Istusime hetkelises tardumuses Raekoja pruunidel pinkidel, eresininest taevast tuli valgust ja soojust läbi akna, silmade jaoks liig eredat, nii et ma panin silmad kinni ja laulsin pimesi.
Ja siis istusime seal , korraks vait, ja järsku ütleb Linda:
Mõtle, kevad algas.

Jaa, kevad algas! Mis siis, et üle silla puhuvad alles valusad tuuled ja vahel on külm ja märg ja ega ikka ei lähe veel tassitäie teega parki istuma, aga.

Hommikuti paistab päike kontserdimaja kohalt, ja ma teen telefoniga pilti, kuidas valge sild ja vesihall asfalt ja valussinine taevas justnagu koos hüüaksid, et kevad tuleb.

Kui ma pärast kooriproovi koju lähen, pole enam pime, nagu veel paar nädalat tagasi, vaid päike hakkab alles Siimu silla taha Vana-Pärnusse loojuma ja heidab väljavenitatud varje piki Jannseni tänavat. Ma teen jälle pilti. Pildi tegemise rõõm. Päikese paistmise rõõm.

Selles ühes napis päikeseloojangus on sees kõik eelmised ja järgmised päikeseloojangud koos nonde hetkedega, mis siis olid, või alles tulevad. The Earth Song kõige eredamalt ja see õhtu, kus päike loojus täpselt kell kuus. Mis polnudki nii kaua aega tagasi, kui kellakeeramist arvestada.

Ja kell üksteist istume koos Pokuga oma hallirohelisepunases toas, kuulame Lily Allenit - või midagi sarnast-, oleme targad ja produktiivsed, ma olen vaimustuses peaaegu sajandikaugusest ajast, kui noored kirjutamisentusiastid, nende õnneks veel andekad ka, lõid ja tahtsid luua...lüüa (peamiselt loomingut, aga vahel läks ka lööminguks kätte ära). Siurulinnu tiivasirutus, kolmekordne kevad.

Oleks meil ka?

Või mitte. Pastaka- (või pigem klaviatuuri-) kangelasi on kõik kohad täis, mis seegi blogi muud on. Noorte autorite kogumik, omamoodi alternatiiv Siuru albumitele, mis aknalaual lugemist ootab, ütleb, et kirjanikud, ka need "kirjaniku"-moodi asjad, jagunevad kaheks. Ühed, kes usuvad ikka mingi kirjandusparnassi, nagu mingi organisatsiooni, mis siis kirjandust teostab, olemasolusse. - Tea, kas see on see Eesti Kirjanike Liit või. Ja teised need, kes loovad ükskõik mis meetodil, kirjanduse kaudu, sest see on parajasti teostatavam, kättesattunum või muudmoodi parajam variant olnud, aga muidu samavõrd trepiastmel seisab nagu maalimine, filmimine või viiulimäng.

Tsiteerides kellegi saksa kirjaniku Brusti lauset, mille Johannes Semper kohvikust kuuldes üles korjas ja enda mõtete pähe kohe artiklisse kirjutas: Tähtis pole mitte "miks" või "kuidas", vaid "et".

Et üldse kunsti tehakse.

Ja mine võta kinni, kust läheb kunsti ja niisama sodimise piir.