On jälle sügis - kollane, kollasem, veel kollasem. Kõik on muutunud ja

ei ole ka. Maailm on ringiga tagasi seal, kus ta vähemalt korra juba on

olnud. Ja maailmas on sõnad ja pildid, tohutul hulgal sõnu ja pilte,

määratult erinevaid. Nii lihtne on kaduda, ära eksida. Inimmõistus on

piiratud. Mitte kunagi ei suuda ta haarata kõike, isegi kui ta arvab,

et on sellele päris lähedal.

Uus linn. Otsin ennast. Nii palju on veel vaja läbi uurida. Puiesteed,

mis tilguvad sulasügist, punased ja kollased linnatuled, võõrad majad,

võõrad tänavad. Pink Floyd ja Cinematic Orchestra. Jalutan keset

keskööd läbi linna, mul on filmi tunne. Tead küll, säärane tunne, kui

keegi sõidab bussiga ja vaatab oma peegeldust aknalt, mis on täis

oranžilt kumavaid vihmapiisku. Minevik on kadunud. Inimpsüühika on

mõistatuslik asi. Lihtsalt võtab kätte ja kustutab kõik mälestused ära.

Sa tead, mis elu sa oled elanud, aga sa tead seda, nagu oleks see

juhtunud kellegi võõraga. Lihtsalt kui jutustus. Nagu raamatud. Ja sa

näed hästi palju unenägusid, mis vahel tunduvad nagu päriselu ja siis

läheb peaaegu segamini. Kõik tunded on uued, aga kantud mingist

valusast tuimusest. Ja siis sa hästi nagu ei tea. Ei tea, kas julged.

Sest elu on nii pagana valus ja ilus korraga. Ja seda on ainult üks.

Vahel ma nagu ärkan ja imestan - aga ma olen ju alles. Ja kõik teised

on ka alles. Inimesed on hämmastavalt vastupidavad. Nii tahaks hüüda -

ma ei jõua enam! - aga ikka jõuad. Ja ikka läheb elu edasi. Seesama

elu. Ainult et juba üsna täissoditud lehena. Maailm on väga habras.
Sa võid vastu pidada, aga pole enam kunagi nii terve ja puhas kui enne.

Nii täis lootust ja usku. Naiivset lihtsat lapselikku usku, et kõik on

võimalik ja et maailm on ilus ja lõpmata.

Ma tahaksin andeks paluda. Kõigi käest. Kuigi see pole nii lihtne, et

kirjutad kuhugi internetti "Andke andeks" ja ongi korras. Ma tean, et

ei ole. Et minu kahjutunne ei muuda midagi olematuks. Aga ma ei taha ka

uskuda, et nii ongi siis nüüd kõik lõpuni katki. MA keeldun.

Protesteerin. Nii palju usku minus on. Usku, et siin maailmas on

võimalik elada. Et on võimalik, et on olemas suhted, mis ei tee haiget,

vaid teevad terveks. Et on võimalik imestada maailma üle, kui palju

hämmastavat siin on ja rõõmu tunda kõige juhuslikumate asjade üle.

Veetsin nädalavahetuse oma kaheaastase täditütre ja tema emaga. Kas

tema maailm on lihtne? Ta kilkab rõõmust, kui keegi on nõus temaga

kuku-mängu mängima. Ta joonistab vildikatega kõhu peale "mimmisid" ja

"nännasid", ta on lohutamatu, kui ta kukub ja saab haiget. Aga mis me

siis teistmoodi oleme? Nutame, kui kukume, isegi kui teame, et see

läheb üle. Tunneme rõõmu, kui keegi tuleb meiega koos. Teeme ja tunneme

rahulolu, et oleme teinud. Loomisrõõmu. Kui elu olekski nii lihtne!

***

Vihma sajab... Sügist õhkub. Kollaseid lehti. Märja muru lõhna. Viimane tõenäoliselt, mis sel aastal niidetakse. Kaks luike Anne kanali mahajäetud kaldal. Bussi number viis mõtlik undamine. Linnatuled. Tuul. Veel saab tunda rõõmu liikumisest, õhust. Sada kaheksakümmend kilomeetrit. Möödavilksatavad kohanimed. Autod. Ikka-rõõmsalt-matkasell mõõdab-maanteepaela. Ja ma olin õnnelik, rohkem kui korraks. Ma olin tuul. Ma liikusin edasi. Ma olin elus. On jälle uus sügis...