kohe lähen
suuremate majade vahele
suuremate maade vahele
suuremate vahemaadega
kord lähen
suurele vahemerele
lähen maailma järele
lähen enese järele
vähem on vähe,
alati vähe.
ja miskit jääb järele.

Mosaiik

---
M:Mis see on?
T: Lully, barokkooper.
M: Ei, midagi kukkus.
T: Aa. Kõrvaklapid :)
---

T: Miks siis vesi ei saa vahtu minna?
M: See on füüsikaseaduste vastane.
T: Milliste seaduste?
M: Ma ei tea, lihtsalt on!
---

-Lähme või?
- Oota, märtenit pole veel.
- See on loomulik kadu.
(Märten tuleb)
Siim: Näe, loomulik kadu tuleb tagasi. Mine ära, Märten!

---

T (rahvusraamatukogust) See oli väga lahe.. nagu arhitektuuriliselt...kõik need trepid ja värgid...
Jari (naerab)
T: Mitte et trepid oleksid nii erakordsed asjad... aga need trepid olid lihtsalt...erakordsed...trepid...

---

Jari (Mariale): Sa oled ta toanaaber, järelikult sa elad ka kõrvalmajas?

---

Jari: Lõppude lõpuks jääb inimeste rumalus ka mingitesse piiridesse - mida inimene suudab tajuda ja kogeda.
Maria: Mina kuulan.

---

Jari: ...ja teist korda ma ärkasin kella üheteistkümnest, sest ma olin lolli peaga pannud äratuse kella üheteistkümneks, sest ma arvasin, et ma ärkan kella üheteistkümnest üles, aga ma ei ärganud, sest mul oli uni...

---

Hallus pressib pealt ja alt, üle jõe enam ei saa, sest jää on omandanud kahtlaselt kollakaid ja siniseid varjundeid. Paistab, et kui vastlapäev läbi, võib hakata tilkuv ja kontideni uuristav varakevad. See on kole, peaaegu sama kole kui novembri värvitu maailm. Aga varsti tuleb roheline aeg, see kus kolmanda korruse koopainimesed (mõni mees tõepoolest on juba koopameheks mandumas ka) saavad välja Brackmanni ja Koidula parki, murule, päikese kätte lebama. Pea tagant sõidavad bussid mööda, aga käe all on soe muld ja pea kohal pärnade heleroheline muster taeva helesinisel taustal...

Peaaegu nii nagu eile Jõulumäel, pärast seda, kui me olime end väikeste lastena tundes omale selleks aastaks pikad linad (kuigi natuke keerdus) välja sõitnud, jalalaest peatallani lund täis, nagu läbiklopitud -väsinud, kuid õnnelikud. Me istusime puude all kelgumäe kõrval, Maria libises mööda mäekülge alla nagu da Vinci väljasirutatud mees, kellele ring on liiga kitsaks jäänud, Paula loopis meid lume ja käbidega ja Märten lihtsalt muigas. Olin pikali keset lund ja vaatasin männilatvu, mis liikusid vaikselt ja moodustasid järjest uusi pitse.

Peaksin tegelikult midagi asjalikku tegema, selle asemel et taaskord niisama monitori ees vegeteerida. Aga maailma hall on ka minu hall, ja ma ei suutnud isegi füüsitseda koolis, tulin üle silla koos Mariaga, läksin Säästumarketisse koos pensionäridega paremaid porgandeid teiste alt urgitsema.

Vahepeal, siis kui ma ei kirjutanud, siis oli kiire ka. Siis juhtus igasuguseid asju nagu Musta Pärli restoran ja magamata ööd aknalaual luuletusi lugedes ja varahommikuse bussiga kojusõitmine ja veel mõni. Ja esmaspäeval ma mõtlesin, et kui palju võib õieti ühte täiesti tavalisse pühadelaupäeva ära mahtuda ja et enamik inimesi läheb lihtsalt pärast lühendatud tööpäeva koju ja vaatab telekat, aga mina kõndisin kell pool üks lõpuks kodu poole, pärast inglasi ja küllastumiseni lobisevat Atlandi kalameest.

Aga kõike ei saa, kõike ei tahagi kirja panna. Elust ei saa otseülekannet teha, võib vaid hetki jäädvustada.

Mis on vastus universumile? 42.

tuhkapäeva,
terje
.

Ma ei tõestnud tõepoolest kätt, kahel põhjusel.

Üks neist oli see, et ma mõistsin äkitselt, et kõik see on mul tegelikult juba olemas, kusagil. Võib-olla ma nimetan teda teisiti - rahuks, tasakaaluks või sisehääleks, aga lõppude lõpuks pole vahet, mis selle nimi on, tähtis on, mis ta ise on. Võib- olla pööramegi liiga suurt tähelepanu sellele, mis on väljaspool. Nimele, välimusele, ülistamisele.

Teine oli see, et ma pole siiski veel valmis nii kriitikavabalt Teda vastu võtma. Üks külg minus kuulas ja oli hinges koos kõigi nendega, kes oma tavapärase sotsiaalse kilbi maha võtsid ja enese kaitsetusega riskides end avasid. Teine külg tähendas irooniliselt: jaa, see mees on tõesti osav. Minus lihtsalt pole seda inimest, kes sajaprotsendilise vaimustusega esireas huilgaks, õnnejoovastuses, kui vaid iidoli kätt saaks puudutada. Iga kord, kui vaatan neid grandioosseid masside lugusid, tekib väike tõrge. Sa pole siis sina ise, sa oled tükike sellest Massist, mis mõtleb ja kulgeb hoopis teisiti, kui iga üksik inimene ise kulgeks. Kui üksikelementide kogum on midagi enamat kui lihtsalt kõikide nende summa...

See on võib-olla keerulisem tee, aga minu südames ütles hääl, et mina pean minema mööda seda teed. Mina ei saa oma kätt tõsta enne, kui ma iseeneses nii kaugele olen jõudnud, et võiksin kindlalt väita: ma olen kristlane, ma tahan kristlaseks saada. Sest võib-olla polegi minu südameusk seesama. Mitmeid asju tahan ma teistmoodi uskuda. Ma tahan uskuda, et selleks, et elada oma elu Jumalaga (või maailmaharmoonia, või brahmani, nimetagem teda kuidas iganes) kooskõlas, ei pea teda eraldi ülistama. Tema peab olema see vundament, mille kindlale pinnale oma eneseteostus ehitada, baas, alus - nii fundamentaalne, et see ei pea eraldi eesmärk olema, vaid on justkui kõiges. Justkui valge paber, millele võib luua nii maailma ilusaima luuletuse kui panga tagatiseks antud maja võõrandamise akti.

Ma ei tea, millise usulahuga need vaated kokku lähevad, või kas üldse. Ma ei oska palvetada; ma isegi ei saa palvetada kellegi nimel, kellest ma usun, et ta oli inimene, omal ajal täpselt niisama reaalne ja proosaline kui mina või sina või tema; ma ei tea, kas ma üldse tahangi olla ametlikult Kristlane.

Aga üht ma tean. Ma olen mingitviisi sellele müstiliselt lähedal.

Maaliline on maal olla.

Päike hakkas paistma, läksime Tommiga suurele ringile läbi jäise alevi. Tommi on ILUS. Isegi Hannes Tomingas ütles, et "sul on ilus koer" - sattus täna jälle mööda tänavat vastu tulema. Ja turuplatsil oli mõni üksik inimene, kella kahe ajal keset teisipäeva pole alevi peal mitte kedagi. Üks naine ainult hüüdis ühele teisele "Oh, sa ka ennast nii koleda ilmaga välja ajanud!" JA ma mõtlesin, mis pagana ilm peab küll olema, et keegi selle kallal ei viriseks. Ei saa ju ometi keset veebruari kolmekümnekraadist soojust tahta.

Mitmes kohas elamisel on üks hea külg ka, kotti ei peagi kunag päris lahti pakkima, alati oled justkui teel. Homme jälle lähen. Eks ole juba paigal oldud ka. Käisin kõik vanad armsad kohad läbi: kooli, raamatukogu, muusikakooli, vanaema juures. Vaatasin mingit hollivuudikat üks õhtu. Jalutasin, laulsin, piinasin vana häälest ära klaverit. Ja ma olen rahul, hoolimata sellest, et kolm korda järjest koroonas pähe sain, rääkimata malest.


uni tuleb, aga terje ei lähe veel magama. tahaksin praegu luuletada, aga ühtki sõna ei tule pähe.

Minu viimase aja kodudeks on saanud raamatukogud.

Kuidagi rahustav on siin olla. Vaikus. Kell tiksub. Tuba on väike ja armas nagu vana muusikakool (võib-olla lähen täna sinna ka, kui juba nostalgitsemiseks läks). Ümberringi raamatud. Ja minu läpakas on minu kindlus, kaitsvate müüridega ehk siis kõrvaklapid, kust tuleb imevaikselt taustaks Couperini ja Beethovenit. Mis tuletab muidugi meelde, et kunagi, natukene tuleviku pool, on meil muusikaajaloo eksam nendesamade couperinide ja beethovenite muusikate peale, aga praegu...

21 päeva on kuuenda märtsini. Käesoleva uurimustööga tahaksin ma väita, et... Mitte midagi ei taha väita. Mida rohkem andmeid, seda vähem nad midagi ütlevad. Purjus peaga autojuhid. Impulsiivsed autojuhid. Aga isegi kui ma jõuan mingile järeldusele, see ei muuda ikka midagi. Keegi isegi ei hakka teistmoodi arvama.

Aga läbi selle saame haritust, mitte haridust. Kuuendat korda kinnitasin kunagistele õpetajatele: ei, ma ei kahetse, et sütevakasse läksin. Vahel tuleb nostalgia peale, aga ma ei taha tagasi tulla, päriseks tagasi. Jään uitajaks. Selleks, kes loeb isegi vana kooli söökla menüü ajaviiteks ära, et vahetunnini oodata, kõnnib kõik koridorid ära ja lehvitab ajaloo klassist mööda minnes endistele klassivendadele. Niisama, nalja pärast. Aga ma ei kujuta ette, kui ma peaks seal olema nende asemel. Mitte et ma peaks neid endist paremaks. Lihtsalt, ma olen kaotanud oskuse paigal püsida. Ja imetlen neid, et neil on see oskus veel alles.

Kalad vihkavat valimist. Kohati peab astroloogia vägagi paika. Ma vihkan, kui pean valima. Mida keerulisem valik, seda raskem. Tavaliselt ma üritan ära laveerida, valides mõlemad või mitte kumbagi. Kuid alati pole seda võimalust. Ja see teeb inimese katki, kui ta peab valima pere või muude asjade vahel ja kumbki valik pole õige. Miks inimesed tahavad teisi omada?

Maailm olevat ümmargune...

1. Mis saab siis, kui panna glükoositablett viina sisse? Sisuliselt peaks toimuma seedimine, sest etanool oksüdeerub etanaaliks ja seejärel etaanhappeks ja nii edasi, kuni lõpuks jääb järele süsihappegaas ja puhas energia ehk ADP molekulid. Ja arvake ära, mida on vaja, et viin seediks? Glükoosi, suhkrut! Ainult et kahtlane on, kas ta kusagil laua peal ka ära reageerib, inimese sees on ju igasuguseid muid keemilisi nikerdisi kah. Aga kunagi ma tahan selle reaktsiooni ära proovida, lihtsalt et näha, mis välja tuleb. Kui kallata viina sisse sipelghapet, tuleb rummi lõhna ja kui puupiiritusega butaanhapet segada, siis peaks tulema mingit ananassi -või banaanilõhna või midagi.

Iroonia, et keemiahuvi tekib just pärast seda, kui keemiakursus koolis läbi saab :(

2. Ma siin loen, et teatavale rikkuseastmele jõudnud riikides hakkab liiklusõnnetuste hulk vähenema. Igalpool kehtib sama valem, ainult Kreeka ja Hispaania millegipärast jonnivad. Huvitav, kas see on sellepärast, et nad on temperamentsemad ja riskialtimad või on neil lihtsalt suva, mida spidomeeter näitab?

Oh sweet swedish, miks peab tark kirjandus olema täis sõnu nagu The original inquest files from the archives of the Liverpool City Coroner were reviewed retrospectively to gather information on a consecutive series of fatal RTAs occurring within the boundaries of the city
between 1990 and 1992.

Maakeeles ei oska kirjutada või.

valentinipäeva,
mina

just wandering around

Eikusagil lumise veebruarikuu hommikul. Positiivselt võttes - autode tabavusprotsent on siiamaani olnud tervelt 50%. Teisest küljest, esimene neist kahest autost viis edasi umbes viissada meetrit, teine kihutas mööda. Aga ilusa lumise metsa taustal oli tore jalutada ja tihaste kevadetkuulutavaid trillereid kuulata. Lõppude lõpuks oli kell alles pool üheksa ja läbitavaid kilomeetreid kõigest viiskümmend. On reede hommik - aga magatud/magamata tundide järgi võiks sama hästi olla ka neljapäeva õhtu. Või eelmine pühapäev. Või kõik need teised naljakad ajad.


Kui nüüd kõik algusest peale ära rääkida, siis me istusime kell kaks kolmapäeva öösel katsi, ruudi ja alaniga meil, mängisime kaarte ja jõime mingit kokteili. (Või ei joonud ka, eriti - alkohol pole üldse maitsev, kui ausalt öelda. Väiksemana ma teadsin seda ja nüüd hakkan jälle teadma.) - Ja jutu sees ütles kats: lähme homme saaremaale. Lähme, päriselt ka.

Muidugi me läksimegi. Meie pere oli seekord õige imelik, kakskeelne ja puha, sellal kui ruudi esiistmel paanikast küüsi istmesse surus, sest et kats õigeks ajaks praamile jõudmiseks üle saja sõitis, sellal rääkisime me alaniga taga mingit süva-suva-inglisekeelset juttu. Pärast, juba saaremaal, vahetasime kohad ära, ruudi läks taha ja ei suutnud enam suud kinni pidada.

Kats: "..kas sellel lossil on müür ka ümber?"
Ruudi: ".. et siis põhimõtteliselt, kõik on valgustatud seal ilusti, nii et näeb, parkida saab sealsamas ja..."
Kats: "?!"

See lumetormine saaremaa erines päris tublisti sellest, millisena mina teda oma viimasel ja ainsal korral mäletasin. Aga kadakad on ka mustvalgena ilusad ja mitte paljud turistid pole kaali järve külje peal liugu lasknud ja kuressaare kindlus on tõenäoliselt ainus terve keskaegne loss, mida võib lumesajus näha. "Amazing...!" ütleb alan ja kukub jää peal pikali. Ruudi ronib mingi kännu otsa ja deklameerib sealt: "Vaadake, esimesed pingid on palju pikemad kui esimesed!"

Kohvi kurguni täis laetud kats arvas siiski, et ei hakka sõrve ronima, nii otsustasime villule külla minna. Ladusime oma tekikuhja sauna teisele korrusele, kell oli ikka poolükskõik, alan jäi kuhugi poole madratsi peale magama, meie mängisime ennastunustavalt aliast, taustaks saarlaste meloodiline murrak. Magasime sealsamas, natuke- umbes peaaegu tund aega. Et siis jälle teele asuda - edasi või tagasi, kuidas võtta.

See oli Ofelia, millega me tagasi sõitsime - ja mina, loll, ei saanud enne arugi, kui me juba tagasi alla läksime. Seal, kus Väinamere lained... Oleks tahtnud kööki minna, alla kajutisse, riinale-ruthile tere öelda - aga neid võibolla polnudki seal. Bistroos oli keegi võõras naine, kats jõi veel kohvi, mul oli kohutavalt külm.

Kõndisin mööda maanteed siinpool Lihulat. Mõtlesin, kusmaal on juba nemad selles autos, mis läks Tallinnasse.

Kõndisin mööda maanteed. Miks?

Miks mitte? Mul oli oma kaks tundi aega, linnud laulsid graafilises metsas kahel pool lumist teed ja kuulutasid kevadet, maailmas oli vaikus ja peagi tuli üks "sina" ja tõi mu otse kooli ette, ütles "tsau" ja sõitis ära. Miks mitte, tõepoolest?

Ja nüüd, kooliuudiste sektsioon:

Phüüsika. "Voolul ei ole mingit motiivi minna lambist läbi..."
"...see patarei pole enam päris värske ka" - muidugi, nad kasvavad puu otsas ka.
"Kalle Viik korraldab jälle mingit mürglit seal" (väljast tuleva aplausi kohta)

AjaLugu: "...teedetegemine ja muud avalikud orjused..." (Bürgermusse koosolek Jaan Tõnissoni eestvedamisel 1905.) - te vaesed teedevalituse orjad...

Vahetunnis:
kõo: "Tauli pole täna"
keegi: "Miks?"
kõo: "Külmetus... noh, teate, mehed on nõrgad."
otto: "?!!"
kõo: "Noh, spordipoisid ei ole:) "

"Iga inimene tahab silma paista - kas kogu maailmale, mingile ringkonnale või siis oma sõpradele." (tundmatu autor, eesti k harjutusest)

Taoistlikust seisukohast maailm töötab, positiivsus kätkeb alati negatiivsust ja vastupidi. Jällegi. Elmaga oli midagi lahti, ta oli meie kirjanditega peaaegu rahul - me anniga saime näiteks mõlemad lausa 91 punkti. Aga kuldmedalilootusest jäi null koma neli punkti eelmisest tööst puudu... Null koma neli punkti. Kindlasti, edaspidi oleks neid veelgi tulnud ja tulebki, aga see esimene hetk ikka annab kõige paremini tunda.

Sorri. Tõesti ei suuuuda füüsikasse süveneda. Minu pärast võivad need vangid põgeneda ka kolmesajaoomiste torude kaudu, oma asi.

Palve, kogu universumile üldiselt: laske veel Brainstormi muusikat.


ilusat terjepäeva,
terje

p.s tänks meelespidamise eest, /tervitused lähevad (nagu elmari raadios) : emmele, kes matamata tunni ajal helistas, ja isale, kes helistas hetkel, kui ma matamatasse jooksin; pellale, kel täitsa ise meelde tuli, janikale ja tõnule, kes on vist paadunud essemmessijad.

tänks teistele ka, et te ei pidanud meeles, sest liiga palju pole ka kunagi hea, kvaliteet ja kvantiteet on pööördvõrdelises seoses.

Aitab nüüd küll. Ma lähen inglise keelde või kuhugi.

p.p.s "matamata" tähendab tegelikult "I kill", ühe kilpkonna nimi mingis indiaani keeeles . sobib ideaalselt matemaatika lisakursusele.


beijos.

Vahel ei olegi vaja midagi ära teha, et aidata, vahel on abivajajal lihtsalt vaja katalüsaatorit selleks, et ise end aidata.

Helistab keegi sõbrale ja räägib mure ära, too võib-olla ainult noogutab vastuseks, aga tunne on ikkagi, nagu oleks koorem langenud.

Või küsid tagumise istuja käest "Kas nii sobib," ja loed oma niigi peaaegu perfektse töö lihtsalt ette, ainult noogutamise eesmärgil:

"Aitäh"
"Ma ei teinudki ju midagi."
"Nojah, aga... ikkagi."

Vahel on jah tunne, nagu kogu minu ""populaarsus"" seisneb selles, et ma kedagi milleski aitaksin. Õpetaksin keemiat, kontrolliksin sõnastust, annaks inka õpikut, peseks nõud ära, janiiedasi, janiiedasi. Ma ei usu, et ma selles suhtes inimkonna mingi erandlik näide oleks.
Lihtsalt vahel oleks tore, kui päeva jooksul mõni vaid "abivajaja" -kontakt vahel ka niisama midagi ütleks. Sest muidu on nii nagu montanaga, iga kord võin talle juba poole lause pealt vastata "JAHH, mul on keemia kontrolltöö." "EI, mul ei ole ajaloo materjale arvutis." Pavlovi refleks?

"Ära nüüd siis niii ka arva," ütleb Laura. Ise ma ju naeran ka neid malelauainimesi - neid, kes maailma vaid mustvalgelt näevad- et katsuge ometi mingi kesktee leida. Ja üldiselt on kõik hästi, päike paistab ja isegi hea tunne on, kui keegi pärast siiralt tänulik on, kui ma olen teda milleski üritanud aidata. Või lihtsalt, kui misantroopia jälle peale tuleb, üksi kusagil-eikusagil akusid laadides. Eile käisin jooksmas näiteks, tuli tuju. Jõudsin imelikesse kohtadesse nagu alati, lõpuks pidin üle mingi aia ronima. Pärast oli selline ärganud jooga-masteri tunne - aga see kadus päris kähku.

Vahel, kui ma vaatan inimesi, kes üksi olla ei suuda, veidi nagu haletsusega. Nad on paljuski ilma jäänud, nimelt iseendast. Mitte et ma end neist paremaks peaks, aga kohati ma olen küll oma skisoidsusele lausa uhke.

Kui seltskonnas on ainult üks inimene, saab ta olla kõige tähtsam, ükskõik, kes ta ka poleks.

Ma käin oma linna ühes parimas koolis.

Seda on ohtlik teada, et kuulud kuhugi, mis on üks parimaid. Sellest võib alguse saada üüratu pettumus kogu taoliste vastu, mida see "parim" esindab. Et kui juba SELLES on midagi nihu, mis siis veel teistes... Et kui juba meie koor laulab ainult laulupeo laulude lihtsamaid variante, mis siis veel teised teevad? Et kui juba meie kooli üheteistkümnenda klassi poisid ikka veel selliseid lapsetempe teevad, mis siis veel vändra omadest saanud on.. Ja nii edasi. Justkui see külgekleebitud parimus peaks olema sada protsenti kõigis detailides. Et linnakoor laulab alati ja kõiki laule kõige paremini ja et parimas koolis on kõige parem. Tühjagi. See on juhuslikum, kui pealtnäha paistab.

Lihtne ju. Kui kõik oleks range täpseusega paremusjärjestusse jagatud, poleks ju mõtet koolidevahelisi võistlusi ega olümpiaade korraldada...

Sellest hoolimata on lausa kole vaadata üheteistkümneaastaseid, nii-öelda Haritud noori inimesi vahetunni ajal karjakaupa pornot vaatamas. Võinoh, vaadaku siis, kui nii hingelähedane, aga ei pea ometi ju karjuma üle klassi, umbes, et "vaadake ma olen olemas ja ma olen nii lahe" ?!?! Ma arvasin, et sellest saadi põhikooli lõpuks üle...

Ja ma poleks üllatunud, kui mu venna klassi seltskond, kaheksandikud, teeksid omast arust jubedat nalja, torgates kriidihoidjasse kriidi asemel tampooni või toppides mandariinikoori õpikute vahele või mis iganes vaimukusi need seal taga veel teinud on - aga ei, meie oma SH-lased. Laural on õigus, mõne puhul on taandarengule rohkem tendetsi kui edasiarengule.

No ja siis lööbki see virisemine juba üle pea kokku ja tolerantsus võtab vaba päeva. Milleks tema terved koolipäevad ainult joomisest räägib, milleks too teine vahetpidamata telefoni otsas ripub, milleks too peale igat teist tundi küsib, kas teine läheb inglise keelde või mitte. Milleks sa käid koolis, kui sa tegelikult sellest ei hooli. Mine joo kusagil nurgas parem. Alfat tsiteerides: ükski koht pole liiga ebamugav, kui piisavalt alkoholi tarbida. Kui kaaslased ei meeldi, mine jaluta ümber Koidula pargi ja kurda, millisesse pommiauku sa oled sattunud.

Siis olemegi nagu mustused keemiatunni slaididel, kelle põhiolek on üksteise vastu vaenulik. Ja tuleb vesi või detergent ja kõik lähevad laiali. Mõelda, juba pooleteise aasta pärast. Ja ikkagi ei ole kuuluvustunnet, ikka on see lollakas, kes klassipäevikusse midagi kirjutab, justkui tobu. "Ma ei taha nimesid kirjutada, ma ei taha ropendada." (mati põdra)

Klass kui ühendus ongi üks erakordselt ebaõnnestunud jaotus. Liiga palju üheealisi, liiga võistlusmoment, liiga tähelepanuvajadus, liiga ühesugused peaksid kõik ideaalis olema. Kaldun võrdlema seda oma nädalavahetuse kommuuniga, mis oli nagu "Paradiisiranna" eesti variant (enne seda, kui probleemid seal tekkima hakkasid), kus kõik olid liiga erinevad, et sellest mingeid konflikte saaks tekkida. Oli jah suhteliselt tuim joomine - aga struktuur oli paigas. Sinna ma lähen tagasi, sinna gruppi.

Ja siis ma ei saa ikka mainimata jätta seda, et kõige parem seltskond on kaks. Sa ei saa enne inimesega kunagi tõeliselt tuttavaks saada, kui pole temaga omavahel rääkinud. - Ja kolm on halb, üks jääb alati üle.


Ilusat ellenipäeva kõigile.

(veebruari kirjand)

"Iga inimene tapab selle, keda armastab" (O.Wilde)

Armastan sind kaugelt

Kui ma armastan sind kaugelt

kui ma armastan sind kaugelt

siis haiget sa ei saa.

Armastust võrreldakse tihti tulega. Nii nagu küünlaleek põleb vaikselt ja annab soojust, aga küünal järjest sulab, nii hävitab vahel armastuski oma objekti; vahel vähem, vahel rohkem - vahel täielikult.

Kui inimene armastab, siis ta muudab, armastus on niivõrd tugev side. Paralleelid keemiast - üks keemia õpetaja armastas aatomitevahelisi jõude alati inimsuhete kaudu seletada- : mida lähemal, seda tugevama jõuga mõjutab. Ja pooltahtmatult muutub objekt subjekti sarnaseks, nii nagu lord Henry mõju Dorianile viimase hoopis teistsuguseks inimeseks muutis.

Dorian Gray oli oma loo alguses siiras ja süütu noormees, vastuvõtlik kõigile mõjutustele, nagu rikkumatud inimesed ongi. Tema puhtus väljendus tema iluski, pattudeta, mürgitamata, veel elamata elu, iseendast teadmata. Basil armus temasse kui ideaali, sest Basil armastas kunsti rohkem kui elu. Ja Dorianist saigi kunst ja tema portreest tema elu, kuid lord Henry pani ta seda mõistma ja seda soovima, ilma temata oleks Doriani lugu olnud ehk hoopis teistsugune. "See on tõeline Dorian Gray", ütleb lord Henry - aga selles Dorian Grays on juba midagi lord Henryst.

Hiljem hävitab Dorian ennast edukalt juba ise. See on kiirenev protsess - ja ühtlasi pöördumatu. Iga patt sünnitab üha uusi patte ja lord Henrylt omandatud naudingufilosoofia ainult õigustab seda. Kui kõikvõimalikke naudinguid on ülemäära palju, muutub selline ülekoormus hävitavaks ühekülgsuseks. Ja Dorian Gray enesearmastus tõukab teda üha süvenevalt iseenese lõpu suunas.

Inimest köidab ikka see, mis temas eneses puudu on. Öeldakse: vastandid tõmbuvad. Maailma ei saa küll selgepiiriliselt vastanditeks jaotada nagu elektriõpetus, kuid ühel või teisel hetkel on meie ümber inimesed, kelle mingid jooned meie omadest erinevad ja kes seetõttu tunduvad sedavõrd lummavad. Nii me neid jälgime, omandame neilt nende jooni, kuni nad meile nii sarnased on, et kogu lummavus kaob ja koos sellega kaob ka huvi ja armastus sööb iseend nagu lastejuttude õunauss, kes oma kodust vaid seemned järgi jättis ja siis külma kätte suri.

Vahel tapab armastus ainult iseenese. Ta lämbub endasse, sest klammerdub liikumatult oma objekti. Armastus idealiseerib oma objekti vähemalt või rohkemal määral, perfektsest edasi ei saa, kuid paigalseis on tagasiminek. Mõne aja möödudes avastab armastaja, et tema armastuse objekt pole tema armastust väärt - ja armastus saabki otsa. Vahel tallatakse armastuse valguses kõik oma muud minad maha ja järele jääb vaid armastaja olemus. Kuid mida tormilisemad tunded, seda kiiremini need ammenduvad, kui hingamisruumi ei ole. Kui ühel hetkel saab kõik see läbi, mis enne justkui ainutähtis oli, tundub kogu tavaline maailm nii tühi ja hall, nagu olekski kõik surnud.

Vahel tapab armastus selle, kes armastab. Dorian Gray oli rikas, ilus, noor ja võlutud andekast näitlejannast Sibyl Vane' ist - oli loomulik, et neiugi armus temasse. Armus nii täielikult, et äraütlemise järel läks ja tegi enesetapu. Kas see oli mõrv? Ei, Dorian ei tapnud tüdrukut, too tegi seda ise. Kuid on selge, et nii poleks juhtunud, kui ta poleks kunagi Doriani armastama hakanud. Klassika kasutab seda võtet tihti - surm armastuse pärast. Justkui oleks see armastuse suuruse näitaja -et kui Tema ei armasta, siis pole mõtet eladagi. Ja nii surid Romeo ja Julia, "Fausti" Margareta, "Hamleti" Ofelia...

Miks siis inimesed armastavad, kui see nad tapab? Paljude psühholoogide meelest on inimest liikumapanevaks jõuks agressiivsus ja armastusevajadus, ilma nendeta lihtsalt ei saa. Peret ja sõpru armastame ju ka -vähemalt enamik inimesi armastab. Aga see armastus niisama lihtsalt otsa ei saa, see leek hubiseb vaikselt ja tagasihoidlikult kusagil taustal, nõudmata tähelepanu ainsana endale, olles samas olemas, kui vaja. See tuli maju maha ei põleta, aga kaitseb külma eest sama hästi. Kas pole siis inimsuhetega ka nii, et nad toimivad täpselt nii kaua, kuni hõõguvad vaikselt ja pretensioonitult, nõudmata enestele ohvreid? Kõiki, keda armastatakse, ju ei hävitata. Need jäävad alles, kes sellest teada ei saa.

Üks mu sõber ütles kunagi, et armastus on rohkem selle inimese asi, kes armastab, mitte selle, keda ta armastab. Ta jättis oma armastuse enese teada ja ei nõudnud midagi vastu. Tema armastuse objekt jäi temast puutumata ja ei saanud haiget. Ainult et elus haiget saamata läbi ei saa, kui üks asi ei mõju, mõjub teine, loodus tühja kohta ei salli, kasti sees elada ei saa. Norra kirjanik Jostein Gaarder küsis, kas valiksid elu, kui oleks võimalus see elamata jätta- kuna tead, et see nagunii lõpeb ükskord. Mina valiksin - elu ja kõige muu, millele kehtivad samad reeglid- armastuse ka, mis siis, et see lõpeb hävimisega.

dušinurgas mullitab
jõekaldal kummitab

kraanikausis kartuleid pestes
jälle mullitab
ja vett täis on triiki

maailm pidi olema aur
kõik üks suur aur
üks suur suur aur
nii üteldi piiblis

tuba on jälle praekartuli praadimise kõrbelõhna täis
ja apelsinimahla loigud naeravad mu üle kraanikausi serval
mul ei ole aega

sel ei ole tähtsust, mitte mingit tähtsust sel pole,
las läigivad päikese käes, kui neile aega antud on läikida

miks ma siiski tunnen nagu näeksin miskit enda kõrval
täpselt juuste taga
täpselt, hingab, on.
aga
sul ei ole aega
sul ei olnud mitte kunagi aega

õhtul tuled koju, köök on praekartuli kõrbelõhna täis
ja akna taga surevad varesed
aga sul pole aega

öö otsa kummitab elamata jäänud elu
aga päeval enam ei kummita
siis ei ole selleks aega.

send me a mail

why havent you been around lately
have you forgotten how we collected leaves
that warm yellow last september

how we distracted the neighbour street bakery
they really thought that we were some kind of thieves
maybe they're right and we were

and it's bubbling, bubbling, bubbling, bubbling
the bubbles fly in the air
bubbling bubbling bubbling...
i see dreams about bubbles in mails

why havent you written a mail to me
i really dont have anything to read
you could write about your parents to me
i never remebered of what they did

there're never letters in my letter box
and the street keeps being dark
and the leaflets ignore my letter box
and the dogs only bite and bark

and it's just like 'twas then, it is dark
and foggy and i've got holes in my socks
just like the muddy morning in the central park
you were wearing yellow boots that looked like chicken pox

and they never look at my letter box
even though it has wonderful shape
and there're never letters in my letter box
i strongly believe that
i have to make a complaint

why havent you been around
i slightly remember your face
and your arms and your smells and your sounds
and your warmth and your sunny embrace

please come back my dearest postman

Tegelikult oli Sokratesel õigus. Dialoog on tõepoolest alati monoloogist üle. Sellepärast tundub, et msn on parem kui üksi leelotamine. Eriti kui sealt tuleb tõesti sisukas mõttevahetus ka välja, mitte tühipaljas "tsau-misteed-eimidagi-notsausiis". Ja vahel tuleb, teatud inimestega. Siis, kui ollakse üksteisele inspiratsiooniks ja üks pluss üks on mitte kaks vaid lausa rohkem - siis, kui tekib sünergia. Kui on ainult üks, siis ongi üks - ja üks ja seesama üks võib vahel endale jala peale astuda.

Aga vaat armastus, see pidi lõpmatus olema, seda matemaatilist tarkust jagas mulle mu isiklik deklameerija eelmisel nädalal, tammsaare "tõest ja õigusest", klassikaline lausa. See on tema blogis kah kirjas, ma ei hakka plagieerima. Ja armastusest ei hakka rohkem kirjutama, sellega ma olen tümal maal, suunata ja peata nagu lammas soos. Üks purjus kunstnik rääkis, et armastab, ja kaotas end siis kibestumisse. Ja lugudes surevad kõik armastajad, kes seda välja kuulutavad, lõpuks ära. Isegi "rehepapis"!

..Dialoogist rääkisin. Msn on muidugi kuldaväärt asi, sest kirjakeel on teistmoodi kui kõnekeel, ja pealegi salvestub. Ma ei tea, kuivõrd minevikule klammerdumine see on, aga vahel on kummastavalt nostalgiline lugeda kellegagi räägitut aegu hiljem uuesti üle, täpselt samas sõnastuses, nagu tookord. Võib-olla ehk alltekst on muutunud - aga seda enam. Tekstid ju elavad.

Ja seda võluvam on pidada noid päris-dialooge, kus sõnadega koos mängivad kehakeele ülemtoonid, näoilme ja intonatsioon ja iroonia ja keskkond ja muu kõrvaline asi ja muidugi see, et inimene on korraga ainult selle teise inimese päralt.



tegelt ma tahtsin öelda seda et.
palun vabandust, ema, et ma vist natuke halvasti ütlesin täna.
(kuigi Sa nagunii ei loe seda siin kunagi, ja ehk hea ongi, aga see ka natuke kripeldab ja Sa oleks ju topelt pahane, kui ma Sulle kell oo.oo öösel helistaks.)

SUSSIDEGA
vaarikaussid
ja männiokkad
põranda soojuses nende karedaokkane pai
ja kui ma paljajalu hommikuhallis kuuma kohvi vaibale tilgutan
juba sai kell natuke liiga palju,
juba sai
liiga kare on rätik
vesi on liiga külm
ja hambapasta on jälle maha kukkunud
kadunud kollane käpik
esikus hõljub tolm
ja joostes ununeb uks panna lukku

sest hommikul liigub aeg alati liiga ruttu.

Einstein ütles, et elus on meil kaks võimalust- üllatuda mitte millegi üle või üllatuda kõige üle.
Paistab, et ma olen valinud viimase variandi. Sest isegi unehäirete kohta infot otsides ("googling") on võimalik sattuda näiteks NASA koduleheküljele, kus on artikkel mingist satelliidist, mis peegeldab midagi millelegi tagasi.

Ja siis saab üllatuda selle üle, et gerli teeb jälle mingi uue eriti absurdse ja pretensioonitu nalja, kui me üle silla kõndides vaidleme, kumb on ohtlikum, must või valge jää; saab üllatuda selle üle, et kats tuleb äkitselt ukse taha ja toob kooki ja salatit ja me joome aknalaua peal kohvi ja lehvitame ühele väikesele tüdrukule, kes meid vahtima jääb; ja egert loobib kooriproovis komme ja keemia töö tuli A, aga aastatöö ikka ei edene, ja matemaatika ülesanded on päriselt ka huvitavad.

Tulime mariaevertiga üle silla koolist ja rääkisime sellest, et rekkajuhid võtavad toredasti hääletajaid peale, sest neil on suhtlemisvajadus, ja rekkajuhid on enamasti ju "vanemad mehed", aga ega kõik "vanemad mehed" kohe mingid perverdid ole. Ja et mõned peavad ju hääletajaid ka ohtlikeks, sest igasuguseid jutte liigub. Aga tegelikult on kõigi asjade juhtumise tõenäosus täpselt 50% -50% - see kas juhtub või mitte. Ja ei saa elada ainult poolikut elu, kartes igal hetkel, et mis nüüd juhtuda võib. Kui juhtub, siis juhtub nagunii.

Aga kuidagi läks jutt kirjutamisele ja maria küsis minult, mida kirjutamine mulle annab. Mida ta annab... Päeval libisesime sellest üle nagu igast teisest tavalisest küsimusest, aga millegipärast jäi see kuidagi pähe ringi käima. Et miks ma ikkagi ei saa ilma selleta. Miks oli esimene asi, kui ma pühapäeval koju tulin, kirjutada oma VII lugu täis, selle asemel et näiteks inkat õppida. Ja ma ei tea, ma ausalt ei tea. Nagu ma ei tea, miks ma käin orkestris või rahvatantsus, mis ju samuti mingisugust praktilist kasu ei anna. Aga ometi ei saa ma ilma nendeta enam samamoodi. Niisiis, mitte tuleviku nimel, vaid oleviku...


Kes palju teab, see vähe mõistab, kes palju mõistab, see vähe teab. (Lao-zi, usundiloo olümpiaadi üks essee pealkirja variante).

Mida paljuhaardelisem, seda pealiskaudsem on inimene, kas tõesti vastab see tõele...

Tegelikult on ümbruses rohkem võimalusi, kui me ära tunda ja kasutada suudame, lihtsalt vaevumise, märkamise asi. Kergem on ju kõndida mööda poriseid radu, ühtesid ja samasid, ja viriseda, miks elu ainult hullemaks läheb, kui otsida mõni laiem ja värvilisem. Või mitu, seda parem.

Kõnnin mööda maanteed, kraavid on lund täis, päike just loojus. Praegu ei tule ühtki autot, aga taevas on kõrgel ja iseenese hädise häälega laul kõlab hoopis selgelt ja kõlavalt, veel ei peagi neist metsadest hooga mööda sõitma, veel on vaikuse aeg, võimalus mõelda. Et miks ma üldse läksin, miks mulle seda vaja on. Miks ma teen selliseid asju.

Eks ta üks eneseteostamise vajadus vist ole. Esiteks, et minna ja kogeda ja olla täpselt nii anonüümne või teatud, kui parasjagu tahtmine on; võõras kohas, uues rollis, uutes situatsioonides. See on vist see, millest Charles Baudelaire rääkis:

JOOBUGE

Peab olema alati joobunud. See on kõik: see on ainus küsimus. Et mitte tunda Aja kohutavat raskust, mis murrab teie õlgu ja rõhub teid maani, peab olema pidevalt joobunud.

Kuid millest? Viinast, luulest või voorusest - teie oma äranägemise järgi. Kuid joobuge.

Kui te kord ärkate palee astmestikul, kraavi haljas rohus, oma kambri mornis üksinduses, ja teie joobumus on juba kahanenud või lahtunud, siis küsige tuulelt, lainelt, tähelt, linnult, kellalt, kõigelt, mis põgeneb, kõigelt, mis oigab, kõigelt, mis veereb, - küsige neilt aega. Ja tuul, laine, täht, lind, kell vastavad teile: "On aeg joobuda! Et mitte olla Aja piinatud ori, joobuge! Joobuge lakkamata! Viinast, luulest või voorusest - teie oma äranägemise järgi."

Ja mina valisin viina asemel rändamise.

Teine asi on vist ego. Kes kuidas enese väärtust tõsta üritab. Naljakas, ma pole ju meelega nii teinud- vaevalt tehaksegi- aga siis äkki läheb lamp põlema ja järsku tead, MIKS. Ega sellest ju midagi muutu, aga enesel on targem tunne, justkui olekski äravalgustatud.

Räägitakse, et inimesed lähevad rändama, et millegi eest põgeneda. Ma vist kardan seda, et paigale jäädes sellest liiga sõltuvaks saan, kardan tavaliseks halliks muutuda, vooluga kaasa uhtuvaks võõrkehaks muutuda. Selged skisoidsed tunnusjooned, sedakorda. Ja siis pärast paned end kirja, nagu oleks miski saavutus või midagi. Jutustad ja tunned head meelt, kui keegi poolimetledes-poolkadetsedes pomiseb "Täitsa hull." Nagu oleks hulluke olla nii hea.

Aga see on justkui süvenev haigus. Alguses sõidad jalgrattaga kuhugi kolmekümne kilomeetri taha. Siis hääletad koos sõbrannaga poolsada kilomeetrit. Siis juba saab see eraldi eesmärgiks, lähed ringiga koju. Siis eelistad teadmatust igavale aeglasele bussiliiklusele, mis kolistab mööda kõledaid bussijaamu ja äärelinnu ja ei pelga viieteistkraadise külmaga laupäeva õhtul põltsamaale põrutada. Pärast tagasi ka. Iseenesestmõistetavalt.

Värvikirevus tuli igatahes tagasi, see oli neis täitsa tundmatutes inimestes, kes üheainsa õhtu jooksul omaks said, et järgmine päev jälle üksteist unustada; see oli mihklis, kes väitis järjekindlalt, et ma olevat kunstnik ja ta ei oska kuidagi olla ja pärast üritas ikka oma kibestumust või tähelepanuvajadust sellesse summutada, et ennastunustavalt üksi lava ees moshima hakkas ; see oli küllis, kes tuli ja oli, nagu oleks alati olnud, aga pool tundi hiljem väänles alkoholimürgituse käes vetsus, sest mitte kõik ei oska piiri pidada; martin - aga tegelikult ma väga kindel ei ole, mis ta nimi oli- ja kirglikud vaidlused teemal "folk versus rokk"; too esimene autojuht, kellega pinevalt elmari raadio mingit muusikateemalist saadet kuulasime, ta oleks peaaegu helistanud ka; neljas, kes rääkis, kuidas ta võitis reisi austraaliasse, aga ta ei saa sinna minna, sest tal on kolmekuune laps.

Ja nii nad tulevad ja lähevad, pildid pöördlaval, korraks nii reaalsed ja siis kaovad sama kiiresti kui ilmusidki, ja homme nad enam ei mäletagi. Sest mis põhjust olekski koguda nende msn'e või telefoninumbreid või nimesid- toda ainsamat hetke ei tule enam kunagi, nüüd oleks nad pigem koorem, mille seest need üksikud, kes juhututvuste seast kasvavad olulisemaks ja mitmetahulisemaks ja kellest äkki tabad, et tõepoolest - tema on südame külge kasvanud ühes teiste kallitega. Ja ma ei räägi isegi kellestki konkreetsest, vaid kõigist üldiselt.


Õhtu eel jõudsin koju, sürreaalsus hajus Tallinna maantee tuledes, keetsin omale tassitäie teed ja kirjutasin VII päeviku täis.



(mina)