Toit...Mingi ürgne metsik instinkt minus tekitab tunde, et enne pimedat ja täiesti uskumatult külmana tunduvat talve tuleb hakata SÖÖMA. Nii ma käin ringi ja elan oma elu, nii et üks väike nälg istub pidevalt õlal.

Täna sai väike nälg tünga.
Olin alustamas ühte oma igavestest jalutuskäikudest kesklinnast Vanemuise tänava suurele loengule. Nälg peksis. Teadsin, et seal kuskil peab olema üks Comarket, ja Comarketid on teatavasti päris sõbralikud poed, sest isegi vaene tudeng jõuab sealt midagi osta. Otsustasin proovida piparmündimaitselisi präänikuid. Kõlas põnevalt.

Hmm...väike veerandtund sügisvärvilist jalutuskäiku tundus just präänikutevõrra meeldivam ettevõtmine, kui ma poolel teel avastasin, et parajasti käesolev präänik on kuidagi kahtlaselt roheline. Piparmünt? Lähem vaatlus ja loogiline mõtlemine seostatud elementaarsete bioloogiakogemustega näitasid, et rohelisus oli kahtlaselt niidilise koostisega. Nojah! Ma just olingi jõudmas eksistentsiaalse küsimuseni, et miks "piparmündimaitselised präänikud" nii mürgiselt lõhnavad. Optimistliku lootusega, et ehk täna ma veel ei sure, viskasin järelejäänud kolm "piparmünti" sobivalt rohekasse prügikasti ja polnud tervelt tund aega näljane. Ehk oli see hoopis penitsilliin, mis asus energiliselt tööle nohubakterite ja muude selliste ebasoovitavate batsilluste vastu..? Lootus jääb.

Siiamaani olen elus, ühes tükis ja sotsiaalsed võimed säilinud, sest - hämmastav, aga inimesed ikkagi tunnevad päriselt mõnikord huvi, kuidas tuttavatel nägudel läheb.

Mitte et ma sellepärast käiks mööda tänavaid ja kohti. Tänavad ja kohad on lihtsalt ägedad siin. Jalutasin täna mööda Tähe tänavat kodu poole, kiiret polnud, sest ma olingi kodus. Taevas oli täis rebitud äärtega pilvepalle, mis sõitsid üle tähtkujude, puud olid rohelised ja kollased ja pruunid. Tänavavalgused muutsid maailma natuke kurvaks ja ilusaks. Täna on vist päev, kus ma ei nuta.

Ja täna oli muusika. Lapselik tegemiserõõm, rõõm muusikast, mida saab ise teha. Tahaksin juba oma klaveri taga, tahaksin juba laupäeval sinna, kus on ka kodu, kus on muusika, kus on kõik need inimesed, kellest jäi ka tühi auk järele. Seda auku pole tänavad ja kohad täitnud, seda tuleb seal täitmas käia. Jälle mõneks ajaks ära.

Tasakaalu mõttes on hea lihtsalt istuda voodi peal ja mõelda, mis kõik on olnud, mille eest tänulik olla. Tegelikult. Hoolimata neist hetkedest, mil on tunne, et ma olen hoopis üks paks hall vihmapilv. Aga pilve taga on päike! Ja päike SÄRAB.

On jälle sügis - kollane, kollasem, veel kollasem. Kõik on muutunud ja

ei ole ka. Maailm on ringiga tagasi seal, kus ta vähemalt korra juba on

olnud. Ja maailmas on sõnad ja pildid, tohutul hulgal sõnu ja pilte,

määratult erinevaid. Nii lihtne on kaduda, ära eksida. Inimmõistus on

piiratud. Mitte kunagi ei suuda ta haarata kõike, isegi kui ta arvab,

et on sellele päris lähedal.

Uus linn. Otsin ennast. Nii palju on veel vaja läbi uurida. Puiesteed,

mis tilguvad sulasügist, punased ja kollased linnatuled, võõrad majad,

võõrad tänavad. Pink Floyd ja Cinematic Orchestra. Jalutan keset

keskööd läbi linna, mul on filmi tunne. Tead küll, säärane tunne, kui

keegi sõidab bussiga ja vaatab oma peegeldust aknalt, mis on täis

oranžilt kumavaid vihmapiisku. Minevik on kadunud. Inimpsüühika on

mõistatuslik asi. Lihtsalt võtab kätte ja kustutab kõik mälestused ära.

Sa tead, mis elu sa oled elanud, aga sa tead seda, nagu oleks see

juhtunud kellegi võõraga. Lihtsalt kui jutustus. Nagu raamatud. Ja sa

näed hästi palju unenägusid, mis vahel tunduvad nagu päriselu ja siis

läheb peaaegu segamini. Kõik tunded on uued, aga kantud mingist

valusast tuimusest. Ja siis sa hästi nagu ei tea. Ei tea, kas julged.

Sest elu on nii pagana valus ja ilus korraga. Ja seda on ainult üks.

Vahel ma nagu ärkan ja imestan - aga ma olen ju alles. Ja kõik teised

on ka alles. Inimesed on hämmastavalt vastupidavad. Nii tahaks hüüda -

ma ei jõua enam! - aga ikka jõuad. Ja ikka läheb elu edasi. Seesama

elu. Ainult et juba üsna täissoditud lehena. Maailm on väga habras.
Sa võid vastu pidada, aga pole enam kunagi nii terve ja puhas kui enne.

Nii täis lootust ja usku. Naiivset lihtsat lapselikku usku, et kõik on

võimalik ja et maailm on ilus ja lõpmata.

Ma tahaksin andeks paluda. Kõigi käest. Kuigi see pole nii lihtne, et

kirjutad kuhugi internetti "Andke andeks" ja ongi korras. Ma tean, et

ei ole. Et minu kahjutunne ei muuda midagi olematuks. Aga ma ei taha ka

uskuda, et nii ongi siis nüüd kõik lõpuni katki. MA keeldun.

Protesteerin. Nii palju usku minus on. Usku, et siin maailmas on

võimalik elada. Et on võimalik, et on olemas suhted, mis ei tee haiget,

vaid teevad terveks. Et on võimalik imestada maailma üle, kui palju

hämmastavat siin on ja rõõmu tunda kõige juhuslikumate asjade üle.

Veetsin nädalavahetuse oma kaheaastase täditütre ja tema emaga. Kas

tema maailm on lihtne? Ta kilkab rõõmust, kui keegi on nõus temaga

kuku-mängu mängima. Ta joonistab vildikatega kõhu peale "mimmisid" ja

"nännasid", ta on lohutamatu, kui ta kukub ja saab haiget. Aga mis me

siis teistmoodi oleme? Nutame, kui kukume, isegi kui teame, et see

läheb üle. Tunneme rõõmu, kui keegi tuleb meiega koos. Teeme ja tunneme

rahulolu, et oleme teinud. Loomisrõõmu. Kui elu olekski nii lihtne!

***

Vihma sajab... Sügist õhkub. Kollaseid lehti. Märja muru lõhna. Viimane tõenäoliselt, mis sel aastal niidetakse. Kaks luike Anne kanali mahajäetud kaldal. Bussi number viis mõtlik undamine. Linnatuled. Tuul. Veel saab tunda rõõmu liikumisest, õhust. Sada kaheksakümmend kilomeetrit. Möödavilksatavad kohanimed. Autod. Ikka-rõõmsalt-matkasell mõõdab-maanteepaela. Ja ma olin õnnelik, rohkem kui korraks. Ma olin tuul. Ma liikusin edasi. Ma olin elus. On jälle uus sügis...

Ronides trepikodades
variseb krohv
hommikut tähistab mustvalge kohv
kriimudes aknaist
õlgu soojendab külmunud päike
olen veel väike
tahaksin öelda
aga ei saa...