Tere

ei mäleta, millal viimati kirjutasin, aga vahet vist polegi. täna oli maailma kõige suvem päev, mille hulka kuulus purskkaevudes kolamine, rattasõit randa ja väga liivane pärastlõuna seal. rand oli kollast õietolmu ja poolpaljaid inimesi paksult täis. ujusime, viskasime üksteist vette ja veega. maria tegi märteni õlgadelt vist viiemeetrise hüppe. vahepeal võtsime poi peal päikest.

aga mõned unetud tunnid poolasõidust tegid nii, et ma jäin päikese kätte magama ja mul hakkas külm.

vähemalt oli poola seda väärt. kõik need laulud, mida me koolis, linnas ja bussis laulsime, kõik Norby Warvaste järgi tantsides tehtud pildid, marsikursus ja rongkäigud ja klarnetikool ja kojuminekulugu ja funky groove ja igal suvalisel hetkel koridori nurga tagant kostev karjase pühapäev. ja kõige enam mitu tundi kestnud maffiamäng, mille kõigus öeldud pärlitest oleks saanud terved kogutud teosed, kui ma oleks viitsinud neid jäädvustada. ei, selle asemel mängisin ise ja saavutasin Aasta Narkari tiitli. selgituseks peab vist lisama, et me arendasime selle mängu professionaalsele tasemele, kus peale maffia, arsti, politsei ja prostituudi elasid veel homo (peaaegu kõige tähtsam tegelane, Aasta Homo tiitli nimel käis kõva rebimine ja lõpuks lõi Silver selle Tõnult üle), Narva oss, narkar, parm ja parmu parem käsi ehk kaine autojuht.

järgmisel hommikul tunnistas enamik, et nägi unes ka "maffiat".

nii palju siis.

aa, seda ka et.

ei taha enam õppida. tahan suveasju teha. ujuda ja valel ajal üleval olla ja nii edasi. ja samas on kahju et kool ära lõpeb. selline kummaline dilemma siis. ja valged ööd ka veel - katsu siis normaalseks jääda.

tsau
terje