Hallus pressib pealt ja alt, üle jõe enam ei saa, sest jää on omandanud kahtlaselt kollakaid ja siniseid varjundeid. Paistab, et kui vastlapäev läbi, võib hakata tilkuv ja kontideni uuristav varakevad. See on kole, peaaegu sama kole kui novembri värvitu maailm. Aga varsti tuleb roheline aeg, see kus kolmanda korruse koopainimesed (mõni mees tõepoolest on juba koopameheks mandumas ka) saavad välja Brackmanni ja Koidula parki, murule, päikese kätte lebama. Pea tagant sõidavad bussid mööda, aga käe all on soe muld ja pea kohal pärnade heleroheline muster taeva helesinisel taustal...

Peaaegu nii nagu eile Jõulumäel, pärast seda, kui me olime end väikeste lastena tundes omale selleks aastaks pikad linad (kuigi natuke keerdus) välja sõitnud, jalalaest peatallani lund täis, nagu läbiklopitud -väsinud, kuid õnnelikud. Me istusime puude all kelgumäe kõrval, Maria libises mööda mäekülge alla nagu da Vinci väljasirutatud mees, kellele ring on liiga kitsaks jäänud, Paula loopis meid lume ja käbidega ja Märten lihtsalt muigas. Olin pikali keset lund ja vaatasin männilatvu, mis liikusid vaikselt ja moodustasid järjest uusi pitse.

Peaksin tegelikult midagi asjalikku tegema, selle asemel et taaskord niisama monitori ees vegeteerida. Aga maailma hall on ka minu hall, ja ma ei suutnud isegi füüsitseda koolis, tulin üle silla koos Mariaga, läksin Säästumarketisse koos pensionäridega paremaid porgandeid teiste alt urgitsema.

Vahepeal, siis kui ma ei kirjutanud, siis oli kiire ka. Siis juhtus igasuguseid asju nagu Musta Pärli restoran ja magamata ööd aknalaual luuletusi lugedes ja varahommikuse bussiga kojusõitmine ja veel mõni. Ja esmaspäeval ma mõtlesin, et kui palju võib õieti ühte täiesti tavalisse pühadelaupäeva ära mahtuda ja et enamik inimesi läheb lihtsalt pärast lühendatud tööpäeva koju ja vaatab telekat, aga mina kõndisin kell pool üks lõpuks kodu poole, pärast inglasi ja küllastumiseni lobisevat Atlandi kalameest.

Aga kõike ei saa, kõike ei tahagi kirja panna. Elust ei saa otseülekannet teha, võib vaid hetki jäädvustada.

Mis on vastus universumile? 42.

tuhkapäeva,
terje
.