kolmapäev, 25. veebruar 2009

Mosaiik

---
M:Mis see on?
T: Lully, barokkooper.
M: Ei, midagi kukkus.
T: Aa. Kõrvaklapid :)
---

T: Miks siis vesi ei saa vahtu minna?
M: See on füüsikaseaduste vastane.
T: Milliste seaduste?
M: Ma ei tea, lihtsalt on!
---

-Lähme või?
- Oota, märtenit pole veel.
- See on loomulik kadu.
(Märten tuleb)
Siim: Näe, loomulik kadu tuleb tagasi. Mine ära, Märten!

---

T (rahvusraamatukogust) See oli väga lahe.. nagu arhitektuuriliselt...kõik need trepid ja värgid...
Jari (naerab)
T: Mitte et trepid oleksid nii erakordsed asjad... aga need trepid olid lihtsalt...erakordsed...trepid...

---

Jari (Mariale): Sa oled ta toanaaber, järelikult sa elad ka kõrvalmajas?

---

Jari: Lõppude lõpuks jääb inimeste rumalus ka mingitesse piiridesse - mida inimene suudab tajuda ja kogeda.
Maria: Mina kuulan.

---

Jari: ...ja teist korda ma ärkasin kella üheteistkümnest, sest ma olin lolli peaga pannud äratuse kella üheteistkümneks, sest ma arvasin, et ma ärkan kella üheteistkümnest üles, aga ma ei ärganud, sest mul oli uni...

---

Kommentaare ei ole: