Einstein ütles, et elus on meil kaks võimalust- üllatuda mitte millegi üle või üllatuda kõige üle.
Paistab, et ma olen valinud viimase variandi. Sest isegi unehäirete kohta infot otsides ("googling") on võimalik sattuda näiteks NASA koduleheküljele, kus on artikkel mingist satelliidist, mis peegeldab midagi millelegi tagasi.
Ja siis saab üllatuda selle üle, et gerli teeb jälle mingi uue eriti absurdse ja pretensioonitu nalja, kui me üle silla kõndides vaidleme, kumb on ohtlikum, must või valge jää; saab üllatuda selle üle, et kats tuleb äkitselt ukse taha ja toob kooki ja salatit ja me joome aknalaua peal kohvi ja lehvitame ühele väikesele tüdrukule, kes meid vahtima jääb; ja egert loobib kooriproovis komme ja keemia töö tuli A, aga aastatöö ikka ei edene, ja matemaatika ülesanded on päriselt ka huvitavad.
Tulime mariaevertiga üle silla koolist ja rääkisime sellest, et rekkajuhid võtavad toredasti hääletajaid peale, sest neil on suhtlemisvajadus, ja rekkajuhid on enamasti ju "vanemad mehed", aga ega kõik "vanemad mehed" kohe mingid perverdid ole. Ja et mõned peavad ju hääletajaid ka ohtlikeks, sest igasuguseid jutte liigub. Aga tegelikult on kõigi asjade juhtumise tõenäosus täpselt 50% -50% - see kas juhtub või mitte. Ja ei saa elada ainult poolikut elu, kartes igal hetkel, et mis nüüd juhtuda võib. Kui juhtub, siis juhtub nagunii.
Aga kuidagi läks jutt kirjutamisele ja maria küsis minult, mida kirjutamine mulle annab. Mida ta annab... Päeval libisesime sellest üle nagu igast teisest tavalisest küsimusest, aga millegipärast jäi see kuidagi pähe ringi käima. Et miks ma ikkagi ei saa ilma selleta. Miks oli esimene asi, kui ma pühapäeval koju tulin, kirjutada oma VII lugu täis, selle asemel et näiteks inkat õppida. Ja ma ei tea, ma ausalt ei tea. Nagu ma ei tea, miks ma käin orkestris või rahvatantsus, mis ju samuti mingisugust praktilist kasu ei anna. Aga ometi ei saa ma ilma nendeta enam samamoodi. Niisiis, mitte tuleviku nimel, vaid oleviku...
Kes palju teab, see vähe mõistab, kes palju mõistab, see vähe teab. (Lao-zi, usundiloo olümpiaadi üks essee pealkirja variante).
Mida paljuhaardelisem, seda pealiskaudsem on inimene, kas tõesti vastab see tõele...
Paistab, et ma olen valinud viimase variandi. Sest isegi unehäirete kohta infot otsides ("googling") on võimalik sattuda näiteks NASA koduleheküljele, kus on artikkel mingist satelliidist, mis peegeldab midagi millelegi tagasi.
Ja siis saab üllatuda selle üle, et gerli teeb jälle mingi uue eriti absurdse ja pretensioonitu nalja, kui me üle silla kõndides vaidleme, kumb on ohtlikum, must või valge jää; saab üllatuda selle üle, et kats tuleb äkitselt ukse taha ja toob kooki ja salatit ja me joome aknalaua peal kohvi ja lehvitame ühele väikesele tüdrukule, kes meid vahtima jääb; ja egert loobib kooriproovis komme ja keemia töö tuli A, aga aastatöö ikka ei edene, ja matemaatika ülesanded on päriselt ka huvitavad.
Tulime mariaevertiga üle silla koolist ja rääkisime sellest, et rekkajuhid võtavad toredasti hääletajaid peale, sest neil on suhtlemisvajadus, ja rekkajuhid on enamasti ju "vanemad mehed", aga ega kõik "vanemad mehed" kohe mingid perverdid ole. Ja et mõned peavad ju hääletajaid ka ohtlikeks, sest igasuguseid jutte liigub. Aga tegelikult on kõigi asjade juhtumise tõenäosus täpselt 50% -50% - see kas juhtub või mitte. Ja ei saa elada ainult poolikut elu, kartes igal hetkel, et mis nüüd juhtuda võib. Kui juhtub, siis juhtub nagunii.
Aga kuidagi läks jutt kirjutamisele ja maria küsis minult, mida kirjutamine mulle annab. Mida ta annab... Päeval libisesime sellest üle nagu igast teisest tavalisest küsimusest, aga millegipärast jäi see kuidagi pähe ringi käima. Et miks ma ikkagi ei saa ilma selleta. Miks oli esimene asi, kui ma pühapäeval koju tulin, kirjutada oma VII lugu täis, selle asemel et näiteks inkat õppida. Ja ma ei tea, ma ausalt ei tea. Nagu ma ei tea, miks ma käin orkestris või rahvatantsus, mis ju samuti mingisugust praktilist kasu ei anna. Aga ometi ei saa ma ilma nendeta enam samamoodi. Niisiis, mitte tuleviku nimel, vaid oleviku...
Kes palju teab, see vähe mõistab, kes palju mõistab, see vähe teab. (Lao-zi, usundiloo olümpiaadi üks essee pealkirja variante).
Mida paljuhaardelisem, seda pealiskaudsem on inimene, kas tõesti vastab see tõele...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar