Teater algas funktsiooniga näidata lihtrahvale, kui võimas ja müstiline on religioosne maailm. Illustreeriv element jumalate ja jumaluste ning inimeste rumaluste (tragöödia ja komöödia) selgemaks mõistmiseks tavalistele oliivikasvatajatele ja kalameestele, kes ei tohtinud ometi unustada preestrite olulisust kogu Vana-Kreeka tsivilisatsioonis, et preestrid nälga ei jääks. Päevad läbi töötavate kreeklaste jaoks jättis muusika ja näitemäng tõesti sügava mulje, nii et teater täitis oma eesmärki ja elas ja kasvas.
Kuni kasvas oma "emast", religioossetest talitustest, üle. Vana-Kreeka fantaasiaküllane usund on meie jaoks küll tähtis kultuuripärand, aga ta elab veel ainult muinasjutukogudes, motiividena kunstis ja kirjanduses. Aga teater, temast välja kasvanud võsu, on enesele loonud oma maailma, millel on austusväärne koht peaaegu igas kultuuris. Austusväärne muidugi, me näitame oma austust teatri vastu sellega, et paneme esietendustele selga oma pidulikumad riided, igas vähegi suuremas linnas, mis enesest lugu peab, on teater. Isegi kui ta ei too mingit majanduslikku kasu.
Kõlab justkui imelikult, et pragmaatilised kasuahned linnaisad selliseid muidusööjaid kasulapsi nagu teatrid üleval peavad. Eriti keset praegust kapitalistlikku süsteemi. Järelikult peab teatril olema mingi põhjus, miks ta on.
See on vist kunst või kultuur üldiselt. Ilma selleta ei saa kohe üldse. Poolsalaja teeb kunst tegelikult inimestest natuke teistsugusemad inimesed. Annab vihjamisi mõista, mis elu on. Muudab maailma pisut laiemaks ehk.
On inimesi, kellele üldse teater ei meeldi. Nad kohe ei saa istutud nii kaua ühe koha peal pimedas saalis, ei saa süvenetud, ei saa aru, ei tahagi aru saada. Ega teater polegi vist kõigile – kui oleks, siis ta poleks ju teater, siis ta oleks Hollywood. Teatrikunsti vaatamine on nagu greibi söömine – sellele peab keskenduma, enne kui võib teda nautida. Sest ta pisut teistmoodi lähenemine kõigele tavalisele, pisut ümberütlevam. Ta on päris ja ei ole ka, ta on otsene ja ei ole ka. Nagu mõru greip on hea maitsega ja ei ole ka. Ise tuleb see õige värav üles leida, kust sisse saab.
Miks teater mõjub sügavamalt kui film või raamat? Üks asi on see, et kogu lugu, mis jutustatakse, toimub siin ja kohe, tegelased on päris inimesed siinsamas ruumis, päris häälega, päris riietega. See reaalsus, olgugi et näiline, mõjub. Ja kui inimene istub saalis ja vaatab selle loo niimoodi ära, et vahepeal ei sega mingid argielu pisiasjad nagu raamatut lugedes või filmi vaadates võib juhtuda, kui kogu selles saalis on vaid see maailm, millest parajasti teatrilugu on, siis on see lugu eredam, see puudutab sügavamalt. Juba teatri algusaegadest teati, mis asi on katarsis.
See on ka see, miks telelavastused pole päris teater.
Muidugi, mida rohkem inimene millegagi kokku puutub, seda kriitilisemaks ta muutub. Need, kes ise teatri tegemise juures on olnud, panevad kindlasti hoopis muid asju tähele, kui need, kelle roll teatris piirdub vaid publik olemisega. Kuidas üks või teine näitleja mängis, kuidas lava on kujundatud, mis tehti halvasti, mis kukkus hästi välja. See on juba kunstitegijate omavaheline keel, näitemängu ja lava keel, teatri keel. Omaette keelega on teater täiesti omaette maailm.
Ma ei küsi, miks on olemas eestlased või teismelised, nad lihtsalt on. Teatri puhul jääme samamoodi vastuseta - justkui küsides "Mis on elu mõte?"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar