Vahel ei olegi vaja midagi ära teha, et aidata, vahel on abivajajal lihtsalt vaja katalüsaatorit selleks, et ise end aidata.

Helistab keegi sõbrale ja räägib mure ära, too võib-olla ainult noogutab vastuseks, aga tunne on ikkagi, nagu oleks koorem langenud.

Või küsid tagumise istuja käest "Kas nii sobib," ja loed oma niigi peaaegu perfektse töö lihtsalt ette, ainult noogutamise eesmärgil:

"Aitäh"
"Ma ei teinudki ju midagi."
"Nojah, aga... ikkagi."

Vahel on jah tunne, nagu kogu minu ""populaarsus"" seisneb selles, et ma kedagi milleski aitaksin. Õpetaksin keemiat, kontrolliksin sõnastust, annaks inka õpikut, peseks nõud ära, janiiedasi, janiiedasi. Ma ei usu, et ma selles suhtes inimkonna mingi erandlik näide oleks.
Lihtsalt vahel oleks tore, kui päeva jooksul mõni vaid "abivajaja" -kontakt vahel ka niisama midagi ütleks. Sest muidu on nii nagu montanaga, iga kord võin talle juba poole lause pealt vastata "JAHH, mul on keemia kontrolltöö." "EI, mul ei ole ajaloo materjale arvutis." Pavlovi refleks?

"Ära nüüd siis niii ka arva," ütleb Laura. Ise ma ju naeran ka neid malelauainimesi - neid, kes maailma vaid mustvalgelt näevad- et katsuge ometi mingi kesktee leida. Ja üldiselt on kõik hästi, päike paistab ja isegi hea tunne on, kui keegi pärast siiralt tänulik on, kui ma olen teda milleski üritanud aidata. Või lihtsalt, kui misantroopia jälle peale tuleb, üksi kusagil-eikusagil akusid laadides. Eile käisin jooksmas näiteks, tuli tuju. Jõudsin imelikesse kohtadesse nagu alati, lõpuks pidin üle mingi aia ronima. Pärast oli selline ärganud jooga-masteri tunne - aga see kadus päris kähku.

Vahel, kui ma vaatan inimesi, kes üksi olla ei suuda, veidi nagu haletsusega. Nad on paljuski ilma jäänud, nimelt iseendast. Mitte et ma end neist paremaks peaks, aga kohati ma olen küll oma skisoidsusele lausa uhke.

Kui seltskonnas on ainult üks inimene, saab ta olla kõige tähtsam, ükskõik, kes ta ka poleks.