Tegelikult oli Sokratesel õigus. Dialoog on tõepoolest alati monoloogist üle. Sellepärast tundub, et msn on parem kui üksi leelotamine. Eriti kui sealt tuleb tõesti sisukas mõttevahetus ka välja, mitte tühipaljas "tsau-misteed-eimidagi-notsausiis". Ja vahel tuleb, teatud inimestega. Siis, kui ollakse üksteisele inspiratsiooniks ja üks pluss üks on mitte kaks vaid lausa rohkem - siis, kui tekib sünergia. Kui on ainult üks, siis ongi üks - ja üks ja seesama üks võib vahel endale jala peale astuda.

Aga vaat armastus, see pidi lõpmatus olema, seda matemaatilist tarkust jagas mulle mu isiklik deklameerija eelmisel nädalal, tammsaare "tõest ja õigusest", klassikaline lausa. See on tema blogis kah kirjas, ma ei hakka plagieerima. Ja armastusest ei hakka rohkem kirjutama, sellega ma olen tümal maal, suunata ja peata nagu lammas soos. Üks purjus kunstnik rääkis, et armastab, ja kaotas end siis kibestumisse. Ja lugudes surevad kõik armastajad, kes seda välja kuulutavad, lõpuks ära. Isegi "rehepapis"!

..Dialoogist rääkisin. Msn on muidugi kuldaväärt asi, sest kirjakeel on teistmoodi kui kõnekeel, ja pealegi salvestub. Ma ei tea, kuivõrd minevikule klammerdumine see on, aga vahel on kummastavalt nostalgiline lugeda kellegagi räägitut aegu hiljem uuesti üle, täpselt samas sõnastuses, nagu tookord. Võib-olla ehk alltekst on muutunud - aga seda enam. Tekstid ju elavad.

Ja seda võluvam on pidada noid päris-dialooge, kus sõnadega koos mängivad kehakeele ülemtoonid, näoilme ja intonatsioon ja iroonia ja keskkond ja muu kõrvaline asi ja muidugi see, et inimene on korraga ainult selle teise inimese päralt.



tegelt ma tahtsin öelda seda et.
palun vabandust, ema, et ma vist natuke halvasti ütlesin täna.
(kuigi Sa nagunii ei loe seda siin kunagi, ja ehk hea ongi, aga see ka natuke kripeldab ja Sa oleks ju topelt pahane, kui ma Sulle kell oo.oo öösel helistaks.)