"I'm sure there's a giant sentence somewhere looking for an ending"
Mr. Popper's Penguins
teisipäev, 7. veebruar 2012
pühapäev, 9. jaanuar 2011
Ükskõik, kui tark on inimene või kuipalju ta õpib ja kogub teadmisi - mitte iialgi ei saa ära õppida kõike ja teada kõike. See on tühine selle kõrval, mida võib ilmutada Vaim. See on nagu lumehunniku kaevamine teelusikaga, kui on võimalus kasutada ekskavaatorit. Inimese elu on nii lühike - milleks raisata seda asjadele, mis ei vii kuhugi ja mis aina kulutavad ja murravad märkamatult meie vaimu!
Koguja 1:16 "Ma mõtlesin oma südames ja ütlesin-, Mina, vaata, olen hankinud suure tarkuse ja olen ületanud kõik need, kes enne mind on valitsenud Jeruusalemma üle, ja minu süda on näinud palju tarkust ja teadmisi. 17 Ja ma pühendasin oma südame tarkuse mõistmisele, ka meeletuse ja sõgeduse mõistmisele: ma mõistsin, et ka see oli vaimu närimine!"
Kui palju tänapäeval on inimesi, kes on tüdinud kõigest, mis elu neile pakub? Noored inimesed, kes on pettunud. Spliin. Ma oleks ka pettunud, kui ma ei teaks, et on midagi veel. Midagi, mis annab kõigele sellele sära. Sellest on saanud mu elu mõte - otsida Jumalat. Kõiges, kõigis. Ja Jumal ON, kui teda otsida. Ta on justkui tasane linnulaul, mis on tegelikult olemas ka siis, kui seda autode mürina tagant kuulda pole. Jumal on paremal, vasakul, üleval ja all. Ta on kõige selle tegija, mida me näeme, tunneme, kuuleme - Autor. Miks ei peakski siis ta jälgi kõik kohad täis olema?
Ja ma tean: kunagi lähen ma taevasse. Mul pole õrna aimugi, mismoodi see koht välja näeb, ja mis seal olema hakkab, aga ma tean, et mu elu siin maa peal on ainult eelmäng sellele seal. Ettevalmistus. Ja taevas saab olema täiuslik, sest Jumal on seal. Kogu aeg. Ma kohtun Jumalaga! Ja see oleks kohutav ja surmav, kui kaks tuhat aastat tagasi poleks juhtunud ühte lugu.
Ma tean, et on olemas inimesi, kes keelduvad tunnistamast, et selline inimene nagu Jeesus üleüldse elas. See on umbes sama kui väita tänapäevalgi kindlameelselt, et maa on kettakujuline ja toetub kilpkonnale. (Terry Pratchetti tegelaskujudel on see vabadus). Jeesus ütles tihti: kel on kõrvad, see kuulgu.
Ja kes oma kõrvu ei kasuta, on pärast ise süüdi. Sest taevasse pääsevad vaid vähesed.
Jeesus teadis, miks ta oli maailma tulnud, sest ta oli ühenduses oma Isaga. Ta oli uue lepingu vahemees inimeste ja Jumala vahel. Mitte keegi ei oleks Seaduste järgi pääsenud, ei oleks mitte ühtegi laitmatut, keda Jumal laseks taevasse, kui poleks olnud Jeesust. Seda tavalist puusseppa, kes teadis rohkem kui kõik kirjatundjad ja haritud variserid kokku! Kuidas? Sest Jumala vaim oli tema peal! Ta oli Jumala ainus poeg, kes oli maailma tulnud selleks, et oma laitmatu eluga lunastada meid, kes me ei ole laitmatud, ja anda meile nüüdsest üks teejuht siin maailmas, kes juhiks meid kurjast ära.
Joh 14:16 "Ja mina palun Isa, ja tema annab teile teise Trööstija, et see teie juurde jääks igavesti, 17 Tõe Vaimu, keda maailm ei või vastu võtta, sellepärast et ta teda ei näe ega tunne, aga teie tunnete teda, sest tema jääb teie juurde ja tahab olla teie sees."
Koguja 1:16 "Ma mõtlesin oma südames ja ütlesin-, Mina, vaata, olen hankinud suure tarkuse ja olen ületanud kõik need, kes enne mind on valitsenud Jeruusalemma üle, ja minu süda on näinud palju tarkust ja teadmisi. 17 Ja ma pühendasin oma südame tarkuse mõistmisele, ka meeletuse ja sõgeduse mõistmisele: ma mõistsin, et ka see oli vaimu närimine!"
Kui palju tänapäeval on inimesi, kes on tüdinud kõigest, mis elu neile pakub? Noored inimesed, kes on pettunud. Spliin. Ma oleks ka pettunud, kui ma ei teaks, et on midagi veel. Midagi, mis annab kõigele sellele sära. Sellest on saanud mu elu mõte - otsida Jumalat. Kõiges, kõigis. Ja Jumal ON, kui teda otsida. Ta on justkui tasane linnulaul, mis on tegelikult olemas ka siis, kui seda autode mürina tagant kuulda pole. Jumal on paremal, vasakul, üleval ja all. Ta on kõige selle tegija, mida me näeme, tunneme, kuuleme - Autor. Miks ei peakski siis ta jälgi kõik kohad täis olema?
Ja ma tean: kunagi lähen ma taevasse. Mul pole õrna aimugi, mismoodi see koht välja näeb, ja mis seal olema hakkab, aga ma tean, et mu elu siin maa peal on ainult eelmäng sellele seal. Ettevalmistus. Ja taevas saab olema täiuslik, sest Jumal on seal. Kogu aeg. Ma kohtun Jumalaga! Ja see oleks kohutav ja surmav, kui kaks tuhat aastat tagasi poleks juhtunud ühte lugu.
Ma tean, et on olemas inimesi, kes keelduvad tunnistamast, et selline inimene nagu Jeesus üleüldse elas. See on umbes sama kui väita tänapäevalgi kindlameelselt, et maa on kettakujuline ja toetub kilpkonnale. (Terry Pratchetti tegelaskujudel on see vabadus). Jeesus ütles tihti: kel on kõrvad, see kuulgu.
Ja kes oma kõrvu ei kasuta, on pärast ise süüdi. Sest taevasse pääsevad vaid vähesed.
Jeesus teadis, miks ta oli maailma tulnud, sest ta oli ühenduses oma Isaga. Ta oli uue lepingu vahemees inimeste ja Jumala vahel. Mitte keegi ei oleks Seaduste järgi pääsenud, ei oleks mitte ühtegi laitmatut, keda Jumal laseks taevasse, kui poleks olnud Jeesust. Seda tavalist puusseppa, kes teadis rohkem kui kõik kirjatundjad ja haritud variserid kokku! Kuidas? Sest Jumala vaim oli tema peal! Ta oli Jumala ainus poeg, kes oli maailma tulnud selleks, et oma laitmatu eluga lunastada meid, kes me ei ole laitmatud, ja anda meile nüüdsest üks teejuht siin maailmas, kes juhiks meid kurjast ära.
Joh 14:16 "Ja mina palun Isa, ja tema annab teile teise Trööstija, et see teie juurde jääks igavesti, 17 Tõe Vaimu, keda maailm ei või vastu võtta, sellepärast et ta teda ei näe ega tunne, aga teie tunnete teda, sest tema jääb teie juurde ja tahab olla teie sees."
teisipäev, 16. november 2010
Prügi lendleb õhtutuules, varesenokaauguline.
Pilveräbalate vahelt paistab tükikesi avarusest. Nad kihutavad üle linna, haarates kaasa kommipabereid ja kilekotte tänavanurkadelt ja tühermaalt nende vahelt.
Iga järsemgi liigutus põhjustab plahvatusi peas. Tundsime kaasa välismaalastele, külmetades pärast jõulupeokoosolekut ühe ühika ukse ees. Romantismiaeg - udu, pilved - mis on ju tegelikult üks ja seesama. Romantism. Romanistika. Aga ei mingit romantikat.
Prügi lendleb õhtutuules, sellest on saanud maastiku osa. Värviline sügis. Karumsi kohukesed, sinised kilekotid, krõpsupakid ja lömmis õllepudelid. Ei mingit romantikat.
Teaduslik pool minust igatses termomeetrit, sest viieteistkümnendal novembril ei ole meie toas ikka veel kütma hakatud ja öine tuul ähvardas vägisi vana ja väsinud akna vahelt sisse tuisata ning meid endasse haarata. Käisin hommikul jooksmas, et sooja saada. Peavalu oli unes ära läinud, loodetavasti veetsin need üheksa unetundi kusagil lõunamaal. Aga prügi on ikka igal pool laiali. Tahaksin võtta ühe suure koti ja selle kõik sinna sisse toppida. Ainult et ühe aia taga, millest sisse minna ei tohi, kõvad keelusildid ees, Kaitseliidu valdus või midagi, vot just seal on kõige suurem prügihunnik üldse. Ja keegi on aia ka ära lõhkunud.
Aga pärast seda, kui ma olin poole ööni prantsuse keeles raamatuarvustust kirjutanud, sain ma aru, et tegelikult tuli internetist hoopiski üks arvustus leida ja seda analüüsida. Ma naersin enda üle - aga ainult sisemiselt, sest mu pea ei lubanud siis veel järsemaid füüsilisi liigutusi. Mõnikord on mul akadeemilisest elust küllalt, tahaks lihtsalt uskuda ja näha siiralt, ilma et liigne hulk teadmisi kõike keeruliseks ei üritaks ajada. Järgmisel hommikul aga loen mingist belgia lehest oma nõutud artikleid ja tekib joovastus, sest MA SAAN ARU!!!
Lugesin vanu kirju, endale ja endalt. Ära võta ennast liiga tõsiselt, olime ükskord veendumusele jõudnud. Naer, meri ja taevas ravivad. Isegi, kui seal kihutavad ainult madalad räbalad pilved.
Pilveräbalate vahelt paistab tükikesi avarusest. Nad kihutavad üle linna, haarates kaasa kommipabereid ja kilekotte tänavanurkadelt ja tühermaalt nende vahelt.
Iga järsemgi liigutus põhjustab plahvatusi peas. Tundsime kaasa välismaalastele, külmetades pärast jõulupeokoosolekut ühe ühika ukse ees. Romantismiaeg - udu, pilved - mis on ju tegelikult üks ja seesama. Romantism. Romanistika. Aga ei mingit romantikat.
Prügi lendleb õhtutuules, sellest on saanud maastiku osa. Värviline sügis. Karumsi kohukesed, sinised kilekotid, krõpsupakid ja lömmis õllepudelid. Ei mingit romantikat.
Teaduslik pool minust igatses termomeetrit, sest viieteistkümnendal novembril ei ole meie toas ikka veel kütma hakatud ja öine tuul ähvardas vägisi vana ja väsinud akna vahelt sisse tuisata ning meid endasse haarata. Käisin hommikul jooksmas, et sooja saada. Peavalu oli unes ära läinud, loodetavasti veetsin need üheksa unetundi kusagil lõunamaal. Aga prügi on ikka igal pool laiali. Tahaksin võtta ühe suure koti ja selle kõik sinna sisse toppida. Ainult et ühe aia taga, millest sisse minna ei tohi, kõvad keelusildid ees, Kaitseliidu valdus või midagi, vot just seal on kõige suurem prügihunnik üldse. Ja keegi on aia ka ära lõhkunud.
Aga pärast seda, kui ma olin poole ööni prantsuse keeles raamatuarvustust kirjutanud, sain ma aru, et tegelikult tuli internetist hoopiski üks arvustus leida ja seda analüüsida. Ma naersin enda üle - aga ainult sisemiselt, sest mu pea ei lubanud siis veel järsemaid füüsilisi liigutusi. Mõnikord on mul akadeemilisest elust küllalt, tahaks lihtsalt uskuda ja näha siiralt, ilma et liigne hulk teadmisi kõike keeruliseks ei üritaks ajada. Järgmisel hommikul aga loen mingist belgia lehest oma nõutud artikleid ja tekib joovastus, sest MA SAAN ARU!!!
Lugesin vanu kirju, endale ja endalt. Ära võta ennast liiga tõsiselt, olime ükskord veendumusele jõudnud. Naer, meri ja taevas ravivad. Isegi, kui seal kihutavad ainult madalad räbalad pilved.
laupäev, 13. november 2010
Nägin unes, et igal inimesel oli oma aeg. Sõitsime mööda tänavat ja kõik kellad näitasid eri aega. Alguses oli paanika: mis aeg on siis päris, kui kõigil on kellad valed? Oli ühtmoodi hall talvealgusevalgus, päikesekellast polnuks kasu, kõik oli kokkuleppe küsimus - või kokkuleppimatuse.
Siis tuli löögina vabanemine: aga las ollagi nii, aeg mõjubki inimestele erinevalt. Mõnikord tundub, et üks minut mõjub tunnina - teinekord, et aega justkui polekski, ta on ainult sekundite tiksumine või numbrite vilkumine. Mõttetud, tühised numbrid, mis on ainult üks inimeste väljamõeldis, et taltsutada hoomamatut.
Aga kui olekski nii? Inimene läheb magama ja tema aeg seiskub. Tuleb uus hommik ja see läheb edasi. Mõnikord möödub aeg kiiremini, sekundiosuti pöörleb kui segane, aga teinekord justkui seiskub. Nojah, see poleks enam ühiskond, kokkulepitud kohtumistel poleks enam sisu, tööaega ei saaks enam määratleda, inimesed ei vananeks, vaid muutuks märkamatult vanemaks.
Siis on ju võimalik nautida jalutuskäiku kell neli öösel mööda pimedat maanteed, kus loigud läigivad eikusagilttuleva kollaka helenduse valguses? On ju. - Oli ju. Peab olema. See oli minu õhtu ja minu lõunauinak hommikul kell viis, ja minu magus uinumine kell neli pärastlõunal, mis viis mu maailma, kus kõik kellad näitasid eri aega.
Aga mõnikord ma küsin küsimusi, mis tekitab küsimusi, et kas ma olen muutunud lõpmatult rumalaks või hoopis saanud aru Sokratesest, kes tunnistas, et mida rohkem ta teab, seda rohkem ta teab, et ta ei tea. Ja siis ma vahin autoaknast välja ja murran pool teed pead, kuidas ikkagi vikerkaar tekib. Kui iga piisk on prisma, siis peaks olema ju palju väikesi vikerkaari? Ja kui valgus, mida meie näeme, on tegelikult nii väike osa spektrist, kas siis vikerkaar tegelikult "läheb edasi" mõlemalt poolt? Et lillale järgneb ultraviolett ja punasele infrapuna? Miks igakord ei ole vikerkaart, kui vihma sajab ja päike paistab? Ja kui see oli Jumala leping NOaga, siis kas enne ei olnud üldse vikerkaart olemas?
Ja kuidas ikkagi on nii, et vangid elavad vanglas paremini kui pensionärid oma kodus? Kas ühiskond on allakäinud? Kas keegi üldse saab sinna midagi parata?
Kas on mõtet üritada? Mille nimel? Kust leida üles oma kadunud elu?
Mina leidsin ükskord. Pärast seda oli mul tunne, nagu oleks kogu mu elu kuidagi selle sündmuse poole kaldu olnud. Nagu ma oleks kogu aeg sinnapoole teel olnud. Ja isegi kui see laias plaanis ei muuda midagi (pensionärid jäävad vaeseks, koolipidudelt minnakse edasi jooma, raha jaguneb ühiskonnas ebavõrdselt ja inimesed tapavad, varastavad, petavad ja jätavad maha) - minus endas on toimunud märgatavad muutused. Ma olen hakkanud hoolima. Ja ma sooviks seda teistele inimestele ka - pääsemist kibestumisest, enesehaletsusest ja vihast, mida kantakse endaga järjest rohkem ja rohkem kaasas. See ei ole ärapöördumine oma sõpradest ja elust. See on teadmine, et paremini on võimalik. Kindlus, et sa oled maailmas just seal ja selline, nagu peab. Rõõmuga. Vot seda tähendaski pääsemine.
Ja sellest saab nädala pärast aasta.
reede, 29. oktoober 2010
The secret of writing is to write.
Tahaksin üles kirjutada oma kurbuse, oma tühisuse, oma tühjuse, selle justkui naeltega seinale lahti laotada, kõik piirjooned avali, kõik varjud pingule tõmmatud, midagi ei jää peitu, et midagi ei saaks enam kummitada, et see oleks seal kujutletava seina peal üles riputatud, vabalt näha ja naerda, näha, et see polegi nii suur ja hoomamatu, et sellest saab üle.
Aga vot ei oska. See põgeneb mu eest, niipea kui panen käed klahvidele, et kirjutama hakata. Ja Ühest filmikatkendist kummitab: "The secret of writing is to write." Ärgitavalt, ärritavalt. Miks sa ei kirjuta, hing? Miks sa lased oma elu mööda ega pane seda paika??
Kui ei paneks, polekski nagu midagi juhtunud - poleks aega, poleks sündmusi. Jupid elust libiseks käest. Võib-olla on see haigus. Salakaval, ligihiiliv haigus, mida ei oskagi pidada halvaks, kuni ta tuleb ja sööb su täielikult ära ja siis oled üleni kirjutamisevajaduse kütkes ega pääse sealt parimagi tahtmise juures välja.
Kirjutamine on kirjutamine enesest, paratamatult. Võib-olla see aitab aru saada, mida me selle suure mõistatusega, mille nimi on "mina ise", peale peaksime hakkama. Kirjutame tähti ja näitame seda uhkusega emale. Vaata, mida ma juba oskan! Vaata, kui osav ma olen! Oma nimi on esimene, mida tavaliselt kirjutada osatakse. Ma kirjutan, järelikult olen olemas. Jätan endast maha jälgi, mis viitavad justnimelt minule ja mitte kellelegi muule.
Graffiti olevat algselt olnud samasugune jälg endast, isikupärane märk, mis ütleb teistele: MINA OLIN SIIN. Jälg kujunes aegapidi keerulisemaks sõnumiks. Mina arvan, mina talletan. Vaadake ja teadke, mida ma tunnen!
Kui kirjutame kirju, siis me kirjutame samuti ainult endast. Mul läheb hästi. Tegin seda ja seda ja seda. Kirju on hea kirjutada, sest võib olla kindel, et keegi loeb neid jäägitu tähelepanuga. Miks ta ei peakski, kui see on ainult t e m a l e kirjutatud kiri, ainuisikuliselt - milline austusavaldus!
Võib-olla mõtled nüüd, et ei, nii ka päris ei ole. Elu ei toimiks, kui kõik mõtleks ainult endale. Aga paistab, et me oleme kõik suuremad egoistid, kui me endale tunnistada tahaks - kogu maailm keerleb ainult minu ümber. Mis on ka paratamatu, sest me ei saagi ju midagi kogeda väljaspoolt ennast. Ei saa näha maailma ei kärbse, Andrus Kivirähu ega oma parima sõbra silmade läbi - kui sa pole ei kärbes, Andrus Kivirähk ega oma parim sõber.
Me loeme raamatuid, aga ainult selliseid, mis seostavad meie endiga. Raamatuid, mis ütlevad meile midagi. Tõsi, mitte otseseselt - tõenäoliselt ma ei leia ei "Sõjast ja Rahust" ega "Väikesest Printsist" kohta, kuhu oleks kirjutatud: PS! Ainult Terjele! Aga ridade vahele peidetud sadadest tähendusest leiame midagi, mis käib justnimelt meie endi ja mitte kellegi teise kohta. Kõik, mis on kirjutatud, on kirjutatud minust, minule, minu pärast.
Võib-olla Sa loed seda blogi ka sellepärast, et leida siit mingeid viiteid endale? Ära tunne end halvasti, me kõik teeme seda. Mina teen seda. Kirjutan, järelikult olen olemas - või olen kirjutatud, järelikult olen olemas.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)