Ma ei tõestnud tõepoolest kätt, kahel põhjusel.

Üks neist oli see, et ma mõistsin äkitselt, et kõik see on mul tegelikult juba olemas, kusagil. Võib-olla ma nimetan teda teisiti - rahuks, tasakaaluks või sisehääleks, aga lõppude lõpuks pole vahet, mis selle nimi on, tähtis on, mis ta ise on. Võib- olla pööramegi liiga suurt tähelepanu sellele, mis on väljaspool. Nimele, välimusele, ülistamisele.

Teine oli see, et ma pole siiski veel valmis nii kriitikavabalt Teda vastu võtma. Üks külg minus kuulas ja oli hinges koos kõigi nendega, kes oma tavapärase sotsiaalse kilbi maha võtsid ja enese kaitsetusega riskides end avasid. Teine külg tähendas irooniliselt: jaa, see mees on tõesti osav. Minus lihtsalt pole seda inimest, kes sajaprotsendilise vaimustusega esireas huilgaks, õnnejoovastuses, kui vaid iidoli kätt saaks puudutada. Iga kord, kui vaatan neid grandioosseid masside lugusid, tekib väike tõrge. Sa pole siis sina ise, sa oled tükike sellest Massist, mis mõtleb ja kulgeb hoopis teisiti, kui iga üksik inimene ise kulgeks. Kui üksikelementide kogum on midagi enamat kui lihtsalt kõikide nende summa...

See on võib-olla keerulisem tee, aga minu südames ütles hääl, et mina pean minema mööda seda teed. Mina ei saa oma kätt tõsta enne, kui ma iseeneses nii kaugele olen jõudnud, et võiksin kindlalt väita: ma olen kristlane, ma tahan kristlaseks saada. Sest võib-olla polegi minu südameusk seesama. Mitmeid asju tahan ma teistmoodi uskuda. Ma tahan uskuda, et selleks, et elada oma elu Jumalaga (või maailmaharmoonia, või brahmani, nimetagem teda kuidas iganes) kooskõlas, ei pea teda eraldi ülistama. Tema peab olema see vundament, mille kindlale pinnale oma eneseteostus ehitada, baas, alus - nii fundamentaalne, et see ei pea eraldi eesmärk olema, vaid on justkui kõiges. Justkui valge paber, millele võib luua nii maailma ilusaima luuletuse kui panga tagatiseks antud maja võõrandamise akti.

Ma ei tea, millise usulahuga need vaated kokku lähevad, või kas üldse. Ma ei oska palvetada; ma isegi ei saa palvetada kellegi nimel, kellest ma usun, et ta oli inimene, omal ajal täpselt niisama reaalne ja proosaline kui mina või sina või tema; ma ei tea, kas ma üldse tahangi olla ametlikult Kristlane.

Aga üht ma tean. Ma olen mingitviisi sellele müstiliselt lähedal.