Eikusagil lumise veebruarikuu hommikul. Positiivselt võttes - autode tabavusprotsent on siiamaani olnud tervelt 50%. Teisest küljest, esimene neist kahest autost viis edasi umbes viissada meetrit, teine kihutas mööda. Aga ilusa lumise metsa taustal oli tore jalutada ja tihaste kevadetkuulutavaid trillereid kuulata. Lõppude lõpuks oli kell alles pool üheksa ja läbitavaid kilomeetreid kõigest viiskümmend. On reede hommik - aga magatud/magamata tundide järgi võiks sama hästi olla ka neljapäeva õhtu. Või eelmine pühapäev. Või kõik need teised naljakad ajad.
Kui nüüd kõik algusest peale ära rääkida, siis me istusime kell kaks kolmapäeva öösel katsi, ruudi ja alaniga meil, mängisime kaarte ja jõime mingit kokteili. (Või ei joonud ka, eriti - alkohol pole üldse maitsev, kui ausalt öelda. Väiksemana ma teadsin seda ja nüüd hakkan jälle teadma.) - Ja jutu sees ütles kats: lähme homme saaremaale. Lähme, päriselt ka.
Muidugi me läksimegi. Meie pere oli seekord õige imelik, kakskeelne ja puha, sellal kui ruudi esiistmel paanikast küüsi istmesse surus, sest et kats õigeks ajaks praamile jõudmiseks üle saja sõitis, sellal rääkisime me alaniga taga mingit süva-suva-inglisekeelset juttu. Pärast, juba saaremaal, vahetasime kohad ära, ruudi läks taha ja ei suutnud enam suud kinni pidada.
Kats: "..kas sellel lossil on müür ka ümber?"
Ruudi: ".. et siis põhimõtteliselt, kõik on valgustatud seal ilusti, nii et näeb, parkida saab sealsamas ja..."
Kats: "?!"
See lumetormine saaremaa erines päris tublisti sellest, millisena mina teda oma viimasel ja ainsal korral mäletasin. Aga kadakad on ka mustvalgena ilusad ja mitte paljud turistid pole kaali järve külje peal liugu lasknud ja kuressaare kindlus on tõenäoliselt ainus terve keskaegne loss, mida võib lumesajus näha. "Amazing...!" ütleb alan ja kukub jää peal pikali. Ruudi ronib mingi kännu otsa ja deklameerib sealt: "Vaadake, esimesed pingid on palju pikemad kui esimesed!"
Kohvi kurguni täis laetud kats arvas siiski, et ei hakka sõrve ronima, nii otsustasime villule külla minna. Ladusime oma tekikuhja sauna teisele korrusele, kell oli ikka poolükskõik, alan jäi kuhugi poole madratsi peale magama, meie mängisime ennastunustavalt aliast, taustaks saarlaste meloodiline murrak. Magasime sealsamas, natuke- umbes peaaegu tund aega. Et siis jälle teele asuda - edasi või tagasi, kuidas võtta.
See oli Ofelia, millega me tagasi sõitsime - ja mina, loll, ei saanud enne arugi, kui me juba tagasi alla läksime. Seal, kus Väinamere lained... Oleks tahtnud kööki minna, alla kajutisse, riinale-ruthile tere öelda - aga neid võibolla polnudki seal. Bistroos oli keegi võõras naine, kats jõi veel kohvi, mul oli kohutavalt külm.
Kõndisin mööda maanteed siinpool Lihulat. Mõtlesin, kusmaal on juba nemad selles autos, mis läks Tallinnasse.
Kõndisin mööda maanteed. Miks?
Miks mitte? Mul oli oma kaks tundi aega, linnud laulsid graafilises metsas kahel pool lumist teed ja kuulutasid kevadet, maailmas oli vaikus ja peagi tuli üks "sina" ja tõi mu otse kooli ette, ütles "tsau" ja sõitis ära. Miks mitte, tõepoolest?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar