Prügi lendleb õhtutuules, varesenokaauguline.

Pilveräbalate vahelt paistab tükikesi avarusest. Nad kihutavad üle linna, haarates kaasa kommipabereid ja kilekotte tänavanurkadelt ja tühermaalt nende vahelt.

Iga järsemgi liigutus põhjustab plahvatusi peas. Tundsime kaasa välismaalastele, külmetades pärast jõulupeokoosolekut ühe ühika ukse ees. Romantismiaeg - udu, pilved - mis on ju tegelikult üks ja seesama. Romantism. Romanistika. Aga ei mingit romantikat.

Prügi lendleb õhtutuules, sellest on saanud maastiku osa. Värviline sügis. Karumsi kohukesed, sinised kilekotid, krõpsupakid ja lömmis õllepudelid. Ei mingit romantikat.

Teaduslik pool minust igatses termomeetrit, sest viieteistkümnendal novembril ei ole meie toas ikka veel kütma hakatud ja öine tuul ähvardas vägisi vana ja väsinud akna vahelt sisse tuisata ning meid endasse haarata. Käisin hommikul jooksmas, et sooja saada. Peavalu oli unes ära läinud, loodetavasti veetsin need üheksa unetundi kusagil lõunamaal. Aga prügi on ikka igal pool laiali. Tahaksin võtta ühe suure koti ja selle kõik sinna sisse toppida. Ainult et ühe aia taga, millest sisse minna ei tohi, kõvad keelusildid ees, Kaitseliidu valdus või midagi, vot just seal on kõige suurem prügihunnik üldse. Ja keegi on aia ka ära lõhkunud.

Aga pärast seda, kui ma olin poole ööni prantsuse keeles raamatuarvustust kirjutanud, sain ma aru, et tegelikult tuli internetist hoopiski üks arvustus leida ja seda analüüsida. Ma naersin enda üle - aga ainult sisemiselt, sest mu pea ei lubanud siis veel järsemaid füüsilisi liigutusi. Mõnikord on mul akadeemilisest elust küllalt, tahaks lihtsalt uskuda ja näha siiralt, ilma et liigne hulk teadmisi kõike keeruliseks ei üritaks ajada. Järgmisel hommikul aga loen mingist belgia lehest oma nõutud artikleid ja tekib joovastus, sest MA SAAN ARU!!!

Lugesin vanu kirju, endale ja endalt. Ära võta ennast liiga tõsiselt, olime ükskord veendumusele jõudnud. Naer, meri ja taevas ravivad. Isegi, kui seal kihutavad ainult madalad räbalad pilved.