisega jalutamas käisin, tuli jutu sisse täitsa kogemata mitu korda "No elagu!". Ja nii edasi. Aga kunsti-ja muusikaajalootunnid on vastu ootusi kohutavalt huvitavad ja kunstiõpetaja lihtsalt nii armas oma "Ärge te arvake, et..." ja poolluuleliste kirjeldustega, et kolmetunnine loeng vist lihtsalt jätab oma jälje.

Oh, tegelikult ma tahtsin hoopis olla kurb ja ängistav, sest tuuline jõekallas ja rõhuvalt vaikne rand nädalavahetuseelsel õhtul tekitasid minus miskipärast üksildusetunde - mis on naljakas, sest vahepeal ma ju lausa otsisin üksindust - aga pärast seda, kui ma sõitsin tollest Port Arturi peost mööda, mis osse ja ossitibisid täis oli, läks üksildustunne kiiresti üle ja mul oli täitsa hea meel koju teed jooma ja blogi kirjutama jõuda. Ja ahastusest nõretavat kirjatükki ei tulnudki, üks luuletus, mis ma rannas Säästumarketi tšekile kirjutasin, tuli nii jama, et lendas joonelt prügikasti ja nii ma kirjutan jälle sellest, kuidas ma vastikult õnnelik olen. Eks. Kole ju.

Ebaõnn minu moodi: kõigist 24687123 teesordist oskasin ma omale valida ainsa, mis mulle ei meeldi, kibuvitsa. Kes siis ikka nalja teeb...

Ma tahtsin vist kuhugi jõuda ka oma jutuga, aga ma ei mäleta enam, kuhu, nii et...ühesõnaga sdfkgäkgn.

terje

aitäh, et Sa olemas oled.

Sina, kes tulid ja oskasid mind jälle üllatada, tõepoolest, nagu filmis. Ja kas tead, sa oled mul nüüd telefoni pimenduspilt, hahaa.

Sina, kes kuulasid mind kolm tundi, kuidas ma endast lugesin, kõike neid hetki, mida pastakaga kirja pandud, viimase kahe kuu jooksul. Minu vanaema.

Sina, kes alati koju tulles ninapidi ekraanis kinni oled, valgete juustega õde. Meil on ühine tee, mäletad. (Tõenäoliselt Earl Grey:D)

Sina. Sina. Sina....

Aitäh, et te olemas olete. Et ma ka üksi olles end üksildasena ei tunne.

Ja Eesti on ilus, hoolimata kogu sellest prügist.

Mis on teatri mõte?

Teater algas funktsiooniga näidata lihtrahvale, kui võimas ja müstiline on religioosne maailm. Illustreeriv element jumalate ja jumaluste ning inimeste rumaluste (tragöödia ja komöödia) selgemaks mõistmiseks tavalistele oliivikasvatajatele ja kalameestele, kes ei tohtinud ometi unustada preestrite olulisust kogu Vana-Kreeka tsivilisatsioonis, et preestrid nälga ei jääks. Päevad läbi töötavate kreeklaste jaoks jättis muusika ja näitemäng tõesti sügava mulje, nii et teater täitis oma eesmärki ja elas ja kasvas.

Kuni kasvas oma "emast", religioossetest talitustest, üle. Vana-Kreeka fantaasiaküllane usund on meie jaoks küll tähtis kultuuripärand, aga ta elab veel ainult muinasjutukogudes, motiividena kunstis ja kirjanduses. Aga teater, temast välja kasvanud võsu, on enesele loonud oma maailma, millel on austusväärne koht peaaegu igas kultuuris. Austusväärne muidugi, me näitame oma austust teatri vastu sellega, et paneme esietendustele selga oma pidulikumad riided, igas vähegi suuremas linnas, mis enesest lugu peab, on teater. Isegi kui ta ei too mingit majanduslikku kasu.

Kõlab justkui imelikult, et pragmaatilised kasuahned linnaisad selliseid muidusööjaid kasulapsi nagu teatrid üleval peavad. Eriti keset praegust kapitalistlikku süsteemi. Järelikult peab teatril olema mingi põhjus, miks ta on.

See on vist kunst või kultuur üldiselt. Ilma selleta ei saa kohe üldse. Poolsalaja teeb kunst tegelikult inimestest natuke teistsugusemad inimesed. Annab vihjamisi mõista, mis elu on. Muudab maailma pisut laiemaks ehk.

On inimesi, kellele üldse teater ei meeldi. Nad kohe ei saa istutud nii kaua ühe koha peal pimedas saalis, ei saa süvenetud, ei saa aru, ei tahagi aru saada. Ega teater polegi vist kõigile – kui oleks, siis ta poleks ju teater, siis ta oleks Hollywood. Teatrikunsti vaatamine on nagu greibi söömine – sellele peab keskenduma, enne kui võib teda nautida. Sest ta pisut teistmoodi lähenemine kõigele tavalisele, pisut ümberütlevam. Ta on päris ja ei ole ka, ta on otsene ja ei ole ka. Nagu mõru greip on hea maitsega ja ei ole ka. Ise tuleb see õige värav üles leida, kust sisse saab.

Miks teater mõjub sügavamalt kui film või raamat? Üks asi on see, et kogu lugu, mis jutustatakse, toimub siin ja kohe, tegelased on päris inimesed siinsamas ruumis, päris häälega, päris riietega. See reaalsus, olgugi et näiline, mõjub. Ja kui inimene istub saalis ja vaatab selle loo niimoodi ära, et vahepeal ei sega mingid argielu pisiasjad nagu raamatut lugedes või filmi vaadates võib juhtuda, kui kogu selles saalis on vaid see maailm, millest parajasti teatrilugu on, siis on see lugu eredam, see puudutab sügavamalt. Juba teatri algusaegadest teati, mis asi on katarsis.

See on ka see, miks telelavastused pole päris teater.

Muidugi, mida rohkem inimene millegagi kokku puutub, seda kriitilisemaks ta muutub. Need, kes ise teatri tegemise juures on olnud, panevad kindlasti hoopis muid asju tähele, kui need, kelle roll teatris piirdub vaid publik olemisega. Kuidas üks või teine näitleja mängis, kuidas lava on kujundatud, mis tehti halvasti, mis kukkus hästi välja. See on juba kunstitegijate omavaheline keel, näitemängu ja lava keel, teatri keel. Omaette keelega on teater täiesti omaette maailm.

Ma ei küsi, miks on olemas eestlased või teismelised, nad lihtsalt on. Teatri puhul jääme samamoodi vastuseta - justkui küsides "Mis on elu mõte?"

Ma läksin talverežiimilt üle suverežiimile, see tähendab, et ma joon nüüd tee asemel kohvi, uitan päevad läbi kusagil linnas või maal ja kirjutan arvuti asemel ühte sinisesse märkmikusse. Nii et ma olen natuke kadunud nüüd blogimise jaoks mõnda aega.

Aga kes teab, võib- olla on see lihtsalt kevadevaimustus. Säärane, mis pidevalt õue veab, ükskõik mida tegema. Olen pooled Pärnu pargid läbi istunud, lugedes või kirjutades, läinud kas või pooleks tunniks keset füüsikaid ja geograafiaid Koidula parki sööma - päikese kätte. See on mõnus, kas tead, hoopis mõnusam kui nelja seina vahel istuda ja telekat vaadata.

Eile tuli Hanna ja kutsus mind välja, sest tal polnud bussini midagi teha. Läksime jalutamisega pisut hoogu, nii et jõudsime kusagile linnapiiri juurde Sauga kanti välja. Ja siis tuli lõpuks turbo-käik sisse panna, sest äärepealt oleks Hanna bussist maha jäänud.

Sellest kahest tunnist mulle aga ei piisanud, hakkas juba pimedaks minema, kui ma lõpuks Marist saatmast tulin. Nagu vanasti, kui me kõik Vändra tänavad läbi käisime ja poole ööni üksteist saates kõik maailma asjad läbi arutasime. Ma tunnen sellest vahepeal puudust. Siin on ju kõigil nii kiire. Mul endal ka...

Aga too Estési raamat, mida ma reedeseks psüho arvestuseks lugesin, hakkas mulle lõpuks nii meeldima, et ma aeg-ajalt tuletan mingeid lausekatkeid või mõtteid meelde ja vabandan end nende kaudu - nagu kunagi Linda Goodmani "Päikesemärgid", mis oli algul naljakas ja kahtlane, aga mida edasi, seda rohkem ma sain aru, kui tabavalt ja geniaalselt see kirjutatud on. Ja nüüd ongi nii, et Estési arhetüüpide ja müütide maailm justkui elaks omaette edasi, ma leian sealt enesele vabandusi ja ideid. Et see olevat hoopis hea, kui oma argielust aega võtad, et neid asju teed, mida tegelikult tahad. Et oled loov ja .. ühesõnaga lugege ise.


A sinna linna taha valge maja katusele läheme küll ühel päeval päikese kätte piknikule, eks.

joors,
terje

Eneseuhkuse tõstmise retsept

Loe oma orkuti iseloomustusi.

Või tegelikult ükskõik mille puhul kirjutatud iseloomustusi. Ega keegi ei hakka su kohta avalikult ütlema, et sa nõme oled. Nii olen minagi oma orkuti-profiilis aina heasüdamlik, positiivne, seiklusjanune ja selline, kellega on alati tore koos olla.

No muidugi tekib tunne, et AWW.

:)

Olin reede hommikul veel kahevahel, kas jääda linna, lugeda "Madame Bovary"-d ja magada end välja või põrutada Tartusse, omamata selget ettekujutust, kuidas ja kuhu.

Mind tundes pole vist keeruline valik. Pärast päikselist päeva Siuru-olümpiaadi, koju maha jäänud võtmete, füüsika kontrolltöö ja viimase teatriloo tunni vahet jooksmist hüppasin veelkord kodust läbi ja sõitsin siis linnapiirile.

Süda laulis sees, kõndisin mööda viimaseid õhtupäikese kiiri, jutustasin majanduskriisist ja raamatutest ühele autojuhile, üritasin Viljandi linna kohale loojuvast päikesest pilti teha. Veed vulisesid.

Üles alla juuksed valla
taevaservalt kiigun alla
vabana kui sinitaeva lind

Järgmisel päeval kõõlusin maa ja taeva vahel Kaarsilla kaare peal, kõrgel jõe kohal, istusin kiikuvates toolides ja sain veel mitmest muust maailmast osa, sest teatrifestival polnud mitte mingi suvaline deklameerimine, vaid puhas kunst. Verevähk, Tšernobõl ja enesetapueelsed mõtted said nüüd pisut sügavama tähenduse minu jaoks, aitäh.

Ja aitäh Edgar, kõige öömaja ja muu eest ja.

Selle neljanda korruse rõdu ma ärandaks hea meelega muidugi kõige hommikuse päikesega ära. Järgmine kord, kui ma Tartusse satun - ja see pole enam nii kauase aja pärast. Beware!

Kõike muud põnevat ja vähem põnevat ma siia üles ei kirjutagi, et ühes teises kohas olev pastakatekst poleks mingi kordus. Või see, mida ma räägin. Või on mul lihtsalt mingid paranoiad, neid on ennegi kahtlustatud.

Õhtul istusin Tervise taga ja hingasin kevadet sisse. Paganama hea, et ma ikka olemas olen, ja et kevad on. Ja vabana kui sinitaeva lind kavatsengi ma nüüd olla, amuletina kaasas ühe kahetunnise sõpruse hüvastijätt: "Vii oma unistused täide."

Ja just seda ma kavatsengi teha.

Ühest pooljuhuslikult loetud Eia Uusi kirjutatud lühijutust jäi kõlama mõte.

Miks ei võiks olla olemas selliseid kõrvaklappe, mis tekitasid vaikuse. Nii palju müra on linnas, igal pool. Autod, bussid, kõnekõmin ja jalgade sahistamine. Päevad läbi, ükskõik, kuhu ka ei läheks. Ja selles müraookeanis sumamine on nii tavaline, et ei pane enam tähelegi.

Siis hakkad märkama, kui paljudel linnas ringi kurseerijatest on klapid kõrvas. Kõnnivad ringi, astuvad bussi ja käituvad nagu iga teine inimene. Niikuinii nood üksteisest välja ei tee ju.

Ja panen endale ka hääled pähe kõlama ja ühel tavalisel monotoonselt bussihäälsel hommikul keset Kesklinna silda hüüab äkki hääl "Hakuna matata!" või viiulid ja torupillid laulavad hoopis päikesetõusust ja ilust maailma ääre peal ja - jube tore on olla omas mullis, selle asemel et linna häälte sisse uppuda.

Ainult et vahel tahaks hoopis vaikust. Sellist puhast, kosutavat valget vaikust nagu oli Võrumaa metsade vahel - mäletad Katrin?- või Metsamajas tol ööl, kui ma mõtlesin pilved ära ja ainult see nähtamatu ahv kauguses puude otsas huikas aeg-ajalt.

Vot seda vaikust tahaks vahel - siis kui teen köögiakna lahti ja joon seal oma hommikust teed või sõidan linnaliiniga Raekülla tantsima. Lärmist puhata.

Ja nagu keskajal summutati higihaisu üha vängemate parfüümidega, panen oma klapid kõrva ja keeran volüümi järjest juurde, kuni Jaan Tätte või Weird Al varjutab mootorite ühendkooride kakofoonia.

Istusime hetkelises tardumuses Raekoja pruunidel pinkidel, eresininest taevast tuli valgust ja soojust läbi akna, silmade jaoks liig eredat, nii et ma panin silmad kinni ja laulsin pimesi.
Ja siis istusime seal , korraks vait, ja järsku ütleb Linda:
Mõtle, kevad algas.

Jaa, kevad algas! Mis siis, et üle silla puhuvad alles valusad tuuled ja vahel on külm ja märg ja ega ikka ei lähe veel tassitäie teega parki istuma, aga.

Hommikuti paistab päike kontserdimaja kohalt, ja ma teen telefoniga pilti, kuidas valge sild ja vesihall asfalt ja valussinine taevas justnagu koos hüüaksid, et kevad tuleb.

Kui ma pärast kooriproovi koju lähen, pole enam pime, nagu veel paar nädalat tagasi, vaid päike hakkab alles Siimu silla taha Vana-Pärnusse loojuma ja heidab väljavenitatud varje piki Jannseni tänavat. Ma teen jälle pilti. Pildi tegemise rõõm. Päikese paistmise rõõm.

Selles ühes napis päikeseloojangus on sees kõik eelmised ja järgmised päikeseloojangud koos nonde hetkedega, mis siis olid, või alles tulevad. The Earth Song kõige eredamalt ja see õhtu, kus päike loojus täpselt kell kuus. Mis polnudki nii kaua aega tagasi, kui kellakeeramist arvestada.

Ja kell üksteist istume koos Pokuga oma hallirohelisepunases toas, kuulame Lily Allenit - või midagi sarnast-, oleme targad ja produktiivsed, ma olen vaimustuses peaaegu sajandikaugusest ajast, kui noored kirjutamisentusiastid, nende õnneks veel andekad ka, lõid ja tahtsid luua...lüüa (peamiselt loomingut, aga vahel läks ka lööminguks kätte ära). Siurulinnu tiivasirutus, kolmekordne kevad.

Oleks meil ka?

Või mitte. Pastaka- (või pigem klaviatuuri-) kangelasi on kõik kohad täis, mis seegi blogi muud on. Noorte autorite kogumik, omamoodi alternatiiv Siuru albumitele, mis aknalaual lugemist ootab, ütleb, et kirjanikud, ka need "kirjaniku"-moodi asjad, jagunevad kaheks. Ühed, kes usuvad ikka mingi kirjandusparnassi, nagu mingi organisatsiooni, mis siis kirjandust teostab, olemasolusse. - Tea, kas see on see Eesti Kirjanike Liit või. Ja teised need, kes loovad ükskõik mis meetodil, kirjanduse kaudu, sest see on parajasti teostatavam, kättesattunum või muudmoodi parajam variant olnud, aga muidu samavõrd trepiastmel seisab nagu maalimine, filmimine või viiulimäng.

Tsiteerides kellegi saksa kirjaniku Brusti lauset, mille Johannes Semper kohvikust kuuldes üles korjas ja enda mõtete pähe kohe artiklisse kirjutas: Tähtis pole mitte "miks" või "kuidas", vaid "et".

Et üldse kunsti tehakse.

Ja mine võta kinni, kust läheb kunsti ja niisama sodimise piir.