Prügi lendleb õhtutuules, varesenokaauguline.

Pilveräbalate vahelt paistab tükikesi avarusest. Nad kihutavad üle linna, haarates kaasa kommipabereid ja kilekotte tänavanurkadelt ja tühermaalt nende vahelt.

Iga järsemgi liigutus põhjustab plahvatusi peas. Tundsime kaasa välismaalastele, külmetades pärast jõulupeokoosolekut ühe ühika ukse ees. Romantismiaeg - udu, pilved - mis on ju tegelikult üks ja seesama. Romantism. Romanistika. Aga ei mingit romantikat.

Prügi lendleb õhtutuules, sellest on saanud maastiku osa. Värviline sügis. Karumsi kohukesed, sinised kilekotid, krõpsupakid ja lömmis õllepudelid. Ei mingit romantikat.

Teaduslik pool minust igatses termomeetrit, sest viieteistkümnendal novembril ei ole meie toas ikka veel kütma hakatud ja öine tuul ähvardas vägisi vana ja väsinud akna vahelt sisse tuisata ning meid endasse haarata. Käisin hommikul jooksmas, et sooja saada. Peavalu oli unes ära läinud, loodetavasti veetsin need üheksa unetundi kusagil lõunamaal. Aga prügi on ikka igal pool laiali. Tahaksin võtta ühe suure koti ja selle kõik sinna sisse toppida. Ainult et ühe aia taga, millest sisse minna ei tohi, kõvad keelusildid ees, Kaitseliidu valdus või midagi, vot just seal on kõige suurem prügihunnik üldse. Ja keegi on aia ka ära lõhkunud.

Aga pärast seda, kui ma olin poole ööni prantsuse keeles raamatuarvustust kirjutanud, sain ma aru, et tegelikult tuli internetist hoopiski üks arvustus leida ja seda analüüsida. Ma naersin enda üle - aga ainult sisemiselt, sest mu pea ei lubanud siis veel järsemaid füüsilisi liigutusi. Mõnikord on mul akadeemilisest elust küllalt, tahaks lihtsalt uskuda ja näha siiralt, ilma et liigne hulk teadmisi kõike keeruliseks ei üritaks ajada. Järgmisel hommikul aga loen mingist belgia lehest oma nõutud artikleid ja tekib joovastus, sest MA SAAN ARU!!!

Lugesin vanu kirju, endale ja endalt. Ära võta ennast liiga tõsiselt, olime ükskord veendumusele jõudnud. Naer, meri ja taevas ravivad. Isegi, kui seal kihutavad ainult madalad räbalad pilved.

Nägin unes, et igal inimesel oli oma aeg. Sõitsime mööda tänavat ja kõik kellad näitasid eri aega. Alguses oli paanika: mis aeg on siis päris, kui kõigil on kellad valed? Oli ühtmoodi hall talvealgusevalgus, päikesekellast polnuks kasu, kõik oli kokkuleppe küsimus - või kokkuleppimatuse.

Siis tuli löögina vabanemine: aga las ollagi nii, aeg mõjubki inimestele erinevalt. Mõnikord tundub, et üks minut mõjub tunnina - teinekord, et aega justkui polekski, ta on ainult sekundite tiksumine või numbrite vilkumine. Mõttetud, tühised numbrid, mis on ainult üks inimeste väljamõeldis, et taltsutada hoomamatut.

Aga kui olekski nii? Inimene läheb magama ja tema aeg seiskub. Tuleb uus hommik ja see läheb edasi. Mõnikord möödub aeg kiiremini, sekundiosuti pöörleb kui segane, aga teinekord justkui seiskub. Nojah, see poleks enam ühiskond, kokkulepitud kohtumistel poleks enam sisu, tööaega ei saaks enam määratleda, inimesed ei vananeks, vaid muutuks märkamatult vanemaks.

Siis on ju võimalik nautida jalutuskäiku kell neli öösel mööda pimedat maanteed, kus loigud läigivad eikusagilttuleva kollaka helenduse valguses? On ju. - Oli ju. Peab olema. See oli minu õhtu ja minu lõunauinak hommikul kell viis, ja minu magus uinumine kell neli pärastlõunal, mis viis mu maailma, kus kõik kellad näitasid eri aega.

Aga mõnikord ma küsin küsimusi, mis tekitab küsimusi, et kas ma olen muutunud lõpmatult rumalaks või hoopis saanud aru Sokratesest, kes tunnistas, et mida rohkem ta teab, seda rohkem ta teab, et ta ei tea. Ja siis ma vahin autoaknast välja ja murran pool teed pead, kuidas ikkagi vikerkaar tekib. Kui iga piisk on prisma, siis peaks olema ju palju väikesi vikerkaari? Ja kui valgus, mida meie näeme, on tegelikult nii väike osa spektrist, kas siis vikerkaar tegelikult "läheb edasi" mõlemalt poolt? Et lillale järgneb ultraviolett ja punasele infrapuna? Miks igakord ei ole vikerkaart, kui vihma sajab ja päike paistab? Ja kui see oli Jumala leping NOaga, siis kas enne ei olnud üldse vikerkaart olemas?

Ja kuidas ikkagi on nii, et vangid elavad vanglas paremini kui pensionärid oma kodus? Kas ühiskond on allakäinud? Kas keegi üldse saab sinna midagi parata?

Kas on mõtet üritada? Mille nimel? Kust leida üles oma kadunud elu?

Mina leidsin ükskord. Pärast seda oli mul tunne, nagu oleks kogu mu elu kuidagi selle sündmuse poole kaldu olnud. Nagu ma oleks kogu aeg sinnapoole teel olnud. Ja isegi kui see laias plaanis ei muuda midagi (pensionärid jäävad vaeseks, koolipidudelt minnakse edasi jooma, raha jaguneb ühiskonnas ebavõrdselt ja inimesed tapavad, varastavad, petavad ja jätavad maha) - minus endas on toimunud märgatavad muutused. Ma olen hakkanud hoolima. Ja ma sooviks seda teistele inimestele ka - pääsemist kibestumisest, enesehaletsusest ja vihast, mida kantakse endaga järjest rohkem ja rohkem kaasas. See ei ole ärapöördumine oma sõpradest ja elust. See on teadmine, et paremini on võimalik. Kindlus, et sa oled maailmas just seal ja selline, nagu peab. Rõõmuga. Vot seda tähendaski pääsemine.

Ja sellest saab nädala pärast aasta.