Minu viimase aja kodudeks on saanud raamatukogud.

Kuidagi rahustav on siin olla. Vaikus. Kell tiksub. Tuba on väike ja armas nagu vana muusikakool (võib-olla lähen täna sinna ka, kui juba nostalgitsemiseks läks). Ümberringi raamatud. Ja minu läpakas on minu kindlus, kaitsvate müüridega ehk siis kõrvaklapid, kust tuleb imevaikselt taustaks Couperini ja Beethovenit. Mis tuletab muidugi meelde, et kunagi, natukene tuleviku pool, on meil muusikaajaloo eksam nendesamade couperinide ja beethovenite muusikate peale, aga praegu...

21 päeva on kuuenda märtsini. Käesoleva uurimustööga tahaksin ma väita, et... Mitte midagi ei taha väita. Mida rohkem andmeid, seda vähem nad midagi ütlevad. Purjus peaga autojuhid. Impulsiivsed autojuhid. Aga isegi kui ma jõuan mingile järeldusele, see ei muuda ikka midagi. Keegi isegi ei hakka teistmoodi arvama.

Aga läbi selle saame haritust, mitte haridust. Kuuendat korda kinnitasin kunagistele õpetajatele: ei, ma ei kahetse, et sütevakasse läksin. Vahel tuleb nostalgia peale, aga ma ei taha tagasi tulla, päriseks tagasi. Jään uitajaks. Selleks, kes loeb isegi vana kooli söökla menüü ajaviiteks ära, et vahetunnini oodata, kõnnib kõik koridorid ära ja lehvitab ajaloo klassist mööda minnes endistele klassivendadele. Niisama, nalja pärast. Aga ma ei kujuta ette, kui ma peaks seal olema nende asemel. Mitte et ma peaks neid endist paremaks. Lihtsalt, ma olen kaotanud oskuse paigal püsida. Ja imetlen neid, et neil on see oskus veel alles.

Kalad vihkavat valimist. Kohati peab astroloogia vägagi paika. Ma vihkan, kui pean valima. Mida keerulisem valik, seda raskem. Tavaliselt ma üritan ära laveerida, valides mõlemad või mitte kumbagi. Kuid alati pole seda võimalust. Ja see teeb inimese katki, kui ta peab valima pere või muude asjade vahel ja kumbki valik pole õige. Miks inimesed tahavad teisi omada?

Maailm olevat ümmargune...