Suve lõpu.
Et varem kui arvatagi oskaks, juba järgmisele tere öelda.
Oli tore suvi. Lõpmata tore. Mul ei ole põhjalikke üleskirjutusi suvest siin blogis, sest ma olin meelsamini väljas ja päikese käes ja kirjutasin rohkem pastaka ja paberi peale. Igasuguseid asju tuli, hea pastaka süü. Aga ma olen nüüd tagasi. Uus hooaeg, parem kui varem! Sest talvel pole mul ju jälle muud teha, kui koopas teetassiga mõelda ja mõtteid üles kirjutada.
Seni... tahaks kõigiga oma õnne jagada. Õnne sellest, kui on hea tunne hommikul ärgata ja avastada, et nii palju head on veel teha. Kui võib, värske piparmünditee tass käes, kasteses murus kõndida ja verandal hommikupäikeses peesitada. Kui võib Suure-Jaani koolimajas koos poolakate ja pnp-laste ja katusepoistega võrku mängida. Palli ja pilli. Valgevene järve ääres keset ööd tsillida ja bussis juttu rääkida.
Ja siis need meie rännakud. Rattasõidud ja hääletamised ja kõik need. Täna tulin viimaselt, Tallinn-Hiiumaa-Pärnu-Vändra. See oli lõpp ilus. Seda peab ise tegema, et aru saada.
JA siis nüüd tuleb sügis ja eluvormid jälle natuke muutuvad. Tulge mulle külla, dzämmime koos. Räägime ja teeme nalja ja teeme kunsti ja las aeg voolab. - Sest aeg peab voolama, kogu aeg. Siis on õige.
