eksinud suvelinnud me katusealuses toas
kesk oktoobrikuu kronksukuivanud raamatuid

linnas vaikselt närtsib õisi, kuid
ma tänavail teen omi käike

rändlinnud minus tõstavad pead:
ma läksin ära

läbi vihma paistis tehispäike

Täitmata lubaduste linnutee
kummardub mu üle
terase pilguga
halastamatult
naelutab mind
kahetsuse ristipuule rippuma

Minu sõnad pöörduvad mu vastu
piigid väljapoole
naeravad mu mõtteid
murravad mu vandeid
mida andes siiralt uskusin, et pean

tühikutes leian rahu

The secret of writing is to write.

Tahaksin üles kirjutada oma kurbuse, oma tühisuse, oma tühjuse, selle justkui naeltega seinale lahti laotada, kõik piirjooned avali, kõik varjud pingule tõmmatud, midagi ei jää peitu, et midagi ei saaks enam kummitada, et see oleks seal kujutletava seina peal üles riputatud, vabalt näha ja naerda, näha, et see polegi nii suur ja hoomamatu, et sellest saab üle.

Aga vot ei oska. See põgeneb mu eest, niipea kui panen käed klahvidele, et kirjutama hakata. Ja Ühest filmikatkendist kummitab: "The secret of writing is to write." Ärgitavalt, ärritavalt. Miks sa ei kirjuta, hing? Miks sa lased oma elu mööda ega pane seda paika??

Kui ei paneks, polekski nagu midagi juhtunud - poleks aega, poleks sündmusi. Jupid elust libiseks käest. Võib-olla on see haigus. Salakaval, ligihiiliv haigus, mida ei oskagi pidada halvaks, kuni ta tuleb ja sööb su täielikult ära ja siis oled üleni kirjutamisevajaduse kütkes ega pääse sealt parimagi tahtmise juures välja.

Kirjutamine on kirjutamine enesest, paratamatult. Võib-olla see aitab aru saada, mida me selle suure mõistatusega, mille nimi on "mina ise", peale peaksime hakkama. Kirjutame tähti ja näitame seda uhkusega emale. Vaata, mida ma juba oskan! Vaata, kui osav ma olen! Oma nimi on esimene, mida tavaliselt kirjutada osatakse. Ma kirjutan, järelikult olen olemas. Jätan endast maha jälgi, mis viitavad justnimelt minule ja mitte kellelegi muule.

Graffiti olevat algselt olnud samasugune jälg endast, isikupärane märk, mis ütleb teistele: MINA OLIN SIIN. Jälg kujunes aegapidi keerulisemaks sõnumiks. Mina arvan, mina talletan. Vaadake ja teadke, mida ma tunnen!

Kui kirjutame kirju, siis me kirjutame samuti ainult endast. Mul läheb hästi. Tegin seda ja seda ja seda. Kirju on hea kirjutada, sest võib olla kindel, et keegi loeb neid jäägitu tähelepanuga. Miks ta ei peakski, kui see on ainult t e m a l e kirjutatud kiri, ainuisikuliselt - milline austusavaldus!

Võib-olla mõtled nüüd, et ei, nii ka päris ei ole. Elu ei toimiks, kui kõik mõtleks ainult endale. Aga paistab, et me oleme kõik suuremad egoistid, kui me endale tunnistada tahaks - kogu maailm keerleb ainult minu ümber. Mis on ka paratamatu, sest me ei saagi ju midagi kogeda väljaspoolt ennast. Ei saa näha maailma ei kärbse, Andrus Kivirähu ega oma parima sõbra silmade läbi - kui sa pole ei kärbes, Andrus Kivirähk ega oma parim sõber.

Me loeme raamatuid, aga ainult selliseid, mis seostavad meie endiga. Raamatuid, mis ütlevad meile midagi. Tõsi, mitte otseseselt - tõenäoliselt ma ei leia ei "Sõjast ja Rahust" ega "Väikesest Printsist" kohta, kuhu oleks kirjutatud: PS! Ainult Terjele! Aga ridade vahele peidetud sadadest tähendusest leiame midagi, mis käib justnimelt meie endi ja mitte kellegi teise kohta. Kõik, mis on kirjutatud, on kirjutatud minust, minule, minu pärast.

Võib-olla Sa loed seda blogi ka sellepärast, et leida siit mingeid viiteid endale? Ära tunne end halvasti, me kõik teeme seda. Mina teen seda. Kirjutan, järelikult olen olemas - või olen kirjutatud, järelikult olen olemas.

Veel üks päev voolab
hommikust õhtuks
küünal põleb ja
kell tiksub armutult
juba ööd

lõpetan tööd
mida tööks nimetada ei tohikski


ja muusika voolab olematusest
olematusse
algab ja lõpeb
ja siis on kõik täiesti vait.

kui naaber kõrvaltoas ainult köhikski!
siis ehk ei tunduks
mu pesa kesk kollaseid seinu
nii üksik ja
mahajäet' paik

Tardudes aja liikumisse
tormiste latvade kiikumisse

ärkan ja loojun taas

aeg ei peatu, ei-ei


korraga toas liblikad lendavad
ja õues on lumi maas
keset oktoobrihommikuid

Ei,

ei!

mina ei taha veel kummikuid...

linnuna liuelda läbi hommiku
tajuda õhu kaalu...

Ruskeis ladvus möllab vaikus
põllul magavad kivid.
Garfield naerab, kuigi ennast ei olegi olemas
tahaksin küsida
mis värk on.

Ma tahtsin jala koju minna. Nagu vanasti. Ma tean jah, et ei ole enam vanasti, aga ma tahan teada, mis on veel alles nii nagu vanasti. Sina ehk ei ole. Inimesed üldse muutuvad nii kiiresti ja nii palju, et raske on jääda alles. Aga kohad ei muutu ju. Ja ehk see tunne siis ka, kui kõndida keset pimedust mööda seda teed, mis viib sealt metsade ja heinamaade vahelt koju. Nagu vanasti.

Siis nad olidki kõik läinud. Minu ees ja taga oli udu ja kõik minevik ja tulevik oli vajunud ühtlaselt musta vutlari sisse. Maa sulas aeglaselt taevaks ja kusagil olid isegi tähed, needki kuidagi vatised. Kuidas ma sain aru, et ma kõnnin mööda teed, et ma ei astu aukudesse ega koperda vastu kive? Vaistu järgi, mingi seletamatu teejuhi järgi, mille kohta võib öelda sisetunne või püha vaim või---

Nii nagu alati. Nii nagu tookord hästi ammu, kui ma järsku teadsin, et nüüd ma hakkan pärnus elama, nüüd ma lähen sinna kooli, nüüd ma lähen orkestrisse. Nüüd ma olen Tartus ja õpin asja, mida ma poleks kunagi arvanud. Jälle sama ootamatu pööre, jälle sama loogiliselt põhjendamatu. Elma rääkis alati, et vaistuga arvatu läheb küll enamjaolt täppi, aga mõnikord võib ikkagi puusse panna. Ja noh, ma olen pannud ka, mitte vähe. Aga ikkagi ilmuvad uued tulevikud tundmatusest järsult nagu tänavapostid öisel maanteel udust. Tulevad ja muutuvad äkki nii selgeks ja siis lähevad mööda ja kaovad olematusse. Olematusse? Ei, need on ju alles, mina olen see, kes läheb mööda teed edasi. Koju, või kuhugi. Kuhugi. Kas elus kehtib ka see reegel, et kui sul on ükskõik, kus sa oled, siis ei saa sa ka ära eksida?

Aga kuidas saab olla ükskõik või mitte ükskõik, kui kõik, mis ees on, on ainult ühtlane must, mis muutub kõrgemal ühtlaselt halliks, ja kusagil kõrguses on isegi tähed - aga need on liiga kaugel.

...Ce n'est pas ta faute
c'est ton héritage...

Ma olen neid laule kuulanud küll juba. Päris kaua. Mis siis, et ma pole tegelikult neist aru saanud. Tekitab Sokratese tunde- ma tean, et ma ei tea midagi. Keelest. Aga mõnikord ikka tundub, et kohekohe tuleb teadmine. Ja kusagilt keset laulu hakkan äkki aru saama, mida Benjamin Biolay või Adrienne Pauly või Chistophe Maé või kes parajasti oma laulu mõne reaga ütles. Või siis teine variant, et ma kujutan seda ette.

...See pole sinu viga,
see on (lihtsalt) sinu pärand...

Esimestel hetkedel tänavatulede valguses tahtsin tagasi sinna pimedasse, kus kõik oli korraga lähemal ja kaugemal, koos.

Aga maailm muutub üha väiksemaks ja tühjemaks, kuigi kõik imed on tas endiselt sees...

Kas kunagi päriselt saab nii olla, et kõik on koos?

Ma mõtlen nüüd.

Üks amps muusikat, üks tükk prantsuse grammatikat.
Kas ma olen vanaks saanud? Või vanaks jäänud?
Kas elu on ilus? Kas mina olen hetketi pime või on ime, et ma üldse näen?

Ma otsustasin ühel hommikul, et ma ei tapa enam oma aega. Tõusin üles ja läksin jooksma. Mingi surnuaedade rajoon oli. Üks väike poiss lehvitas mulle aknast. Tädikesed riisusid lehti, kopajuhid liigutasid mulda. Sörkisin kusagilt mäest alla - varahommikune kaste õunapuudel - punased liivakivisse kraabitud nimed - kollased ladvad. Seal ma olin, jooksin läbi aja ja ruumi, kell oli pool üheksa hommikul ja minusse tuli rõõm.


Ema helistab ja küsib, kuidas mul läheb. Ma olen jälle segaduses. Mitte midagi erilist, ütlen. Käisin koolis. Nagu ikka. Mida siis kahe päeva jooksul nii palju juhtuda saabki?

Tegelikult ma lihtsalt ei suuda minna sinna lainele ja kirjeldada talle seda, miks tegelikult ühes hetkes juhtub nii lõpmatult palju korraga, et pole mingit tähtsust, kas mööda läheb kaks päeva või kaks kuud. Kogu aeg on maailm imesid täis.

Istusin ühel kännul jõe ääres ja kuulasin, kuidas autod sõitsid minu ümber. Ühtlane linnaümin. Ja jõgi. Vastu päikest peaaegu must. Ja siis vajus päike puude taha ja mind hammustati varju sisse. Kolm meetrit kõrgemal kaldal oli uuesti päike. Mõneks ajaks. Ja viiendal korrusel libises ta mööda seinu olematusse. Veel üks päev. Mitte midagi erilist. Nii palju erilist.

Nüüd ma õpin. Niivõrd kuivõrd. Sest mõnikord tulevad virtuaalsed inimesed ja tuletavad meelde midagi olulist. Inimesed on nagu võrk. Sa isegi ei tea, kuidas sa kõigiga seotud oled, aga see on väga oluline, et oled.

Ahjaa, ma õpin, õigus küll. Article partitif. Les idiomes. Täna pidi filmiõhtu olema. Aga mul tunne, et mul on vaja üht õhtut kodus, oma Karl Jenkinsi või Jamie Cullumiga. Tass kohvi ja oma mull. Mõnikord on maailm lihtsalt mõnus.

Itaalia keele kontrolltööde jagamine : "Ärge siis ära jookske, ma üritan seda ise teha."

Huumorimeel ei ole maailmast kadunud.